Blogi avalehel

Juhend päripäeva käimiseks

April 23rd, 2012

Pidasime koos luulekogu “Päevad käivad päripäeva” sünnipäeva. Sünnipäevaks võtsime 19. aprilli ehk päeva, millal me raamatut Eesti Lastekirjanduse Keskuses esitlesime. Tegelikult on sel raamatul vähemalt üks sünnipäev veel. Trükist tuli ta 13. aprillil, minu isa Kalev Olli sünniaastapäeval.

Võiks ju küsida, et milline seos on 1924. aastal sündinud mehel ja äsja ilmunud lasteluulekogul. Aga vägagi otsene. Nimelt pärines minu isa ajast, kui loodus ja inimloomus seisid veel teineteisele üsna lähedal. Nii lähedal, et isa oskas teha väga ilusaid kasevihtu, painutatud võrudega luudasid ning võis meisterdada pajuoksast vilepilli. Karjapoisi-päevaga suutis ta loomade koos hoidmise kõrval korjata pangetäie pohli või jõhvikaid.

Muidugi oskas ta ka hobust rakkesse panna ja kartulivagusid lahti ajada, vikatiga heina niita ning kuivast heinast mitte ümber vajuva saadu meisterdada. Ning veel umbes tuhandet asja. Isal ja loodusel oli veel üks ühine (ja tagantjärele vaadates väga valus) joon. Nimelt uskus ta poisina, et vikerkaar joob ojast vett. Ning jooksis seda oja juurde vaatama. Veel teadis ta, et aastas on pühi, mille hommikul päike taevas mängib. Õnneks päike tõesti mängib, olen seda mitmeid kordi oma silmaga näinud.

Ma võtsin osakese mu rõõmsameelse isa loomupärasest kurbusest enda kanda ja kirjutasin selle mängiva päikese luuletuseks. See kõlab nii:

Kiigun läbi suveõhu /kiigun läbi päeva.

Kõrgele kes kiiguvad/ need kaugele sealt näevad.

Kõrgele kes kiiguvad / neil kõhe hakkab kõhus.

Minu isa nägi kord/ kui päike mängis õhus.

Nõndaviisi võiks isegi öelda, et ma pühendasin luulekogu “Päevad käivad päripäeva” oma isa mälestusele. Nagu ma tegin kaudselt ka oma eelmise lasteluulekoguga “Vana sõna vallatused”, mille kaudu said luuletusteks vanasõnad.

Kas ma olen nüüd minevikuga tasa saanud? Ei tea. Võibolla. Kuigi pigem tundub nii, et mina vanemaks me saame, seda suuremat osa minevik meie elust küsib.

Mõnes mõttes näitab mineviku tähtsust aga ka see, et mina (sündinud 1964) ja “Päevad käivad päripäeva” kunstnik Urmas Viik (1961) olime luulekogu tehes kokku umbes saja-aastased. Hea lasteluule-tiim ikka küll!

Urmas Viik tegi suurepärase kunstnikutöö. Osundades ühele tuttavale, kellele meeldivad kõigi mu luulekogude kujundused, on see “kõigist neist südamelähedasem”.

Kokkuvõte siit võiks olla järgmine: ärge kartke mehi lasta ka laste mängumaale. Vastupidi: võibolla jäävad nagu kogu eluks parajateks poisikesteks ja nende “kuradite ning põrgute” taga on peidus veel rikkumata kiht, mida puudutades võib päikese mängima panna.

Kes tahab mu luuletustega tutvust teha, neile siin väike viide:

Öö mõte on kuus, fotod Anti Kuus

Printsessi voodikohendaja päevaraamat, kunstnik Mari Kanasaar

Hea tuju kuju, Reti Saks

Vana sõna vallatused, Catherine Zarip

Päevad käivad päripäeva, Urmas Viik

Ning ärge unustage kaemast ka Siili-aabitsat, mille pildid tegi Valdek Alber!

Jäta vastus