Blogi avalehel

Kohtumine, mis siiski kungi aset leidis

September 11th, 2012

Kui siin maailmas üldse midagi üllatavat on, siis elu ise. Ning meie kaasasündinud võime selles üllatust näha.

Mõned head aastad tagasi mõtlesin oma nime Sulev Oll peale ja kaalusin, kas ma olen ainus sellenimeline või jagan seda au kellegi teise-kolmandaga.

Selgus, et ma polegi ainus. Üks Sulev Oll elas sel ajal Saaremaal Tornimäel ja oli ka Maalehe tellija, teine elas Kose kandis ja tegeles põllumajandusega. Seega, tõenäoliselt ka Maalehe tellija. Või vähemalt nende teemade huviline.

Mõtlesin, et oleks uhke kõik kolm Sulev Olli kokku kutsuda ja üks pilt teha, allkirjaks Sulev Oll, Sulev Oll, Sulev Oll. Mõte püsis jõus seni, kuni mu endine kolleeg Merike Pitk naases oma maakodust ja ütles, et tema nägi, et üks Sulev Oll puhkab juba Tornimäe kalmistul.

Mul oli kahju nii sellest mehest, keda ma kunagi polnud näinud, kui ka sellest mõttest, millel kunagi polnud enam määratud teoks saada.

Maailm on aga, nagu öeldud, üllatusi täis paik. Küsisin nädalavahetusel Saaremaal ühelt paati sikutavalt mehelt, mis tema nimi ka on. Ja tema küsis vastu, et sina oled siis Maalehe Sulev Oll. “Mina olen Sulev Olli poeg!” jätkas ta.

Kuradi kuradi kurat, kuidas üks päev ja üks mõte võivad muutuda! Rääkisime ja lubasime meile vahetama hakata. Ning ta lubas, kui mõnikord taeva poole vaatab, kõnelda ka oma taadiga ning talle öelda, et on minuga kohtunud. Sest mulle ja meie võimalikule sugulusele olid nad mõelnud varemgi. Nagu mina mehele, kes nüüd on seal pilve peal.

Jäta vastus