Arhiiv February, 2012

Laul kodukülast

Monday, February 20th, 2012

Kui mõelda asjadest iseeneses, läheb meel muidugi nukraks. Põhjus: seda, mis möödas, on tunduvalt enam sellest, mis ees.
Ainuke lohutus on, et jätkub, mida meenutada.

Ühes külas
elasid varasema vabaduse ajal
muusikud ja kalurid.
Ühed tundsid nooti,
teised vedasid noota.

Tuli uus võim
keelas nooda vedamise ära.

Nooti võis edasi tunda,
ainult et laule
pidi nüüd hoolega valima.

Väikese väike lohutus

Monday, February 20th, 2012

Mõnikord tuleb mulle mõttesse meie riigi ja rahva saatus. Püüan selle mõtte küll kohe tõrjuda, aga ta tuleb siiski.
Rõõmus see mõte pole. Oleme maailma serval ning nihkume lõpmatusele ehk lõpule üha lähemale.
Saime teise võimaluse ise olla, aga kolmandat võimalust pole meile antud. Me jookseme laiali, teenime raha mujal ning hakkame tasapisi võõraid keeli rääkima. Emakeelena sealjuures.
See nn kogutoodang, mille me siin toota jõuame, on maailma suhtes üksainus kärbsemust. Iga eestlase kohta on rohkem kui miljon hiinlast ja miljon hindut veel takkapihta.
Kui üks eestlane teenib lisaväärtusena krooni, siis terve pundi peale teeb see miljoni. Kui hiinlane teenib krooni, teeb see pundi peale miljardi.
Me võime endale songa pingutada, ikka ei aita see midagi.
Pealegi, ega me enam niiväga ei pingutagi.
Töö pole enam auasi.
Ning auga pole ka paljudel juhtudel enam midagi peale hakata. See tähendab, et seda ei saa kellelegi müüa.
Jääb siis veel ausalt surra. Ning lasta oma hauakivile raiuda kood, mille põhjal saaks keegi mobiiltelefoni kaudu kadunu kohta infot saada.
Väike lohutus ikkagi.

Kuidas mu kodukool kaob

Friday, February 17th, 2012
Vaatasin Aseri keskkooli kodulehekülge. Muidugi ei oodanud ma rahva plahvatuslikku juurdekasvu, nii palju ma kodupaigas ikka veel käin. Aga kurb oli ikka vaadata a-klasside seisu.
10a - puudub
11a - puudub
12a - puudub.
Niipalju siis keskkoolist, mille ma 30 aastat tagasi lõpetasin. Muidugi polnud meidki toona süle ja seljaga. Aga 18 lõpetanut polnud siiski väga hull.
Tõsi, Aseri keskkooliga pole veel päris lõpp. Venelased jätkavad, kuigi neidki pole enam nii palju kui ümberrahvustamise püüde kõrgaegadel, mil alustati isegi c-klassiga ja õpilaste arv koolis hakkas puutuma 600 joont.
Venkude seis keskkoolis on praegu selline:
10b - 12 õpilast
11b - 3 õpilast
12b - 3 õpilast.
Ühesõnaga, hüvasti see kool, mille ma lõpetasin. Kui kaua üldse eestikeelse haridusega jätkatakse? EEsti-poole nimekirjas on seitse klassikomplekti, neist kahel üks klassijuhataja. Esimese klassi pildil seisab kuus last. Neljandat ja seitmendat pole üldse.
Nüüd süüdlaste nimekiri.
1. Elu ise. Kui ikka enam maad kilomeetrite viisi ei parandata ning miljoneid deenitorusid savist ja liivast vorpida pole vaja, pole tarvis ka tehast. Telliseid pole ka ju vaja, hooneid ehitatakse betoonist ja klaasist.
Lihtsalt üks paik Eestis paisus kunagi kunstlikult. Nüüd tuleb küsida lammutustoetust, sest mööda selle asula peateed kõndides hakkab kõhe ning kurb.
“Oli 17, kui seda maja ehitasin,” ütleb minu Aseris elav sugulane Liidia Rohesalu. Nüüd on Liidia üle 70 ja temagi kätega ehitatud kortermaja katus sisse langenud.
Nii võib Aserit nimetada ka purunenud lootuste asulaks.
Aga vallavalitsus?
On rabelenud projektimajandusega, et hoida rasket taevalage valla kohal sisse langemast hoida. Veel pole langenud.
Aga miks ma ise selles paigas pole ja oma õlga taevalaele toeks ei pane?
Vastus: olen hariduselt ilusa vale magister. Aga Aserist vaatab vastu karm tõde.
Fotol: Aseri kooli kell, allikas: http://www.aserik.ee/

Kui on vaja kindakirja

Friday, February 10th, 2012
Maaleht mõtles ja mõtles, mida küll lugejatelt küsida.
Siis tekkis arusaam, et on talv.
Talvel on külm.
Külma vastu aitavad kindad.
Kinnastel võib olla oma lugu.
Aga milline?
Mulle meenus, et naabri-Mariliis on viimasel ajal usin kindakuduja.
Tema kindalugu on selline:
Nende villaste kinnaste saatus on keeruline. Kudusin need oma sõbrale Priidule jõuludeks ja nägin kurja vaeva. Käisin veel isegi pöialde suhtes nõu küsimas.
Kinkimine õnnestus, küll kadus vahepeal meie kõigi ehmatuseks üks kinnas juba ära. Nüüdseks on kindapaar siiski taas õnnelikult koos.
Foto: SVEN ARBET

Polaarlaul

Friday, February 10th, 2012
Helistas üks muusikaõpetaja ja laulutegija. Ütles, Sulev, tee ühed sõnad.
Sõnade tegemine pole kerge, ütlen vastu. Eelkõige seetõttu, et igaüks võib su sõnade kohta arvata kõike.
Tegin siiski sõnad. Mõte hakkas - nagu ikka - kumisema, siis tekkis rütm. Eks see rütm ikka laulu saladus olegi!

Ma külmapoolusele tulen sulle külla,
me üksteist vaatame seal ainult läbi jää.
Ja jääst me lõpuks veele ehitame silla,
kui ütled mulle, et ma jõuludeni jääks!

Me vahel pole muud kui ainult tuisuiilid,
siin kilokaupa keegi lund ei loe.
Ja vahel harva, kui jääb tõesti veidi puudu
ma hanges avan lahkelt lumepoe.

Ma halja kevadeni tahan jääda siia
ning näha, kuidas lumi sulab viimati.
On kevad käes, nüüd suvi juba päral,
siis näen, et sügise poolt viibati.

Foto: ARVI KRIIS

Head ja halvad harjumused

Friday, February 10th, 2012

Niisiis: maailm on ümmargune. Nii sisult kui ka vormilt.
Kahtlete?
Jah kahtleme!
Kahtlusi on muidugi raske hajutada. Sest see eeldab usku. Usku on meil aga vähe. Nii naeramegi laginal nende üle, kes usuvad.
Kas see, kes usub, on usklik?
Ei, ta on pigem uskuv. Ta usub, et teisel pool mäge on ka veel midagi. Et teisel pool mõõtmatut merd on kallas. Et ma olen olemas ka siis, kui magan.
Magama jäämiseks on samuti usku vaja. Või kujutate ette, et te lähete voodisse ega usu, et te hommikul ärkate?
Ei, muidugi te ei mõtle selle peale. Te heidate magama harjumusest, ärkate üles harjumusest. Hambaid pesete heast harjumusest, kohvi joote halvast harjumusest.
Päev ongi harjumusi täis.
Muidu te õhtuni ei jõuakski.
Õnneks mahub päeva ka harjumatut. Seda, mis südame lööma paneb. Kuigi süda lööb ka harjumusest. Kuni kõik see muutub liiga harjumuspäraseks.
Me ei märkagi enam, et me olemas oleme. Kuni komistame metsarajal puujuure taha ja lendame ninali.
Tulemusi võib olla täpselt kaks: lööme nina veriseks ja hakkame nutma; lööme nina veriseks ja hakkame vanduma.
Mida me edasi teeme?
Verine nina nr 1: keegi puhub meie valutavale ninale ja lausub helli sõnu.
Verine nina nr 2: toome kodunt kirve ja raiume selle juure läbi. Kui viha ikka ei lahtu, langetame puu.
Äärmuslik areng: ostame RMK-lt selle langi ja laseme kõik puud maha võtma. Ehk nagu lõplik soovitus köha puhul: lase pea maha võtta ning sa ei köhi enam iialgi!
Oodake, aga küsimus oli ju usus ja kahtlemises!
Kui teaduslikku seletust pole, on abiks põhimõte, et vähemus allub enamusele.
Kuidas küll ei tahaks vähemus olla!

Kui vanast aastast jäi tükke üle

Friday, February 10th, 2012

Pole palju vahet, kes ma olen.
Samahästi võin ma olla sina.
Kui hästi järele mõelda, siis ka tema.
Tähtis on see, et me teeme ühise ja üksmeelse otsuse: me võtame maailma koost lahti.
Teeme ta nii väikesteks tükkideks kui vähegi annab.
Ning siis paneme uuesti kokku.
Muidugi peame me sealjuures jälgima, et tükid liiga väikesed ei saaks. Sest väike tükk kaotab oma omadused ja olemise. Muutub pooleks saetud täheklotsiks, mille algne olemus on küll tuntav, mis pole aga ometi enam see.
Muidugi saame hakata siin vaidlema, mis on üldse see, aga sel pole mõtet. Nii on vaieldud juba küll, aga pärale pole jõutud.
Küll on jõutud riidu minna. Silmi siniseks lüüa. Sõdu pidada. Üksteisele voodis selga keerata ning hommikuni vaikida.
Raske on, muide, hommikuni vaikida. Uni tükib peale, aga alla anda ei saa. Sest siis poleks üleval oldud tundidest mingit kasu.
Või teistpidi – võibolla teeksime just magama minnes õige otsuse? Kasutame ööd ikka selleks, milleks ta on ette nähtud!
Aga milleks on öö ette nähtud?
See on hoopis teine teema.
Sellel me siin ei peatu.
Meie ülesanne oli ju maailm koost lahti võtta ja öö on siin nii väike kild, et ei vääri õieti märkimist.
Foto: ARVI KRIIS