Blogi avalehel

Igavik ja isakodu

April 1st, 2012
Mõtlen tihti igavikule. Sellele, et see on kahekõne minu ja millegi väga suure vahel.
See suur tuleb tavaliselt õhtuti. Küsib, kas juba magad.
Enamasti magan jah. Keeran näo padjanurka ning lasen käia. Hommikul on siis hea tõusta, teadagi.
Teinekord ma aga ei maga. Ning siis me vestleme. Kõigest, aga eriti sellest üldisest. Kulgemisest, noh.
Hakkame algusest peale ja jõuame lõpuni välja. Ehkki need alguse asjad on ikka väga segased.
Et päris algust on raske puutuda, mõtlen oma kodupaigale Aserile. Sellele, et lapsena peame loomulikuks seda, mis on. Alles hiljem hakkame temasse kuidagi suhtuma.
Nüüd ma suhtun nagu suhtun. Mis seal ikka. Kodu füüsilises mõttes pole, vaimselt jään ma ikka kusagile sinna, kus mänd õue valvas, tuba oli soe ning vesi radiaatorites vaikselt voolas.
Selle voolamise saatel uinun ma praegugi. Ainult et eemal ei päästeta lahti killustikupunkri luuki nagu mu lapsepõlves.

Jäta vastus