Küüned enda poole…

October 23rd, 2013

Illustreerin hoopis nendega, kel küüsi pole... Valgepõsk-lagled, need minejad.

Illustreerin hoopis nendega... Valgepõsk-lagled, need minejad.

Vaatasin Raplamaa valimistulemust ja hakkas silma, et kõikides valdades (välja arvatud Kohila) on valijate arv nelja aasta taguse ajaga võrreldes väiksem. Kokku tuhat inimest on kadunud.

Kui sinna jõudsin, et volikogukohtadest ilmajääjad on eranditult erakondlikud nimekirjad ja keskerakonnal kehv seis, tekitas see seost, et nojah, eks keskerakonna tuliseimad toetajad ole end tasuta sõidu nimel Tallinna ringi registreerinud.

Sel ütlemisel faktilist alust pole, ainult emotsioon. Pluss tõenäosus, sest Rapla maakond on Tallinnale nii ligi, et siit paljud Tallinnas tööl käivad.

***

Ei ole aru saanud, kust see tunne täpselt pärit, aga näiteks Tallinnas autot parkides või seal ka trammiga sõites tundub, et nii, nüüd maksan ka tallinlaste tasuta trammi- või bussisõitu kinni. Mitte, et nii kade oleks, kuid kusagilt see raha peab ju tulema jne.

Ja teine tunne, et mõnes 10001500 elanikuga vallas teeks seda küll, aga Tallinnas, kus vaata et pea pool Eestit elab ja mis pealinna mõttes peaks ju justkui olema me kõigi linn, tundub see ebaõiglane.

Enne valimisi kuuldud jutud, et muidugi Savisaart valime, tehku mis tahab, kuid siis tasuta sõit alles jääb, näitab, kui hea nipp see oli…

***

Ühel päeval tuli jutuks, poolnaljaga, kuid natuke ikka ka kiusu pärast, et mida maal teha saaks, et pealinlane samamoodi end maal liikudes vähe puudutatuna tunneks nagu maainimene Tallinnas tasuta-tasulise sõiduerinevuse tõttu.

Leidsime, et võimalusi ikka väga vähe, iseasi kui elaks saarel. Kui näiteks teemaks kusagil sisse seada, sõidavad nad ju mandril lihtsalt teisi radu pidi.

Ainuke maks võiks võib-olla olla sillaületamistasu.

Kujutlesime, kuidas Rapla kivisilla ületamine oleks pealinlastele tasuline kõik reede- ja pühapäevaõhtused sõitjad, kes katkematu voorina Raplast läbi Türi ja Viljandi poole liiguks, peaks arvestama piletiga… No näiteks kahe euro eest, mis veidi kallim Tallinna trammipiletist, kuid kõik ju maale jõudes (mõtlen kaupasid, millele transpordikulud juurde liidetakse) kallimaks muutub…

***

Seoses uue kiirraudtee planeeringuga vaatasin tagantjärele planeerimisseaduse muutmist Riigikogus, see algas eelmisel sügisel ja muudatustega saadi ühele poole selle aasta alguses. Vaatamise põhjuseks oli üks kuuldus, nagu oleks just Rail Balticu planeeringu tõttu kaotatud seadusest omavalitsuste võimalus kohalikele inimestele liiga kahjulikest rajatistest keelduda et kobisemist oleks vähem.

Siin veel ühed küüntetud, loodan, et pildil ikka näha jäävad - luiged, kes hakkasid silma, kui esimesed härmas hommikud käes olid.

Siin veel ühed - luiged, kes hakkasid silma, kui esimesed härmas hommikud käes olid.

Midagi vist ikka leidsin, see nüüdseks kaotatud paragrahv 30. Kui õigesti aru saan, siis enne oli nii, et planeering ei saanud kehtida, kui omavalitsus polnud seda oma üldplaneeringusse lisanud. Nüüd vallal kohustus 30 päeva jooksul ära teha…

Ent teine asi hakkas ka silma: kui varem kehtis hajaasustusalal tee, raudtee (nad ütlevad “joonrajatise”) kaitsevöönd 50 meetrit, siis nüüd on see muudetud 30 meetriks. Põhjendus kõlas umbes nii, et ega vahet ole, kuid siis saab maaomanikele tegevuspiirangute hüvitist jms vähem maksta, oleks hea kokkuhoid…

***

Põhiline, mis neist asjust välja paistab küüned ikka enda poole. Selline kurvavõitu asi, mis justnagu on siin Eestis üle võlli. Ideaal ju on vist, et poliitikud, riik, Riigikogu teenivad rahvast, aga meil hoopis… imelikult nihverdavad. Kurb, aga reeglipärane.


Väsimatu siristaja

September 16th, 2013

Suvelõpu laulja.

Suvelõpu laulja.

Miskipärast just tänavu on kõrvu hakanud, kuidas lauluritsikad väsimatult laulmist jätkavad, samal ajal kui kõik teised siristajad on vaikinud. Vähemalt meie aias on nii.

Lauljad ritsikad ise on aga kõik kolinud just puude otsa. Keegi on kuuseheki kuuskede otsas, keegi maarjakaskede võrades, sirinat on kosta olnud vahtrapuude poolt ja ka õunapuudel.

Eile õnnestus lõpuks üks neist ka näost näkku ära näha, kuid see oli üsna juhus. Vedas ilmselt seetõttu, et olime aias, kui õhtupoolne lauluaeg just algas. Ritsikas siristas veidi, reetes oma asukoha. Kui ta üles leidsin, lesis ta õunapuulehel, üks külg vastu päikest. Hiljem jalutas lehelt lehele.

Kui päris õhtul veel kord vaatama läksin, oli ta kolinud juba nii õunapuu tippu, et pildistamisest poleks enam midagi välja tulnud.

Kas lauldakse, kuni võhma ja ilma jätkub? See mulje jääb, kuna emaseid ritsikaid pole enam silma hakanud.

Panen pildi vaprast siristajast üles suve lõpu puhul, kui paljud putukad on juba talvituma läinud. Lepatriinusid, kes alles liikusid terves aias lausa kambati ringi, näeb nüüd veel vaid üksikuid. Kilplutikatest, keda sel suvel samuti tohutult palju (ka liikide mõttes) oli, on ärkvel veel paar oblikalutikat ja mõni triiplutikas.


Kasside hülgamise aeg

September 9th, 2013

Maanteelt meile ilmunud kass.

Maanteelt meile ilmunud kass.

Kassid oskavad meeldida. Kui tahavad. Nad nurruvad, ajavad ligi, teevad ennast nii armsaks, et inimene (kui ta pole just veendunud kasside mittesallija) enamasti leebub täielikult ja on kassi heaks kõigeks valmis.

Eks saab võib-olla ise ka paremaks nii midagi sellist ju lemmikloomapidamise teoreetikud räägivad.

Aga kassidega seotult on olemas veel üks emotsioon, kibe kurbus. See on siis, kui näed kassi meeldida tahtmise püüus seda meeleheitlikkust… Kõige viimatisem kogemus oli Paka mäel, kus põõsastest ilmunud noor isane must kass lausa valvas hetke, mil kükitasid seene juurde. Ta oli siis kohe süles hellust nurumas ja jagamas.

Kui mööda metsateed käisin, näitas mu meelest see kass mulle, kui ilus ja tubli ta on: kuidas ühe hooga puu otsa suudab kribada, milliseid hüppeid teeb, kuidas joosta oskab. Iga jõu- ja ilunumber lõppes sellega, et joosti mu juurde muljet kontrollima… Võta mind endale, tundus olevat läbiv soov, mille kassi olemisest välja lugesin…

***

Kuigi tegutseme Raela aias (jääb Paka mäe lähedusse) tihedasti juba mitu aastat, puutusime kassiküsimuse selle poolega esimest korda kokku alles tänavu. Kasse iseenesest liigub me aias ikka, aga enamasti on siis teada, millise naabri omad nad on. Mõni peatub meil sagedamini, mõni lihtsalt jalutab vahel läbi. Need kassid tavaliselt ligi ei aja, on pigem pelglikud, elavad oma elu.

Paka mäe kass.

Paka mäe kass.

Me aed koos vana laguneva maja ja suvel olemisväärse kuurialusega asub maantee ääres. Liiklusmüra segab vähe, sellega kohaneb. Kõrva hakkavad tee poolt vaid tavapäratud helid. Nagu nüüd ühel päeval aeglustuva auto müra. Midagi tee ääres toimus. Nägin kedagi, väikest elukat, pea ees, maanteekraavi sööstmas. See oligi hetk, mil… kassikurbus pihta hakkas.

***

Läksin vaatama, mis juhtus, kuid juba enne seda kuulsin hädalist kisa. Leidsin põlluveerest rohust noore punase kassi. Hakkasin küsima, et mis sul siis nüüd lahti. Poole küsimise peal hüppas kass maast mulle sülle, niimoodi külge kinni, et enam lahti ei lasknudki.

Kuigi pea oma silme all kõik juhtunud, tõrkus meel autot ja kassi otseselt kokku viimast. Lootus oli, et ehk on noor kass lihtsalt eksinud, sattus maanteele, ehmatas… Võtsime ta kaenlasse ja sõitsime lähikonna talusid mööda, et kellel kass kadunud on.

Mida me kuulsime?

Oma kass oli meil ammu. Praegune on siin tee ääres mitu aastat tagasi autost välja visatud kass ja hiljuti veel üks ilmus siia…”

Meil endalgi autost välja visatud kass…”

Eks neid ilmu siia igal sügisel…”

Meile ka tuli üks. Ilus hoolitsetud kass, kohe näha, et kellegi kodust…”

Meil on nüüdseks neid juba nii palju, et enam juurde ei tahaks võtta…”

***

Paar päeva hiljem üks naabrinaistest Raplas poes astus juurde, küsis, kuidas kassil läks. Ja andis teada, et üks laiguline on jälle juures.

Kui järgmine kord aeda sõitsin, ilmselt sedasama looma nägingi tukkus ma lahtise ukseavaga kuuris vanas tugitoolis. Jättis väga väsinud mulje, tõstis vaid korraks pead. Ma teda ära ajama ka ei hakanud.

Kui pildistada tahtsin, võttis kass end kokku ja pani ikkagi jooksu.

***

Väike punane heitkass elab meil me endi kahe siiamlase tunnustega kassi valvsate, umbusklike pilkude all. Uks peab nende vahel kinni olema, sest muidu vist läheks kakluseks. Noor kass on väga tubli. Me märkame, kuidas ta käitumine ilmselt peegeldab seda, mis kodus ja kuidas ta üles kasvanud on. On arvatavalt olnud hoitud ja armastatud loom, sest talle on kõik selge liivakastist aiani. Ka autosõitu ta ei karda, mis tekitab muidugi kujutelma, kuidas ta rõõmsalt oli hakkamas oma pererahvaga koos autos sõitma ka see viimane kord…

Riputasime internetti kassileiuteateid ja nüüd juba ka kassipakkumisteateid, aga keegi ei reageeri. Hoopis loen kasside turvakodu teavet, et otsitakse tungivalt kassipoegadele kodusid, et uutele noortele leitud kassidele ruumi teha.

See ilus sügis, kui kased juba kuldseks värvuvad ja igast metsatukast saaks maali, on Eestimaal ühtlasi kasside äraviskamise aeg.

Ma püüan uskuda, et kõik inimesed on head, aga kui nendele kassidele mõtlen, ajab see vihaseks ja hülgajaid vihkama… Üsna palju usun, et see, kes oma hellitatud lemmiklooma ära viskab, saab elult seda äravisatu tunnet kord omal nahal kogeda… Selle uskumisega võiks piirduda, aga kusagil taustas on üldisem, tegelikult õudne tunne tundub, et elusolendite pidamine asjadeks, mis kätte võetakse, kui tuju tuleb, ja minema visatakse, kui tuju muuks, siin me riigis süveneb.

***

Kahjuks on lootust vähe, et midagi muutuks paremaks. Mitte kusagil ilmas pole inimesed jutu peale heaks ümber kasvanud. Ja hoolimatuse ajendid-põhjused on tavaliselt ju hoopis mujal, ei piirdu kassi- (või ka koera- jt) teemaga. Kui tahta muutust, tuleks terve maailm “ära parandada”.

Võib-olla väga usklikud pühakojas käijad muudaks end paugupealt, kui kantslist on öeldud ja karistusega ähvardatud. Aga käsu peale välja ilmunud halastus on näiline…

Lemmiklooma toetus? Vaat hoob, mis aitaks. Ja keeraks me ilma veel rohkem upakile.


Ritsikad ja tirtsud hoos…

July 11th, 2013

Lauluritsikas.

Lauluritsikas.

Tirtsud-ritsikad alustasid tänavu varakult, terve ilm rõkkab. Käisin täna üle tee heinamaal seda siristajate seltskonda vaatamas. Avastasin liike, nii tirtse kui ritsikaid, keda liiginime järgi veel ei tunne.

Naljakas oli see, kuidas üldiselt hüpati mu astumise peale seal niitmata heinamaal kergelt ja kõrgelt minekut või kusagile lähemale, et end mõne taimevarre taha peita, aga lauluritsikas, lai pomm, pani kribinal-krabinal mu silme all kõrre otsa, mis vist rebasesaba. Ta tegelikult ka end veidi varjas, aga see oli hoopis teistmoodi selline ülbe olek, et tema on küla kõige kõvem mees.

***

Neid on nüüd juba tõesti igal pool ja meie aias ka kuuskede otsas, kus lauluritsikaid on liikumas olnud igal suvel. Puuoksal siristades ei istu nad ühel kohal paigal nagu lind, vaid saalivad alalõpmata edasi-tagasi ja jätavad mulje, et neil on tähtis töö kõiki konkurente jälgida, kuulata ning tingimata üle laulda.

Seekord ei saanud “kuuse-ritsikaid” vaatama minna, sest me põldvarblased on võtnud ühe kartulivao otsa, mis jääb kuuskede rivi kõrvale, endile suplemise kohaks. Üks parasjagu seal mõnules mulla sees nii andunult, et ei tahtnud teda ära peletada…

Aga tuppa jõudes otsustasin internetist vaadata, kas õnnestub tundmatud siristajad ära määrata. Kuigi olen ka varem neid just interneti abil tuvastanud, juhtis otsingumootor mu seekord järjest kalameeste lehekülgedele (Kalapeedia jm).

***

Rohutirts.

Rohutirts.

See, mida lugesin või õieti, mida teadvustasin, kuidagi emotsionaalselt jahmatas. Ja loomulikult mõjutab seda, et olen viimastel aastatel ritsikaid, tirtse ja üldse putukaid, nende käitumist jms üsna palju lähedalt näinud.

Ütlen ära ka selle, et mul oli vanaisa kalamees ja samuti isa, kes ajal, mil tal meie, lapsed, olemas olime, tegeles küll vaid spinningupüügiga ja püüdis vaid haugi ja turba. Haugi landiga ja turba ümmarguseks pätsitud saiakuulidega… Isal oli ka kalanui, mille abil püütud kala surmas kohe. Et kala ei jääks kaldale õhku ahmima.

Ma ei mäleta lapsepõlvest ühtegi negatiivset emotsiooni seoses nuiaga. See oli kuidagi loomulik asi, et nii tehakse. Ja kala süüa meeldib mulle tänase päevani.

***

Veel üks tirts.

Veel üks tirts.

Internetist niisiis saab lugeda, kuidas kalamehed tirtsusid ja ritsikaid elussöödana kasutavad. On õpetused, kuidas neid täpselt heinamaal püüda, kui uimased või ergud nad on. On õpetusi, kuidas neid erguna hoida, et nad õnge otsas enne uppumist võimalikult palju siputaks, ja on arutamine, kas siis ikka rebida neil enne konksu otsa panekut koivad ja tiivad ära või mitte…

Ma tean küll, et vihmaussidega on ju põhimõtteliselt sama lugu… Aga kujutleda, kuidas see tõeline isiksus lauluritsikas satub kalamehe kätte, kes ta koivad ära murrab, ta kusagile anumasse riita laob, konksu otsa keerab, ta võimalikult suurt siplemist loodab…

See on peaaegu nii suur vastumeelt tunne, et mine või loosungiga selle vastu protestima… Mõtlen, kas see tunne oleks samasugune, kui kala püüdmiseks kasutatavaid sihktiivalisi kusagil kasvanduses spetsiaalselt kasvatataks? Koibade ja tiibade murdmisega poleks nõus nii või teisiti… Ja ikkagi üleüldse… tänapäeva võimaluste juures toodetagu siis hoopis kunsttirtsusid.

***

Ei saanud rahu enne, kui helistasin Vladislav Koržetsile, kelle sulest on ilmunud tekst, mida internet tsiteerib ja kasutab mitmes vormis… Kuulsin, et tirtsude-ritsikatega kalapüük on üks võimalus teiste seas, mida kasutatakse väga vähe. No hea seegi…


Linavästrik ukse sees

June 14th, 2013

Linavästrik ootamas auto ärapanekut.

Linavästrik ootamas auto ärapanekut.

Pea iga kord, kui käin garaažis, mis asub varsti lammutamisele minevas vanas hoones, kohtun linavästrikuga. Nüüd juba nii, et nii mina kui tema oskame teineteist oodata. Vana hoone laguneb silmnähtavalt ja mu garaažiukse lauad on rohkem kui irvakil. Linavästrik on laudade taguse tühiku valinud elupaigaks.

Esimestel kordadel, kui mu uksele lähenedes laudade vahelt lind krabinal välja sööstis, olin peaaegu kindel, et ta on otsustanud ukses pesitseda. Siis tundus, et ei, see vist ikka üksik lind, kes seal lihtsalt magamas käib. Samas on ta täiskasvanu, mitte iseseisvat elu alustanud noor sulestiku värvid on nii selgelt välja kujunenud.

Me kohtumised on olnud umbes sellised, et mina sõidan garaaži ette, hakkan lukku lahti keerama, tema krõbinal sealt välja kargab ja lendab garaažiesisele tänavale ootama. Kui on (minu arvates) unisem, kükitab ühe koha peal ja peab mind ainiti silmas. Kui ergum, sibab siia-sinna või lendab üles elektritraadile.

Siia laudade vahele ta kaob...

Siia laudade vahele ta kaob...

Mõtteline kontakt, mis meil ühe ukse kasutuse pinnalt tekkinud, on vähemalt minu jaoks emotsionaalne linavästrik oma rõõmsa olekuga turgutab meelt päris kõvasti.

Loodan muidugi, et miski mõju on olemas ka teistpidi. Ehk ta aru saab, et ma talle ohtlik pole, ei kavatse teda lõunasöögiks nahka pista. Kui ust avan-sulen, üritan seda teha nii, et lahtised lauad ei hüppa ja kolise.

***

Muidugi käib mul tihti fotoaparaat kotist väljas. Linavästrik märkab mu sihtimist kohe, aga on oma elupaigaga nii tugevasti seotud, et ära ei lenda. On hetki, kui hakkab hoopis isemoodi vigurdama. Justkui sügama ennast, kehitama, koogutama…

Kehutaja, kes on märganud pildistamist.

Ükskord üritasin jälgida, mida ta

Veel üks kehutamispilt.

teeb, kui ma justnagu juba ära lähen. Pidas garaaži ees murul putukajahti. Jooksis kiiresti edasi-tagasi, upitas kõrte tippudesse, sibas sellise tempoga, et alles tänavaasfaldil sai pidama, siis ots ringi ja tagasi. Lõpuks ikka selle ka ära nägin, kuidas ukselaudade vahele vupsati…

***

Üleeile oli kõik teisiti. Linavästrik oli taas kohal küll, aga ta nokavahe oli esimest korda mingit kraami täis. Tundus, et ehitab pesa. Eile hommikul nokas olev kraam oli nii konkreetselt uss, et enam ei jätnud mingitki kahtlust seal ukse sees on nüüd keegi, keda on vaja toita.

Seni niisiis mu garaažikaaslane ikkagi haudus. Ja mul nüüd mure, kas linnu pojad jõuavad ikka enne lammutustöid nii suureks kasvada, et pesast välja saavad.

***

Internetist loen: linavästrikupaar hakkab pesa ehitama umbes kuu pärast pesitsuspaigale saabumist, mai alguses. Selleks otsivad poollahtise õõnsuse või mõne muu varjualuse kas maapinna tasemel või kuni mitme meetri kõrgusel, kuhu teevad kausilaadse ehitise. Linavästrikul on aastas kahed pojad, esimeses kurnas 4 kuni 6 munaga ja teises tavaliselt ühe-kahe võrra vähem.

Haudumine võtab aega umbes kolmteist päeva, teist sama palju peavad pesas viibima koorunud pojad. Seejärel lahkuvad pojad pesast, aga lendama õpivad alles nädala jooksul. Esimeste kurnade noori linavästrikke võib lendamas näha sageli juba maikuu lõpus.

Loomade elu” lisab, et poegi toidavad mõlemad vanalinnud ja toitmine jätkub ka sel ajal, kui veel lennuvõimetud pojad pesast lahkunult ringi uitavad. Näiteks on toodud, et päeva jooksul viivad vanalinnud pessa toitu rohkem kui 300 korda…

***

Tundub, et mu garaažiukse elanik on miskipärast üksi. Toob tihedasti toitu, on säilitanud oma rõõmsa oleku. Kui tal ikka võhma jätkub, peaks pesitsemine õnnestuma, sest garaaži lammutamiseni on aega rohkem kui kaks nädalat.

Ja algas toidu tassimine.

Kui linavästriku seisukohalt vaadata, on ikka õnn, et kõik inimesed oma hooneid üle ei vuntsi ja kõiki irvakil uurdeid-auke kinni ei löö.

Eile hakkas kõrvu kuldnokkade… sõna otseses mõttes lärm. Suur parv midagi tegi Rapla lähedal suures pajuvõsas, vist söödi putukaid vihma ajal. Kuldnokad sebisid puude latvades nii, et oksad liikusid, nende pea kohal putukaid jahtiv suitsupääsukeste parv.

Kuldnokkadel on kombeks pärast poegade lennuvõimestumist suurtesse parvedesse koguneda, et enne sügisrännet mööda põldusid lihtsalt ringi hulkuda.

Linavästrik toidab poegi, kuid sinised ja lillakad toonid heinamaade õiteväljades natuke liiga tugevasti juba meelde tuletavad, et ega sügis kaugel ole… Tänavu õitsevad paljud taimed kiirustades…


Linnu moodi laul

May 16th, 2013

Vile.

Vile, millega saab jäljendada linnulaulu.

Viimatisel Luige laadal oli huvitavaid asju, näiteks venelaste kollase maasika sort (Kollane ime) ja rootslaste aretatud roheline sõstar. Me Raela küla aias kasvavad nüüd ka šokolaadi- ja maasika-piparmünt.

Tõeliselt vaimustatud olen aga veel ostu üle, millele päris nime ei oska anda. Arvatavasti peaks ütlema, et see on vile. Vile, mille abil on võimalik järgi teha lindude häälitsusi.

Mingi papp, metalliriba ja õhukesest paberist membraan. Kogu see kupatus (pildil näha) tuleb panna keelele vastu suulage ja kui sellest siis õhku läbi puhuda, tekivad helid.

Vilemüüja mees kasutas asjandust reklaamiks selles mõttes, et matkis kuldnoka laulu, mis laadamelust välja kostis ja huviliste tähelepanu köitis.

Eks see oli ka potentsiaalsetele ostjatele näidiseks, mis võimalik on.

***

Musträstas.

Musträstas, keda fotoaparaadiga taga ajasin.

Müüja ütles samas ostuga kaasa, et ega selle vile puhumist õpetada võimalik ei ole. Tuleb ise proovida ja aru saada. Puhumine sõltuvat palju puhujast mõni vilistavat kohe trillereid välja ja mõni ei saa mingitki häält kätte.

Ma ka nüüd igal võimalusel proovin, nii lindude järgi kui omaette autos sõites. Mingi selline tunne on, et kiivitaja vast tuleb ka välja. See, et väike-lehelind võiks ka üks lihtsamaid variante olla, pole aga minu puhul tõsi veel pole sugugi nii spets järjestikku “tõusvat” ja “langevat” heli tekitama.

Põhiline viga, mida esialgu tegin, oli see, et hoidsin vilet liialt kramplikult suulae vastas. Nii jäävad vilinad väga ühte plaani. Pigem tuleb nii-öelda keelega mängida. Triller, mida demonstreeris vilede müüja, välja ei tule veel, kuid mingeid nüansse on algusega võrreldes tõesti juurde tulnud. Praegu õpin… peaks vist ütlema, et oma keele võimeid ehk vileasendeid, mis võimaldaks üle minna vaiksemalt valjemale, madalamalt helilt kõrgemale jms.

***

Väike-lehelind.

Silk-solksutaja väike-lehelind.

Eks unistus ole, et kui kedagigi jäljendada oskaks, võiks ehk selle linnuliigi mõne esindaja huvi äratada… Kes võiks ju nii paremini objektiivi ette jääda…

Raela aias on meil igal kevadel mulje, et linde liigub jälle rohkem. Tänavu nendime taas, et nii liigirohke pole see aed varem olnud. Natuke loodan, et kõik need taimevarte üle talve püstihoidmised jms on ikka ka kaasa aidanud lindude toidu, putukate rohkuse mõttes.

Lauluõpetajaid ühesõnaga jätkub. Must-kärbsenäpp pea katkematult ajab praegu oma veidi nukratoonilist “joru”, punarind õilmitseb… Hiljuti silmitsi seisin hall-kärbsenäpiga, musträstaga, keda fotoaparaadiga sõna otseses mõttes taga ajasin, kuna ta ei lennanud ära, vaid ainult must kaugemale, aiaposti taha jne jalutas. Kogu aeg on vaateväljas muidugi linavästrikud, kuldnokk, häälitseb suur-kirjurähn jne.

Aga on ka värvulisi, keda ma veel ei tunne.

Fotoaparaat on selles mõttes hea asi, et kui kellegi juba pildile saad, siis enam-vähem ka liigi määramine õnnestub.

Eesti Looduse eelviimase numbriga oli kaasas CD, kus 80 linnu laulunäidised. Kui kolme-viitegi vilistada oskaks…


Koguni kaks rõngast…

April 26th, 2013

Lisan eelmisele sissekandele, et tuligi hea päev ‒ leidsin rõngaga künnivarese uuesti üles. Ei ole tal nokaga midagi lahti. Ja üllatus see, et lisaks kollasele rõngale on temalgi teises jalas veel teinegi rõngas. Selle kirjetest on päris raske midagi aru saada, aga mingid tähed paistavad.

Kahe rõngaga künnivares.

Kahe rõngaga künnivares.

Vares jalutas koos teistega Rapla majade vahel.

Leidis mingi eriliselt suure tüki kilet, tassis seda ringi, vahepeal pani maha ning kraaksus pikalt ja põhjalikult.

Ilmselt ta selleks suveks siia Raplasse jääb. Veel ei tea küll pesitsuskohta.

Arvan, et see pole Rapla pargis, mida lastepargiks kutsutakse ja mille lähedal elavad inimesed varestega nüüd juba mitu aastat on sõdinud.


Varestest ja politseist

April 23rd, 2013

Siin põhjus, miks politseinik mu auto peatas.

Siin põhjus, miks politseinik mu auto peatas.

Rapla linna on ilmunud künnivares, kes kannab jalas kollast linnurõngast. Nüüdseks tean, et künnivareste seas on ka üks metalse rõngaga lind, kelle rõnga kirjeid kahjuks pildile ei saa.

Kollane rõngas on aga nii erk ja suure kirjaga, et tähed-numbrid on pildil selgelt loetavad. Saatsin pildi ka Matsalu rõngastuskeskusesse ja sain teada, et tõenäoliselt on tegu Saksamaal rõngastatud linnuga. Et kui sealt tuleb järelepärimisele vastus, saadetakse mulle ka lisateavet.

Pilti uurides hakkas aga silma, et peale rõnga on sel künnivaresel veel üks eriline tunnus nimelt on ta noka ümber imelik hall paksend, mis jätab kasvaja mulje. Kuna pildistades keskendusin sellele, et rõnga number oleks terav, on noka ümbrus asjast arusaamiseks siiski veidi liiga udune.

***

Viimastel aegadel seega tegelen “varesejahiga”, sõidan autoga Raplat pidi ringi, otsin, kus künnivareste seltskond parasjagu tegutseb, ja üritan leida rõngaga lindu, et teda veel kord pildistada.

Ta on kusagil kindlasti olemas, kuna olen teda mitu korda näinud lind on teadagi liikvel ikka siis, kui mul vaja kusagile kiiresti kella peale sõita ja pildistamiseks aega pole. Ma teda siiski tabada tahaks, et pildi abil targematelt küsida, mis nokaga lahti on.

***

Pühapäeval oli hetk, kus olin jälle varestel sabas. Terve suur kamp jalutas piki tänavat Märjamaa poole. Liikumine on selline näiliselt muretu nokitsemine, toitumine siin- ja sealpool teed, kust ühel hetkel mitmekesi tõustakse, et veidi edasi lennata. Lõpuks maanduti ringristmiku keskele ja lähedal olevale heinamaale.

Heinamaalinde oli kerge uurida, sest sain auto bussipeatuses kinni pidada. Sealt leidsingi binokli abil halli rõngaga linnu, kuid kollast rõngast silma ei hakanud. Tuli üle vaadata ka ringil olevad varesed.

Ringil autot kinni pidada ei saa, nii et sõitsin (kasutades hetke, kus teisi autosid ringile tulemas polnud) aeglaselt, püüdes kõikide vareste jalad ära näha. No ikka ei olnud kollast rõngast.

Mu aeglane sõit linna tagasi keerates muidugi jätkus, sest sealsamas on põld, kus tavaliselt saab praegusel ajal korraga näha mitut liiki rändlindusid.

***

Vahtisin silmanurgast rästaid, kui äkki pani selja tagant tulev auto vilkurid tööle politsei, kes tahtis just mind, et kontrollida dokumente.

Kui esimese ehmatuse üle elasin, küsisin n-ö jutujätkuks, kas äratasin kahtlust nii sopase autoga (eelmise päeva rabaretke auklikust kruusateest), ent seda mu peataja politseinik eitas. Nii et ikkagi hakkasin silma eriti aeglase liikumise tõttu…

Tunnistasin üles põhjuse.

Ja muidugi sain minekut, mulle veel head linnu leidmistki sooviti.

***

Pärast mõtlesin, mis see siis nüüd oli. Ebamugavus ju, aga kas see tuli olukorrast või rohkem minust enesest. Enesetunne ütles, et ikka endast.

Tegelikult kihvt, et Rapla politseinikud nii kiiresti mu koperdava auto üles leidsid ja igaks juhuks üle kontrollisid.


Facebook´ist ja Johannes Aavikust

April 1st, 2013

Pilt kahjuks pole sellest kevadest, mil seesama peenar alles paksus hanges...

Paistab, et olen elav näide sellest, kuidas internet inimest mõjutab. Pärast seda, kui pika pingutuse peale lõpuks ikkagi feissbuuki (Facebook) jõudsin, on blogijutud veel harvemaks jäänud.

Vaatasin oma hakatusi. Jaanuaris tahtsin kirjutada Jaak Panksepast, kes avastas rottide naermise. Siis jäälilledest ja talveputukatest. Üks hakatus on sõna jõust see oli siis, kui loitsuraamatusse süvenesin. Veel on hakatus, mis ajendatud Marju Kõivupuu loengust (kultuuripärand ja kuidas see ajas muutub ning peabki muutuma, kohastuma)…

Ja viimatine algus on sellest, kuidas ma keelepäeval keele pärast riielda sain.

No mida võtta, mida jätta.

Veidi on tunnet, et pealispinna kiirustav ilm on mul sabast kinni saanud: FBs räägid ju kaasa ühe-kahe lausega jne, ei keskendu nii väga… Teisest küljest on päris huvitav olla üks jupp sellest ühest FB kogukonnast, mis sõpradest ja tuttavatest mu lehekülje ümber on tekkinud…

Päris maailmas ei ole võimalust, et korraga on koos õelapsed, praegused ja endised kolleegid, päris eakad sugulased, kunagised klassikaaslased. Saad suhelda kõigiga korraga või kasutada eraldi “kanalit” (tahaks ütelda “toru”), kui salajasemad jutud.

***

Aga veidi siis sellest viimasest blogiteemast. Kui keelepäeva hommikul helises telefon. Võtsin vastu paha aimamata ja sain kurja häälega mehelt kõvasti sugeda. Selle eest, et kasutan sõna, mida tema arvates pole eesti keeles olemas. Ta mu lehejutust oli leidnud sõna “üllitama”.

No ikka on olemas, kogelesin kuidagi vastata ja selles ootamatus olukorras nii-öelda nina vee peal hoida. Ühe käega otsisin veel õigekeelsussõnaraamatust ü-tähe kohta, et talle ka sealt asi ette lugeda. Kui sellega klaar, oli mu kurjustajal uus etteheide, et see sõna on ju nii kole.

Kõne lõpetasime siiski sõpradena. Aga mulle jäi huvi üle vaadata, millal Johannes Aavik siis “üllitamise” eesti keelde tõi. Tõi soome keelest, kuid algselt pakkus teist tähendust.

Aaviku 1921. aasta raamatus “Uute sõnade ja vähem tuntud sõnade sõnastik” (hea, et meil on olemas antikvariaadid) on kirjas, et soome päritolu “yllitama” tähendab “ässitama, kihutama”. Praegune õigekeelsussõnaraamat näeb siis tähendust “(trükis) avaldama, ilmutama, publitseerima”.

Muidugi läks mul silm kõrvalveergu ka. Kui “üllitama” on kole sõna, mida siis ütelda sõna kohta, mille Aavik on märgistanud alles ettepaneku staadiumis oleva murdelise, poeetilises mõttes kasutatava sõnana, mis samuti Soome päritolu “ylg” (ylja) peigmehe või armsama tähenduses…

***

Vanu asju on kasulik lugeda kas või sellepärast, et sealt saab teada kõike, mida koged, on keegi kunagi nagunii juba kogenud. Minu sugemine “üllitamise” eest on ikka väga tilluke asi selle sugemisega võrreldes, mis omal ajal Aavikule osaks sai.

Eesti keele upitamiseks tõelise kultuurkeele staatusesse oli ta arvates vaja keelde tuua vähemalt 600 uut tüvisõna…

Ta sai omal ajal ka “üllitamise” eest nahutada kõvasti. Üldisemaks näiteks toon aga akadeemilise sugemise. 1937. aasta trükises “Eesti õigekeelsuse päevaküsimustest” analüüsib Andrus Saareste põhjalikult, peatükkide kaupa Johannes Aaviku keeleuuendustööd. Tänapäeval leiab sealt hõlpsalt ka need kohad üles, kus Saareste arvates on Aavik liiale läinud, ent mis ajavoolus on pöördunud Aaviku kasuks ehk keel on üle võtnud just tema uuenduslikud vormid.

Üheks asjatuks uuenduseks, mis kirjakeelt pedantseil häälikuloolistel kaalutlustel kõnekeele valdavast pruugist eemaldab ja “vigade” rohkust suurendab ning meile tarbetut juurdeõppimist peale surub, on ka lõunamurretest keelekujude “argus”, “halbus”, “kurbus”, “põlgus” ja “kaebus” soovitamine traditsiooniliste argtus, halbtus, kurbtus, põlgtus, kaebtus asemele, kus t olevat tarbetu,” kirjutab näiteks Saareste.

Ebaõnnestunud sõnadeks peab ta paljude muude hulgas sõnu “nördima”, “hunnitu”, “keelitama”, “täitur” (seostuvat liialt täiga), “rõivas” (oli halvustav tähendusevarjund)…

Halvad ja veidrad uudissõnad on Saareste arvates ka: embama, evima, küülik, lelu, rümp, väisama…

***

Õigekeelsussõnaraamatus on kusagil 40 Johannes Aaviku loodud sõna. Näidete toomisel olen kasutanud Eva Lepiku ülikoolitööd (www.kodu.ee/~eva/Aavik.doc ).

Näiteid Aaviku loodud uutest sõnadest: aabe, embama, ese, evima, kemm, kolp, laip, laup, liibuma, lünk, lüüme, malbe, meenuma, muide, morn, mõrv, naasma, nentima, nõme, nördima, põrpima, raev, range, reetma, relv, roim, sark, sarm, siiras, süüme, tarnima, taunima, tõik, veenma, väisama, õõv jt.

Näiteid tema vahendatud soome laenudest: aldis, ammendama, anastama, erinema, eristama, ennustama, haihtuma, hajameelne, haldama, harrastama, heiastuma, hetk, hurmama, häire, häirima, ilkuma, irduma, julm, kaame, kiindumus, kime, kirgas, korvama, kulgema, kummaline, kurv, kätlema, liga, lelu, levima, loitsima, masendama, matkama, matkima, minetama, mugav, muserdama, möönma, pelk, pädev, reibas, seik, siirduma, sire, soodus, sujuma, suunduma, suvatsema, taju, tanner, taust, tulv, turvaline, tõurastama, uje, ulgumeri, vaist, viibe, võrdne, väitma, ööbima jt.

Näiteid Eesti murretest kirjakeelde toodud sõnadest: ahas, anuma, askeldama, hagema, hajuma, halama, hubane, hämmeldama, hööritama, igerik, ilge, kangastama, kääbus, laasima, loivama, luilutama, lummama, läitma, meeleldi, nakkama, pagema, peesitama, peibutama, pälvima, süüvima, turgatama, uudistama, varuma, vastne, õdus jt.

***

No mida lõpuks ütelda. Mis täna tundub kole, võib homme olla ilus ja vastupidi. Maailm on nii suhteline. Tahaks, et nii jääks.


Elusalt, koos sidruniga

December 12th, 2012

Austri pilt on pärit internetist.

See juba lahti kangutatud kaanega karbis oleva austri pilt on pärit internetist.

Ma pole kunagi austreid söönud. Aga kogemata leidsin ühest jõuluhõngusest reklaamikataloogist pottide-pannide, toitude ja veinipudelite piltide seast, et müügis on “austrid, elusad”.

Tekkis huvi üle vaadata, mismoodi neid ikkagi süüakse.

Internet kirjutab laialt, et austreid kasvatatakse spetsiaalselt toiduks spetsiaalsetes kasvandustes. Et Euroopas on looduslikud austerkarplased peaaegu välja surnud.

Elusmüügi kõrval on siis asjaolu, et üldiselt neid ka süüakse elusalt.

Serveeri auster elusalt koos sidruniga,” leiab õpetusi toidufoorumites. Vajalik on spetsiaalne nuga, sest austerkarplane ei lase muidu oma karpi avada sulgurlihas on väga tugev.

Kui auster on avatud, tõsta kaas ära ja aseta sügavasse kilpi jäänud auster jääpuruga kaetud vaagnale…”

Ühes foorumis on jutt, kuidas Prantsusmaal kunagi oli õpetatud õiget austri söömise viisi: söö nii, et neelamise hetkel tunned vastu kurgunibu, et veel liigutab…

***

Veel internetinoppeid:

Netis kogub huvilisi klipp, mis näitab neiut Jaapani restoranis elusat härgkonna söömas.” (Sealtkandi söömiskommete kohta kassid elusalt keevasse vette jms, on juttusid palju rohkem, aga jätan need välja. Liiga kauge, võõras ja mõistetamatu.)

Nägin televiisorist, et Ameerikas on uus mood süüakse tindikalasid ja krevette elusalt. Nüüd on alanud see juba ka Rootsis…”

Prantsuse köögis kuulub põldtsiitsitaja vana konjakijoomise traditsiooni juurde. Linnud püütakse elusana võrkudega kinni. Seejärel hakatakse neid nuumama… Pärast inimese jaoks sobiva kaalu saavutamist visatakse linnud elusalt konjakisse ligunema, kus nad pikaajaliselt ja piinarikkalt surevad, pärast küpsetatakse kõrgel temperatuuril…”

***

Meil on loomakaitsjad 2010. aastal üritanud midagi ette võtta selle vastu, et vähke elusalt keedetakse, jääs transporditakse jne.

Nad viitavad organisatsiooni Advocates for Animals uuringule, mis käsitleb kalade ja vähkide valutundlikkust. On välja uuritud, et vähi pöörane käitumine keetmise eel ja ajal ei tugine refleksidel, vaid ehtsail valuaistinguil. Krabidel, keda samuti elusalt keedetakse, on veel komme meeletule valule reageerida sõrgade heitmisega. Et sööja inimese jaoks krabi ühes tükis püsiks, torgatakse neil enne keetmist seljaaju läbi.

Elusalt keedetakse ka jõekarpe.

Õpetus toidufoorumist: “Kontrolli, et kõik vähid on elus ja pese need hoolikalt külma jooksva vee all puhtaks. Lase vesi koos soolaga keema. Pane vähid keevasse vette ja kata värske tilliga…”

***

Kõige üldisemalt on see see vana lugu, et on olemas mõtlemiskoht, mille kõigesööja inimene peab unustama, kuna muidu jääb nälga. Et liha saada, tuleb keegi tappa, söömine käib kellegi elu hinnaga.

Kui hakkad mõtlema ta piinadele, tunnetele… jääks jõululaud tühjaks.

Aga see elusalt söömine või elusalt toiduks töötlemine… ei ole ju hädavajalik, on seotud pigem tavade ja kommetega jne. Eestlastel on kombeks vähke piinata…

Ent need tavad niisiis levivad ja kusagil uuel maal ei toeta nende ülevõttu enam vanad traditsioonidki. Selline levimine mu meelest (kui tõesti näiteks krevettide elusalt söömine “on moodi läinud”) näitab ikka… inimeste hälbeid…

Lähed kusagile suurde kaubanduskeskusesse ja võid olla kindel, et kusagil seal jääs ootab sind su elussööt.

See ikkagi ajab vihaseks. Kas olete mõelnud, mida mõtleb austerkarplane teie suus?