Arhiiv May, 2012

Sellel vanal, hallil ajal

Friday, May 11th, 2012

Ennemuistsel ajal, mil taevas veel mõnes kohas vastu maad puutus, töötasin ma õpetajana.

Õpetasin nii ajalugu kui ka ühiskonna-õpetust. Kusjuures ühiskond oli siis selline, et lihtsam oli omal silmad lahti ringi vaadata kui õpikust tarkust otsida.

Nüüd käin ma selle kooli aastapäevadel, kokkutulekutel ning muudel tähtpäevadel. Kusjuures tunnistan endale tõsiasja, et kui neil, kes mu viimasel õpetaja-aastal lõpetasid, sündinuks kohe lapsed, oleksid ka nemad tänaseks gümnaasiumist läbi.

Pühendan teile Getter Jaani hiti “Me käik jääme vanaks”.

Ühtlasi tänan kõiki, kes mind kutsusid. Eraldi veel neid, kes mu ära tundsid.

Ning umbes sellised daamid õppisid selles koolis siis, kui ma hõlmad vöö vahele panin ning ära tulin.

Sel kevadel siin, tol Tartus

Friday, May 11th, 2012

Vihma sabistas täna ning sooja oli parajalt nii palju, et lehepungad läksid öösel plaksti lahti. Või veidi vähem plaksti, aga hommikul olid kased igatahes lehes.

Tõmbasin kopsud õhku täis ja tundsin äkki vägevat valu. Ei, ma polnud õhuga liialdanud. See oli puhtakujuline hingevalu.

No umbes selline, nagu tol kevadel Tartus. Ülikooli ajal, noh, kui vastuolu kevade võimaluste ja noore mehe tegelikkuse vahel võis lausa hulluks ajada.

Võibolla selle tunde pärast hakkasin vanas põlves luuletama.

Nüüd valetasin ka sortsukese sekka. Tegelikult hakkasin luuletama ikka ka ülikooli ajal. Esimesel kevadel. Lihtsalt ei saanud teisiti. Võtsin siniste kaantega märkmiku ja krõbistasin hingevalu ridadeks.

Avaldamiseni läks aega nii veerandsada aastat. Ning ega neid sinise märkmiku omi avaldatud polegi. Tunnet toona oli, aga sõna seadmise oskust mitte niiväga. Või üldse mitte.

Nüüd on muidugi vastupidi. Oskust nagu on, aga tunnet pigem vähe.

Kuni tänase hommikuni. Põmm! lõi ärkava looduse lõhn nuiaga pähe.

Võibolla ei oska seda ega nüüd sõnadesse panna.