Küsijaid veel on, aga vastajaid?

April 1st, 2012
Imelik on see, et vanemaks saades tuleb juurde nii vastuseid kui ka küsimusi.
Vastuseid tuleb juurde nii, et sa ei taha enam meelsasti uut raamatut lugeda ega filmi vaadata - võibolla on need kirjutatud või vändatud nii, et sa näed tegijat läbi. Siis on aga igav.
Teiselt poolt tuleb juurde küsimusi. Eriti just neid üldiseid. Et kust me tuleme. Lapsena ei osanud küsidagi. Nüüd pole, kellelt küsida. Miks see vastuolu maailma sisse kirjutatud on? Ka see on küsimus.
Tegelikult oli mul mineviku kohta veel üsna mitu küsimust. Kord ei tihanud pärida, kord polnud õiget inimest võtta.
Aga need õiged, kellelt pärida, võtavad üha enam reisikepi kätte ning astuvad üle igaviku lävepaku.
Ka sel aastal oli üks niisugune kurb hüvastijätt. Minevik jäi vaesemaks, eks sedakaudu ka tulevik.
Ja üldse - eks tulevikku ongi iga päevaga üha vähem järel. Või nagu on öelnud üks tark mees: tere tulemast planeedile Maa, kust keegi pole veel elusana lahkunud!
Foto: ARVI KRIIS

Olin kord maad soolamas

April 1st, 2012
Sain hiljaaegu ühe kutse. Olete oodatud ja nii ja naa. Et Haljala kool, kus te suvatsesite mõned aastad ajalugu õpetada, saab nüüd 325. Et tulge vaatama, kuulama. Visake viina, tehke tantsu. Võibolla varsti polegi maakoolis enam põhjust laulda ja tantsida. Uks naelaga kinni ja aken kiviga sees.
Ei Haljalas see asi nii hull ole sugugi. Küllap tehakse sülti ja pannakse rosinaidki saia sisse.
Luuletus aga on selline:

Olin kord kooliõpetaja.
Maa sool, ühesõnaga.
Siis sai villand.
“Soolake ennast sisse
koos oma maaga!”
põrutasin
ja lahkusin.

Aga tagasi mõeldes
on kusagil sooltes
ikkagi veel
kummaline tunne.


Teistmoodi tegelikkused II

April 1st, 2012
Brüssel on mõnes mõttes Euroopa pealinn ka. Müra on ikka koledasti, kui tänavaäärses hotellis oled koha võtnud. Sireenid huilgavad läbi öö. Tänavapuhastusmasinad ragisevad. Ning kusagil põrutatakse müüdavaid naisi.
Viimast, oleme ausad, pole siiski kuulda. Küll võib seda aimata, kui kiikad sinna, kuhu pole vaja kiigata.
Kiigake hoopis ühel äripäeval mõnda parki. Päike paistab soojalt. Klassitäite viisi lapsi tuleb, siis lipsuga onusid, kontsadega tädisid, prillidega tudengineiusid. Kraamitakse välja salatid ning burgerid ja kukutakse mugima.
Ilus on. Purskaevuvees sillerdab päike, puudest kohtab lehtemineku kohinat. Või on teeb seda häält hoopis linn ise, mis oma maa-alale enam ära ei mahu?

Teistmoodi tegelikkused I

April 1st, 2012
Ütleme nii, et muu on saladustelooriga kaetud, aga üht-teist ikka ütlen. Et mõnel nädalavahetusel võib elada hoopis teistmoodi elu. Näiteks kutsub sind keegi ühte miljonilinna, et koos nädalalõppu veeta.
Miljonilinn on muide siinsamas, nurga taga. Vaevu kolmveerand tundi lennukiga ja juba oledki kohal. Buss viib su hotelli, mida ehitusmehed veel viimistlemas. Väidame, et üks Lõuna-Euroopa ärimees on selle taga. Värvikirev igatahes. Ja piisavalt luksuslik.
Tervituskokteil, tugeva ingverilõhnaga ning väga värskendav. Väga ahnelt ei tohi kulistada, viisakas asutus ikkagi.
Siis teatriõhtu maailmanimega teatris, maailmanimega tükki vaatamas. Ooper, muide. Publik mitte nii väga pidulik, aga asjatundlik. Pileti hind - maailmalinna vääriline. Elamus - oli.
Hommikul “kunstisaal”. Sealt naastes ootab hotellitoas magustoit inglisekeelse sünnipäevasooviga. Tõlgendame nii, et keegi oli mu passi vaadanud. Mis polnud ka eriti keeruline, sest pass jäi sisenedes vastuvõttu. Tänan igatahes. Kasvõi eesti keeles.
Viimase päeva hommikul Moika kaldapealne. Nagu sõda oleks üle käinud ja mürsukesti külvanud. Ma ei tea, kuidas see peenema nimega võiks kõlada, aga maakeeli on ta koerasitt. Kevad kahandab lumehanged ning viib kõik julgad ja junnid ühele tasapinnale. Sina otsi lihtsalt kohta, kuhu king maha panna.
Süda läks pisut läilaks, õnneks puhus üsna jäine tuul. Puhus klaariks.
Jaani kirik tundus kodune. Ei mingit kulda, vaid must ja valge. Laulja hõikab korraks ja teeb paar käteplaksu. “Väga hea akustika,” võtab ta kokku.
Siis istub ta klaveri taha ja laulab.
Imed on siinsamas.
Pisarad kurgus.

Julgus proovida kaarnakivi

April 1st, 2012
Lugesin õhtul, et kaarnakiri on must kivi, mille kaaren olevat siia toonud Jordani jõe äärest. Selle kivi abil võiks lindude keelt mõistma hakata.
Mõtlesin magama jäädes, mis oleks, kui… no leiaks selle kivi. Kas ma riskisin proovida, võõrkeeleoskuse hetkega omandada? Loomult olen ju hullult ettevaatlik.
Usun, et mida vähem mul elada on jäänud, seda suurem on võimalus, et siiski riskiksin. Jääb ju võimalusi imet kohata päevade kahanedes üha vähemaks.
Ei, ma ei kurda muidu imede vähesuse üle. Hoia aga silmad ja süda lahti, siis kohtad neid kui mitte igal sammul, siis igal teekonnal vähemalt.
Mida ma linnult teada tahaksin? Aga võibolla nad ei vastagi küsimustele, ei lasku vestlusse. Lihtsalt kudrutavad puuladvas ja sina kikita kõrvu, et neid mõista.
Vanasti olnuks muidugi huvi teada saada kaugetest maadest. Nüüd istu lennukisse ja lenda ise kohale. Mida võikski soovitada. Neile, kel piisavalt sääste.
Kaugel kuuled ju iseenda häält ka hoopis teistmoodi.

Laul kodukülast

February 20th, 2012

Kui mõelda asjadest iseeneses, läheb meel muidugi nukraks. Põhjus: seda, mis möödas, on tunduvalt enam sellest, mis ees.
Ainuke lohutus on, et jätkub, mida meenutada.

Ühes külas
elasid varasema vabaduse ajal
muusikud ja kalurid.
Ühed tundsid nooti,
teised vedasid noota.

Tuli uus võim
keelas nooda vedamise ära.

Nooti võis edasi tunda,
ainult et laule
pidi nüüd hoolega valima.


Väikese väike lohutus

February 20th, 2012

Mõnikord tuleb mulle mõttesse meie riigi ja rahva saatus. Püüan selle mõtte küll kohe tõrjuda, aga ta tuleb siiski.
Rõõmus see mõte pole. Oleme maailma serval ning nihkume lõpmatusele ehk lõpule üha lähemale.
Saime teise võimaluse ise olla, aga kolmandat võimalust pole meile antud. Me jookseme laiali, teenime raha mujal ning hakkame tasapisi võõraid keeli rääkima. Emakeelena sealjuures.
See nn kogutoodang, mille me siin toota jõuame, on maailma suhtes üksainus kärbsemust. Iga eestlase kohta on rohkem kui miljon hiinlast ja miljon hindut veel takkapihta.
Kui üks eestlane teenib lisaväärtusena krooni, siis terve pundi peale teeb see miljoni. Kui hiinlane teenib krooni, teeb see pundi peale miljardi.
Me võime endale songa pingutada, ikka ei aita see midagi.
Pealegi, ega me enam niiväga ei pingutagi.
Töö pole enam auasi.
Ning auga pole ka paljudel juhtudel enam midagi peale hakata. See tähendab, et seda ei saa kellelegi müüa.
Jääb siis veel ausalt surra. Ning lasta oma hauakivile raiuda kood, mille põhjal saaks keegi mobiiltelefoni kaudu kadunu kohta infot saada.
Väike lohutus ikkagi.


Kuidas mu kodukool kaob

February 17th, 2012
Vaatasin Aseri keskkooli kodulehekülge. Muidugi ei oodanud ma rahva plahvatuslikku juurdekasvu, nii palju ma kodupaigas ikka veel käin. Aga kurb oli ikka vaadata a-klasside seisu.
10a - puudub
11a - puudub
12a - puudub.
Niipalju siis keskkoolist, mille ma 30 aastat tagasi lõpetasin. Muidugi polnud meidki toona süle ja seljaga. Aga 18 lõpetanut polnud siiski väga hull.
Tõsi, Aseri keskkooliga pole veel päris lõpp. Venelased jätkavad, kuigi neidki pole enam nii palju kui ümberrahvustamise püüde kõrgaegadel, mil alustati isegi c-klassiga ja õpilaste arv koolis hakkas puutuma 600 joont.
Venkude seis keskkoolis on praegu selline:
10b - 12 õpilast
11b - 3 õpilast
12b - 3 õpilast.
Ühesõnaga, hüvasti see kool, mille ma lõpetasin. Kui kaua üldse eestikeelse haridusega jätkatakse? EEsti-poole nimekirjas on seitse klassikomplekti, neist kahel üks klassijuhataja. Esimese klassi pildil seisab kuus last. Neljandat ja seitmendat pole üldse.
Nüüd süüdlaste nimekiri.
1. Elu ise. Kui ikka enam maad kilomeetrite viisi ei parandata ning miljoneid deenitorusid savist ja liivast vorpida pole vaja, pole tarvis ka tehast. Telliseid pole ka ju vaja, hooneid ehitatakse betoonist ja klaasist.
Lihtsalt üks paik Eestis paisus kunagi kunstlikult. Nüüd tuleb küsida lammutustoetust, sest mööda selle asula peateed kõndides hakkab kõhe ning kurb.
“Oli 17, kui seda maja ehitasin,” ütleb minu Aseris elav sugulane Liidia Rohesalu. Nüüd on Liidia üle 70 ja temagi kätega ehitatud kortermaja katus sisse langenud.
Nii võib Aserit nimetada ka purunenud lootuste asulaks.
Aga vallavalitsus?
On rabelenud projektimajandusega, et hoida rasket taevalage valla kohal sisse langemast hoida. Veel pole langenud.
Aga miks ma ise selles paigas pole ja oma õlga taevalaele toeks ei pane?
Vastus: olen hariduselt ilusa vale magister. Aga Aserist vaatab vastu karm tõde.
Fotol: Aseri kooli kell, allikas: http://www.aserik.ee/

Kui on vaja kindakirja

February 10th, 2012
Maaleht mõtles ja mõtles, mida küll lugejatelt küsida.
Siis tekkis arusaam, et on talv.
Talvel on külm.
Külma vastu aitavad kindad.
Kinnastel võib olla oma lugu.
Aga milline?
Mulle meenus, et naabri-Mariliis on viimasel ajal usin kindakuduja.
Tema kindalugu on selline:
Nende villaste kinnaste saatus on keeruline. Kudusin need oma sõbrale Priidule jõuludeks ja nägin kurja vaeva. Käisin veel isegi pöialde suhtes nõu küsimas.
Kinkimine õnnestus, küll kadus vahepeal meie kõigi ehmatuseks üks kinnas juba ära. Nüüdseks on kindapaar siiski taas õnnelikult koos.
Foto: SVEN ARBET

Polaarlaul

February 10th, 2012
Helistas üks muusikaõpetaja ja laulutegija. Ütles, Sulev, tee ühed sõnad.
Sõnade tegemine pole kerge, ütlen vastu. Eelkõige seetõttu, et igaüks võib su sõnade kohta arvata kõike.
Tegin siiski sõnad. Mõte hakkas - nagu ikka - kumisema, siis tekkis rütm. Eks see rütm ikka laulu saladus olegi!

Ma külmapoolusele tulen sulle külla,
me üksteist vaatame seal ainult läbi jää.
Ja jääst me lõpuks veele ehitame silla,
kui ütled mulle, et ma jõuludeni jääks!

Me vahel pole muud kui ainult tuisuiilid,
siin kilokaupa keegi lund ei loe.
Ja vahel harva, kui jääb tõesti veidi puudu
ma hanges avan lahkelt lumepoe.

Ma halja kevadeni tahan jääda siia
ning näha, kuidas lumi sulab viimati.
On kevad käes, nüüd suvi juba päral,
siis näen, et sügise poolt viibati.

Foto: ARVI KRIIS