Arhiiv September, 2012

Pane edasi, Marko!

Tuesday, September 11th, 2012

Sügis on muidugi, teadagi, loomulikult ja otsekoheselt tärkava kurvameelsuse aeg. Seda saab muidugi veel võimsalt võimendada. Näiteks kooli algus. Abikaasa sünnipäev. Tuttavate sünnipäevad, sugulaste sünnipäevad. Augusti lõpp ja septembri algus on ausalt öeldes otsekui märklaud, mis täpsetest laskudest auklik. Siis on hea võtta pliiats ja midagi kirjutada.

Päeval, mil mu täditütre poeg Marko sai 25, kirjutasin nii:

“Mõneti on maailm üks kummaline ring. Osad jõuavad peaaegu et kohalegi, teised alles alustavad. Kusjuures alustajad peaksid nagu olema eelkäijate kogemuse võrra rikkamad.

Õnneks vist pole. Nii saame ikka minna ja minna, ikka tuult tallata, ikka pilvi püüda, ikka kogeda, nutta ja vanduda, rusikaid rõõmus taeva poole raputada, ise mõelda ja otsustada, üldistada, luua oma filosoofia, saada ise kõige targemaks, näidata maailmale, kuidas tegelikult peab, olla otsekui olümpiavõitja, loopida oma lillekimpe pealtvaatajate suunas, suudelda ning olla suudeldud, lasta vahuvein vahuveini järel taeva poole ning veidike ka klaasi, siis sellest kõigest väsida, vaikselt vananeda, lükata ise oma teooriad ümber, vanduda alla, leppida, kibestuda, veidi aja pärast leida elurõõm hoopis väiksemates asjades, rõõmustada iga algava päeva üle, kevade üle, suve üle ja lõpuks isegi sügise ning talve üle, selle üle, et lehed tõmbuvad kollaseks ja punaseks, et hommikuti on hall maas, et mets kohiseb õhtuti tumedalt, et tähed kukuvad ning meie saame seda näha, et kusagil kraaksatab hiline vares ja siis jääb kõik vaikseks, nii vaikseks, et on kuulda, kuidas su enda süda lööb.

Kõige selle järel on hea minna tuppa, kohendada kallitel inimestel, kes juba magavad, tekki, istuda korraks tugitooli, kuhu ulatub ka tänavalambi valgusvihk ning kuulata, kuidas kell tiksub aega hommiku poole.

Pane lootusega edasi, Marko!”

Miks me mõnikord viina joome

Tuesday, September 11th, 2012

Ühel varasel hommikul, peaaegu paarkümmend aastat tagasi, sõitsime Maalehe bussiga Pärnu poole. Mina Pärnusse, Olev Anton aga ühte suurfarmi, sihiks kohtuda lüpsisüsteemi torude pesijana töötava naisega.

Naine oli Olevile kirja saatnud. Öelnud, et kuigi tema sissetulek pole suur ning ta on oma kolme lapsega üksi, on meel siiski rõõmus.

Olevi hing sai kirjast liigutatud. Tõtt öelda oli ta ka üsna kergesti liigutatava hingega mees. Mitte niivõrd ajakirjanik, kui aja kirjanik. Kõndis ja tundis. Ning selle, mida tundis, pani kirja. Mis tegelikult on ju meie töö juures kõige raskem. Kirjutada nii, et teised tunneksid midagi sellist, mida ka sina tundsid. Andku uudistetreialid siinkohal mulle andeks!

Ühesõnaga, sõitsime Pärnu poole, kuni Libatse kandis palus Olev bussi kinni pidada. Ta läks kohalikku sööklasse – nurgas oli igatahes ka baarilett – ja tellis pool kilo komme. Ning 100 grammi viina. Võibolla teise saja veel lisakski.

Viina jõi Olev ära, et hing sees veidigi rohkem vaiki püsiks. Kommid viis ta lastele.

Mõne nädala pärast kirjutas Olev selle naise loo südamelt ära. Sellest, kuidas lapsed laua taga kodu pilti joonistasid, igaühele oma toa tegid. Ainult isale mitte.

Ma lugesin ja nutsin. Olev oli suur meister nutma panemise alal.

Võibolla tuli see sellest, et ta kirjutas ainult oluliselt. Rääkis inimesega, märkmeid ei teinud, lasi siis mõttel mitu nädalat laagerdada ning pani kirja. “Oluline jääb meelde,” ütles ta selle kohta. Kahju, et ajakirjandusteoreetikud sellest mõttest kinni pole hakanud.

Kui sa omaenda vagu…

Tuesday, September 11th, 2012

Vene ajal irvitati käibelause üle, et jälle käidi kusagil kogemusi vahetamas. Sest kogemus on oma iseloomult ju selline, et vahetada seda ei saa. Igaüks peab ikka ise kogema.

Nüüd, kus ma juba hea hulk aastaid maailma kogenud olen, tahaks ma kogetut üha rohkem edasi anda. Tütrele ja pojale näiteks. Rääkida, mida ma tundsin nõukogude ajal Aseris koolis käies, sügisõhtuti aias õunte kukkumist kuulates, ülikooli ajal esimest korda veinist veidi uimane olles. Üle diskosaali põranda kedagi tantsima võtma sammudes. Kuumaõhupalliga lennates. Oma isa turvakodus külastades.

Kogemusi on tohutult. Nagu ka teeotsi, mille kohta ma tean, kuhu nad viivad. Seda ka Eesti kaardi mõttes. Olen olnud kõigis Eesti linnades ja tublis sajas külas veel takkapihta.

See, et kogemusi edasi anda ei saa, teeb kurvaks. Elad ja elad, aga ükskord on su töö ja vaev kuulutatud tühiseks ja vaimunärimiseks. Justkui elanuks ma mitte teistele, vaid pelgalt iseendale.

Võibolla aga ongi mõistlik hoopis iseendale elada. Ning kui teised tahavad su künnivagu vaatama tulla, siis las nad tulevad. Kui ei, künna ikka edasi. Ning õhtuti istu tugitooli, võta kann õlut ja ole endaga rahul. Loota, et teised seda sinu eest teeksid, on asjatu.

Kohtumine, mis siiski kungi aset leidis

Tuesday, September 11th, 2012

Kui siin maailmas üldse midagi üllatavat on, siis elu ise. Ning meie kaasasündinud võime selles üllatust näha.

Mõned head aastad tagasi mõtlesin oma nime Sulev Oll peale ja kaalusin, kas ma olen ainus sellenimeline või jagan seda au kellegi teise-kolmandaga.

Selgus, et ma polegi ainus. Üks Sulev Oll elas sel ajal Saaremaal Tornimäel ja oli ka Maalehe tellija, teine elas Kose kandis ja tegeles põllumajandusega. Seega, tõenäoliselt ka Maalehe tellija. Või vähemalt nende teemade huviline.

Mõtlesin, et oleks uhke kõik kolm Sulev Olli kokku kutsuda ja üks pilt teha, allkirjaks Sulev Oll, Sulev Oll, Sulev Oll. Mõte püsis jõus seni, kuni mu endine kolleeg Merike Pitk naases oma maakodust ja ütles, et tema nägi, et üks Sulev Oll puhkab juba Tornimäe kalmistul.

Mul oli kahju nii sellest mehest, keda ma kunagi polnud näinud, kui ka sellest mõttest, millel kunagi polnud enam määratud teoks saada.

Maailm on aga, nagu öeldud, üllatusi täis paik. Küsisin nädalavahetusel Saaremaal ühelt paati sikutavalt mehelt, mis tema nimi ka on. Ja tema küsis vastu, et sina oled siis Maalehe Sulev Oll. “Mina olen Sulev Olli poeg!” jätkas ta.

Kuradi kuradi kurat, kuidas üks päev ja üks mõte võivad muutuda! Rääkisime ja lubasime meile vahetama hakata. Ning ta lubas, kui mõnikord taeva poole vaatab, kõnelda ka oma taadiga ning talle öelda, et on minuga kohtunud. Sest mulle ja meie võimalikule sugulusele olid nad mõelnud varemgi. Nagu mina mehele, kes nüüd on seal pilve peal.