Hiidämblik.

Üle 20 aasta tagasi ühes ajakirjanike puhkekodus Kesk-Aasia ajakirjandusprofessor, kelle nime ma enam ei mäleta, tegi kahe naisajakirjaniku põhjal suure üldistuse Eesti naiste kohta – lootusetult politiseeritud, sest kogu aeg räägivad oma riigi vabadusest.

Eelmisel nädalal ütles üks omavalitsustegelane mulle, et seda, millest unistasime ja rääkisime 1990, enam ei ole.

Ma olin sel hetkel veel kõvasti Draamateatris nähtud etenduse “Nelipühad” mõju all, mis täitis meelt isevärki kahetsuse ja kaastundega, vist kogu inimkonna suhtes. Et seda ette kujutada, piisab ilmselt, kui kirjeldan vaid ühte liini, millest see tekkis: ses näidendis nimelt kõigepealt saad teada, mis põhjustel õnnetud inimesed põgenedes ja hirmust agressiivselt liiguvad mööda maad ja otsivad turvalist kohta, ning siis on nad tembeldatud terroristideks, kelle hetke peatuspaik vallutatakse relvadega – kukub, kes kukub…

Ei mäletagi viimasest ajast hetke, mil nii tugevasti oleks tundnud end inimkonna osana. Riigi-, rahvuse- jne piirid olid sel hetkel kadunud.

***

Ja kui tuli siis see 1990. aastate unistuste luhtumise jutt, puudutas see omakorda umbes nii, et kas tõesti on see kõik pöördumatult muutunud.

Kes mõtleb, et omavalitsustegelane ütles, kuidas Eesti riiki enam pole, see eksib. Seda öeldakse tänapäeval jutujätkuks küll ja eriti siis, kui hing täis millegipärast, aga tema pidas silmas riigi ülesehitust. Et demokraatiat ja ise otsustamise vabadust unistatud viisil ei ole, vaid on haldusriik.

Ma olen uudishimuga lugenud internetikommentaare kirjutistele, kus on juttu omavalitsustest, ja ikka-jälle hämmingus, kui avastan, kuidas on mõistetud (või ei ole mõistetud) omavalitsuse olemust. Et kui vallavanemal on uus auto, siis on omavalitsus halb asi, mis tuleks laiali peksta jne. Ma loen sellest välja, et arvajal ei ole omavalitsust vaja, tal ei ole grammigi tahtmist ise osaleda, kaasa rääkida, midagi ette võtta, et elu paremaks läheks. Tahabki, et keegi kaugelt, Tallinnast ja Brüsselist ta koduvalla elu korraldaks?

"Hiid-marilill".

Kas oleks teisiti, kui oleks täitunud Ülo unistus? Ta nimelt ühel ajal palju rääkis, kuidas peaks laialt levitama teadmisi ühiskonnast ja riigist ning kuidas see kõik ei saa tulla iseenesest…

Ülo (ma räägin Ülo Vooglaiust) loetleb kõiki neid nähtusi, mis võivad tekkida, kui inimesed on ühiskonnaelu korraldamisest kõrvale jäetud või kui nad end kõrvalejäetuna tunnevad. Tänapäeval on tõepoolest palju põhjust rääkida olukordadest, kus inimene tunneb end mängusituatsioonis või absurdisituatsioonis olevana ja siis ei usu, jah, enam võimalusse, et minu sõna või minu tegu selle riigi käekäiku parandab…

Ja laseme sel minna, nagu läheb…

***

Ega ei ole, jah, neid teadmisi. Otsisin just ise ka, et mis see haldusriik, mis meil siis olevat, endast täpsemalt kujutab. Leidsin mitu definitsiooni. See on näiteks:

•riik, kus ametnikkond ja haldusinstitutsioonid on saavutanud ülemäära suure mõjujõu poliitiliste esindusorganitega võrreldes;

•riigivõimu korraldus, kus kõige tähtsamat osa etendavad riigi täidesaatva võimu organid ja neil on võimalik otsustavalt mõjutada nii seadusandliku kui ka kohtuvõimu tegevust.

Üks koht, kust leiab teooriat, on näiteks gümnaasiumide ühiskonnaõpetuse õpik, autoreiks Katrin Olenko ja Anu Toots.

Toon sealt mõne näite ja mu siht on muidugi tekitada toetuspinda omavalitsusest rääkimiseks:

•Riigi administratiivse ülesehituse põhiküsimuseks on kujunenud, kui suur on distants kodanike ja võimu vahel ning mil määral kuulub kohalikule võimule otsustusõigus. Olenevalt selle küsimuse lahendamise viisist on kujunenud kaks riigi administratiivstruktuuri mudelit.

•Esimesel juhul luuakse haldusfunktsioonide täitmiseks kohalikud valitsused, mis sõltuvad tugevasti keskvalitsusest.

•Teisel juhul on kohalikud omavalitsused palju iseseisvamad, nad korraldavad kogu kohalikku elu.

•Nagu ühiskonnas ikka, esineb ka hulgaliselt segavariante. /…/ Keeruline on lugu ka Eesti omavalitsustega, kellel on küll suur otsustamisvabadus, kuid kes sõltuvad tugevasti keskvalitsuse eraldatavatest raharessurssidest.

***

Ma olen kuulnud jutte, nagu oleks me omavalitsused vaid ühed rahakauplejad – kogu aeg tahavad riigilt raha juurde. Selle raha tsentraliseerimine ja tugevate sõltuvussuhete sisseseadmine on käinud samas nii, et keegi ei märka.

Hiid-künnivares ei saa ütelda, aga vähemalt nokk on tal paras "hiid".

See ei juhtunud “sada aastat tagasi”, vaid kestab jätkuvalt iga päev. Vaadake, kuidas raha liigub – maksude kasv liigub riigi rahakotti ja maksude kahandamine käib omavalitsuste rahakoti arvelt.

Et kõik, mis siin riigis toimub, saaks käia nii ja sellisel kombel, nagu keskvõim, valitsev koalitsioon, nende erakondade tagatoad tahavad.

See on ikka väga väike otsustajate ring! Eesti ühiskond on juba nii palju linnastunud, et linnas elav inimene ei pruugi ka parima tahtmise korral (tahaks ju uskuda, et riik rahvast teenib jne) enam mõista maapiirkondades toimuvat. See on sama mehhanism, mille järgi rikas ei mõista vaest ja keskküttega korteri elanik ei mõista talus elavat inimest.

Sealt pinnalt ju tulevad ka need laia lauaga otsused, mis ei arvesta piirkondade erinevusi: Igasse valda üks gümnaasium. Iga nii ja nii mitme tuhande inimese kohta üks haigla. Iga 10 000 inimese kohta üks omavalitsus… Kas või sinise kütuse keelamine on ju sama taustaga – otsustajad pole osanud kujutleda, mida otsus kaasa toob.

***

Ja siis see jutt, et jah, polegi kohalikku omavalitsust vaja, kadugu või liitugu…

Hea küll, võtame rahulikult, ei süüdista kedagi ega kahtlusta. Laseme sel minna, nagu läheb…

Kusagil viimase piiri peal tekivad omakaitsed ja kogukonnakülad, juba paaris kohas on talumehed, esialgu suure irooniaga, rääkinud, kuidas parem teevad oma väikese vabariigi…

On palju mittetulundusühinguid, kes väikeses ringis kohalikku elu korraldavad, esialgu projektirahaga. On hoiulaenuühistud, esialgu veel haldusriigi seadustega käsist-jalust liialt seotud…

Võib-olla tulebki mingi teistmoodi loomulik ümbersünd, edasiliikumine arenguspiraalil.

Seda oleks palju lihtsam loota, kui kuklas poleks “Nelipühadest” õhku löödud aimdust maailmast, mis muutub kiirelt, hullumeelselt. Ja enam ei pöördu.

Kuidas kevad paistab.

Ei mäleta, et kunagi varem oleks tundnud emotsiooni, mida nüüd üllatavalt tekitab õpetajate streik. Ilmselt pole olnud aega, mil aktsiisid-maksud-hinnad nii tormiliselt oleks tõusnud. Kui ainuüksi väikese elamise kommunaalseteks kuludeks läheb üle kolmandiku sellest rahast, mille palgapäeval kätte saad, tekitab see tundlikkust rahateemade suhtes.

Lisaks üllatused, mida vahel saab kogeda, kui tuleb meelde mõni hind kroonideks tagasi arvestada. Näiteks moskva saia eest ligi kümme krooni. Päris pöörane.

Kuidagi on aktsiisid-maksud (bensiin, suitsud, katlamajakütus jms) tekitanud selle, et tunnetad otsest seost riigieelarvega, säältpoolt tulev pressing su rahakotist raha välja pumbata on muutunud veidi talumatuks.

Sellel taustal siis tulebki esimene reaktsioon streigiteateile umbes selline, et isver, see lisaraha ei tule ju taevast, vaid me kõigi taskust. Ja et rohkem ei jaksa ega taha maksta.

Kusjuures põhimõtteliselt olen ma muidugi selle poolt, et õpetajad väärilist palka saaks, nagu ka mis tahes ameti esindajad siin Eestis.

***

Ühel õhtupoolikul rookisin garaaži ees lund ja vaatasin, kuidas varesed isemoodi kekkadi-kekkadi, hästi rõõmsalt, lendasid kambas puu otsa ja katusele, puu otsa ja katusele. Silmatorkav kevadine elevus hallvareste seas. Linnulistist lugesin, et künnivaresed kusagil samamoodi käivad pesitsuspaika vaatamas. Et justkui juba sätivad, aga kui ilm veidi jäisemaks muutub, jätavad pooleli, lasevad kevadel veel edeneda.

Kuna meil siin üks on haige, on lume rookimine hetkel minu peal. Garaaž asub kõrvaltänavas, mida mööda inimesed käivad poes. Kui juhtun sinna teatud kellaaegadel, siis liigub üks seltskond pika nimega koguduse majja, mis garaaži kõrval. Mõnikord läheb mööda üks vanem mees, kes elab lähedal tegutsevas hooldekodus. Temaga me ütleme tere ja tavaliselt räägime paar sõna juttu, alati ka ta päris kodust. Ta teab, et ei pääse sinna tagasi enam mitte kunagi.

Inimesi läheb ühesõnaga mööda kogu aeg. Ükspäev märkasin, kuidas üks noormees seal tiirutas, möödus edasi-tagasi liikudes alalõpmata, mingi kilekoti moodi asi käes ja sinna sisse ei ilmunud ta käikudelt miskitki, mis tähendab, et poes ta ei käinud.

Umbes nädal hiljem olin jälle kaotamas tänavapuhastusmasina öösel tekitatud lumevalli, kui üks suur kaelarihmaga koer hakkas samamoodi saalima. Koera liikumine oli korduvalt samasuunaline, aga ta tuur pidi olema pikem kui lihtsalt ümber garaaži käik, sest minu vaateväljas liikus ta garaažist eemale.

Kordus tekitas mulje, et üldse ei imestaks, kui järgmisel korral keegi kolmas seal samamoodi saaliks. Nii kui lumelabida kätte võtan, käivitub kusagil veel üks liikumine…

***

Veel määramata mullatigu, kes praegu alles talvitub. Söömispilt on eelmisest sügisest.

Toas, aknalaual olevas väikeses akvaariumis, kus eelmisel suvel paljunes aiamullaga kogemata kaasa toodud karustigu (karvane koda, ise suht tilluke), läksid väikesed teod liikvele. Olin seekord targem ja ei soojustanud akvaariumi, nii et talveks kadusid nad kõik mulda talvituma nagu peab. Nüüd päike ilmselt nii kevadine. Karusteod salatit ei söö, kuid pistavad kurki – ühe viilu alla võib neid koguneda korraga kümmekond. Lisaks väga tillukesed mullas elavad hooghännalised, kelle tunneb ära sellest, et need väikesed mustad punktid heleda kurgi peal hüppavad. Lisaks ühed elukad, keda liigitada ei oska – pika keha ja pikkade vurrudega mullamutukad.

Mul on süda rahul, et õnnestus tekitada neile tavapärane elurütm (eelmisel talvel olid mu kiriteod talv läbi ärkvel). Päris kevadel võin nad rahumeeli aeda tagasi viia – akvaariumis tekiks ilmselgelt üleasustus.

Siin on ju veel kolmnurkse kojaga tigusid, kelle liiki pole õnnestunud määrata. Need suhteliselt väikesed elukad elavad hästi varjatult, minu arust suvelgi tihti mulla pealmises kihis. Järgivad siinseist kõige täpsemalt õuerütme, ei lase end päikesest ära petta. Ühe väikese koja tippu näen akvaariumis oleva kivi serva alt, see pole paigast liikunud.

Ole näitusel.

Pea nädal tagasi käisime KUMUs, mulje siiani kusagil meeltes. Ja muutumas. Päris kummaline, kuidas see saab võimalik olla – Kaido Ole pildid, need ta vaikelud liiguvad järelmuljetes aina kiiremini.

Kui te pole seal käinud, siis kujutage ette väga suurtes mõõtmetes, mastaapseid, suht lakoonilisi pilte… abstraktsetest asjadest. Neid on igal pildil mitu, nad moodustavad vaikeluhetki, kuid kõik need kompositsioonid paiknevad rattal (sellised rattad on näiteks liigutatava mööbli all).

Igal on üks ratas, nii et vaadates kuidagi registreerid, et nad ei saaks püsida, kukuks ümber. Nad igal juhul ei saa olla staatilised, vaid liiguks.

See tekitab isemoodi imeliku emotsiooni – sa mäletadki neid pilte liikuvana, kulgevana. Mida aeg edasi, seda kiiremini ja vabamalt.

See tekitab muidugi kontrasti pealkirja vaikeluga ja juhib su kuskile muutlike hetkede radadele. Kõik möödub, muutub, kukub upakile, kaob. Ja õieti ongi sul vaid see, mida kaasas kannad tajudes, meeltes, peas, mõni eriti tähtis hetk südames…

***

No kõik räägivad leedulasest Šarunas Saukast, kelle maalid ja skulptuurid praegu ka seal näha on. Kes maalib “nagu vanasti”, iga detail viimse kriipsuni, iga riidekiud, iga kont alasti inimese seljal…

Nagu vanad maalid kirikus.

Näituse tutvustuses on üteldud, et ta “kujutab oma töödes apokalüptilise nägemuslikkusega eri ajastute ikonograafilisi võtteid kasutades tänapäeva Paabelit”. (Apokalüpsis tähendab niisiis religioosset nägemust, ilmutust millestki, näiteks maailmalõpust.)

Huvitav oli vaadata küll. Aga näiteks põrgu pildil, no ikka taas massiivne ja detailirohke, ajas mind natuke itsitama, kuidas on kujutatud pooleks saetud inimest n-ö otsavaates. Kunstiteaduslikult ilmselt kõigi vana aja reeglite kohaselt ja kirikuinimestele ajab võib-olla hirmu nahka.

Miskipärast ei ole kunstnik välja joonistanud inimmassi varbaid, jalgade alumised otsad on nagu naha värvi lootsikud. Kas siis, kui taevalik ilmutus tuleb, nii madalale ei näe?

Seevastu taevasse mineku pilt sobis mu tajudesse täpselt. See kujutab endast taas alasti tihedat inimmassi ühel väljakul, mille kohal üks suur käsi parasjagu ühte neist (sel koivad sirgus) üles tõmbab. Ilmselt kristlane tajub seda pilti teistmoodi (õigesti). Mul hakkas seda vaadates n-ö nahk sügelema. Meenutas olukordi, kus muutub talumatuks liha vastu liha olek kusagil, kus palju inimesi koos. Ma olen näiteks Saku suurhalli kontserdil sellepärast keset kontserti põgenenud saali tagumisse otsa, kus vähemalt selja taga on vaba ruumi.

See linnaväljaku pilt ühesõnaga pani hetkeks tundma end ühe osana inimkonnast, kus meid seitse miljardit…

***

Tegelikult on lihtsalt külm. Kassid kipuvad külje alla hoidma, kuigi me tuba liiga külm ei ole, lihtsalt aknad õhkavad, kui päikest pole, õues olevat pakast. Kui arvuti taga istun, tuleb Kribu (ametlikult Päike) lihtsalt sülle ja keerab tukkuma. Kuu hakkab vigurdama, sest tahaks ka tulla, aga teab, et Kribu ei luba – hakkab urisema. Kuu käib edasi-tagasi, kõõlub külmutuskapi peal, pikutab vaibal, passib peale, millal Kribu tähelepanu hajub. Vahepeal nagu hüppaks juba, aga ei hüppa ka.

Lõpuks leiab mingite märkide järgi, et nüüd on sobiv hetk ja kalpsab mu kõrvale. Laseb ruttu pikali ja tardub liikumatuks. Kui sülest õiendamist ei kosta, siis hakkab väike keha mu vasaku külje vastas tasa aina raskemaks muutuma ja varsti kostab nohisemist (Kuu astub raske jalaga, nurrub nii kõvasti, et tuba kajab, ning magab suure nohistamisega).

Väga kõvad reeglid on ses kasside hierarhias (Kribu on ema ja Kuu tütar). Olen üritanud sekkuda ja mõista anda, et täiskasvanueas võiks nad ju endile suuremat võrdsust lubada. Aga Kribu kehtestatud reeglid käivad minu omadest üle.

Rapla hakk.

Kassid saavad jälle rahus elada. Seekord läks nii, et isegi Kribu/Päike, kes on muidu vana rahu ise, võttis aastavahetuse paugutamiste peale saba selga.

Asi lõppes sellega, et uue aasta esimese tunni veetsime köögis kušetil Kribu ja Kuuga, kes mul süles ja külje all. Kusjuures ma neile jutustamas imelikest inimestest, kes on endale pähe võtnud, et kole paugutamine on ilus ja lõbus – Kribu tõstmas aeg-ajalt pead, et vahtida mulle ainiti silma sisse, nagu ta teeb, kui mingi jutt pole küllalt selge, ja Kuu jälgimas Kribut, kelle reaktsioone ta usaldab olukordades, kus ise seisukohta võtta ei oska.
Eriti vastikud on kasside jaoks raketid, mis enne pauku vilistavad.

Nii julgeks neid rääkida pole võimalik, kui Juhan Saar kunagi rääkis oma koera, kes nt äikesemürina peale haukus, aga igatahes ei pidanud nad pabistades voodi all kükitama.
***
Ei olnud väga mõnus aasta, eriti, kui mõtelda viimaste kuude peale. Liiga kurb.
Sest asi on nii seatud, et inimesed, kellest hoolid, lihtsalt ühel ajal surevad ära. Kui seda juhtub nii järjepanu… Kõigepealt läks Jaan, kes oli meist kõigist noorem, täiesti ootamatult Tõnu. Siis istusime peielauas Tallinna Botaanikaaias maasik-guajaavipuu all ja jätsime Andresega headaega.
Siis läks mees, keda Vigalas ikka Selja Kutiks hüüti…
No ei keera aega lukku, ei peata, ei suuda säilitada hetke. Leppida ka ei taha ja siis tammudki ühe koha peal ja otsid lepituskohta, seda võtit või seletust iseenda jaoks.
Marguse isa loeb kokku oma sõpru, kes veel alles… Meie loeme veel neid, kes lahkunud, aga mingil hetkel saavad minejad ülekaalu.
***
Vananemise oskus on vist see, millest üritan rääkida. Ma üldse ei imesta, kui vanemad inimesed muutuvad pahuraks ja rahulolematuteks. See kurbus, et pead alalõpmata oma sõpru saatma viimsele teekonnale, muudabki pahuraks. Nooremad tavaliselt ei viitsi kuulata pikki jutte sellest, mis on kunagi olnud. Siis valad oma kurbuse miskisse… ei ole telesaadetega või hindadega rahul või midagi sellist.

Pahurus või tõsidus iseenesest võib muidugi ka petlik olla. Mingil hetkeajendil hiljuti juhtusin poes vaatama inimeste nägusid… On ju teada, et teatud eas muutub inimese näonahk lõdvemaks. Üks puht füüsiline tulemus on, et suunurgad vajuvad allapoole.
Ma ei tea, mida selle teadmisega peale hakata, aga vähemalt sel vaatlemise päeval avastasin, et enamikul, nooremad kaasa arvatud, ongi suunurgad allapoole – justkui suur hulk mossitajaid, aga tegelikult täiesti normaalses olekus inimesed.
***
Igasuguseid abstraktseid juttusid on minejate kohta. Hiljuti kusagilt noppisin, et nad teevad uutele tulijatele ruumi, vahetavad oma füüsilise oleku mentaalse vastu. Võib-olla ühel hetkel siis lihtsalt hakkad igatsema nende sekka.

Kui Andrest saatsime, siis kirikuõpetaja kuidagi kõuehäälselt ütles talle lõpuks, et nüüd PEAD sa põrmuks saama. Mul muidugi käivitus kohe see, et mis käsutamine see olgu – midagi ei PEA, vaid ta ise teab, kuidas seal teisel pool edasi olla.

Aga kurb on ikka. Vist peaks tegema vahe vahele ja endale ütlema, et nii, nüüd see aasta lõppes ja nemad jäävad selle aasta sisse. Kõik siiajääjad alustasid uut.

Mu põllumehest vanaisa oli uskunud, et saab kondivalust lahti, kui kannab taskus kaasas kastanimuna.

Sügis on nii hea aeg, et siia kirjutamine unub ära. Oktoober on kõige parem puhkusekuu.

Täna vaatasin kahtlustusega luikede saalimist taeva all – oleks parem, kui lumi veel ei tuleks. Mu poolest võikski pikalt jätkuda see hall ja niiske, raagu kippuv ja tuuline… Aga ikka plusskraadidega peaks see kõik olema. Lumest on pikaks ajaks villand.

Käisin vaatamas, kuidas Harjumaal metsafirma ja külarahvas kokku leppisid, mis piirini hiiepaiga lähedal raiet tehakse. Seal oligi tänast esimest luigeparve kuulda.

Kokkulepe sündis… lahkelt. Kui tõepoolest kõik nii lähebki, nagu jutt käis, on olemas vaata et esimene näide, kuidas ka asju saab ajada. Saabki nii, et sõja kuulutamine jääb ära.

Korraks oli juttu ka, kuidas hiies käituda. Et kuidas on öeldud, et midagi puutuda ei tohi, niita ei tohi. Üks meestest nagu vaidles vastu, et niitma peaks.

Mu meelest see väga loomulik ei ole, et on olemas tahtmine kehtestada kõikide hiite jaoks ühtsed karmid reeglid. See ei peaks käima reglementide alusel, vaid peaks tuginema sellel, mis inimeses sees on, kui ta hiies käib.

Muidu tuleb välja, nagu umbes see jutt oli, kui ühes… inimeste grupis üritati sõnastada, mis asi on põliseestlane. Et see on, kellel olemas suitsusaun…

Loodusesse uskumine ise tekitab reeglid inimese enda sees.

Komistasin seal tolle hiiepaiga jalamil rohus olevate tigude otsa – tohutult kiritigude kodasid, hunnikute viisi. Aga tühjad. Mõne sees väikesed noored teod, kes ilmselt talvitumas.

Rõõmustasin, kui mu toatigude järglased väikeses akvaariumis (väga väikesed teod) märkasid mulda talvituma minna, plats oli täiesti puhas. Erinevalt eelmisest aastast hoian neid köögis akna peal, kus õhk jahedam kui ruumis sees.

Eile juhtusin vaatama, kuidas olukord on – kõik vahtisid reas ümber vana kurgiviilu.

***

Mitu päeva on tegelikult imelik tunne. Nägin öösel vastu neljapäeva unes imelikku olendit. Kui ema unne tuleb, tunnen ta kohaloleku eelkõige ära tunde järgi. Aga see nüüd ilmus nii, et kõigepealt nägin teda ennast üsna lähedalt. Nagu tegelane Kreutzwaldi jutus “Puulane ja tohtlane”, justkui tükkidest kokku pandud, aga uneelus elus.

Mäletan, kuidas mõtlesin, et pelgust ta ei tekita. “Kes sina siis nüüd oled?” küsisin unes. Ta ei vastanud, vaid kahjuks kadus. Ainult kummaline tunne jäi, mis ärkvelolekus ka tugevalt meeles.

***

Lugesin, et peale mardi- ja kadrisantide olid vanasti olemas ka hingesandid, kes perest peresse käisid. Komme olevat eriti moes olnud Mulgimaal. Saartel olevat nad ka olnud, kuid erinevalt mandrist oli seal kantud loomamaske, kuna hinged loomade ja lindudena välja ilmuvat.

Enamasti on hingede ajal vaikust peetud, kuid mõnel pool hoopis tantsitud ja lauldud.

See kõik näitab suurt mitmekesisust.

Kui kujutada füüsiliselt ette sidet eelmiste põlvkondadega, peaks Eesti kohal olema hiigelsuur sasipundar, sest inimesed on nii palju liikunud ja kolinud. Oletagem, et ühes külas elavad mulkide, saarlaste, kesk-eestlaste järeltulijad ja selle paiga järeltulijad, kus hingede ajal vanasti tantsu vihuti. Ja nad otsustavad taas järgima hakata vanu kombeid. Korraldajaks saab tantsuvihtuja, kes hakkab neljapäevaõhtuti hingede auks organiseerima tantsupidusid…

Metsakonsulent Aadu Raudla ühes Metsalehe arvamusloos julgustas metsaomanikke, et olge ise legendide loojad ja istutage puid, mille ümber lapselapselapse- jne lapsed kunagi tulevikus on ja suguvõsas liikuvaid juttusid puu istutajast ja muist asjust räägivad.

Kõik tavad ju ajas muutuvad ja kui üritame täpselt järgida aastasadade tagust, võib see kujuneda lihtsalt mänguks.

Mardisandiks käimist kujutan ette ka mänguna. Aga hiied, tundub, on paigad, mida saavad tänapäeva inimestega siduda tegelikud, päris tunded, päris sidemed ja päris kombed. Mis vormis täpselt see kõik avaldub, ei saa olla kõige tähtsam asi, vormi ülemäärane tähtsustamine muudab hiies käimise mänguks.

Pärast ooperit põhuteatris - sakiliste servadega auk, läbi mille laval toimuvat nägi, tähistas ühtlasi suhetesse tekkinud "auku".

Headest asjadest on raskem kirjutada kui kehvadest. Justkui sõnu on vähem ja need, mis olemas, kipuvad olema liiga “ära tarvitatud”. Nooh, hundiajaloo uurija Ilmar Rootsi ütles eile Lihulas (Matsalu loodusfilmide festivali huntide päev), et on leidnud üle viiesaja sõna ja väljendi, mis kõik hunti tähistavad. Ei usu, et ühegi süüta rohusööja nimetusel nii palju sünonüüme oleks.

Oht paneb tööle mõtte, fantaasia ja mitte ainult: uuringudki näitavat, et karjas, kus hunt on käinud, paraneb sigivus. Vanasõnad näitavad, et me esivanemad seda märkasid. Mulle meeldib, et üks hundiloitsusid, mis vanadest aegadest säilinud, on just Vigalast, mu sünnipaigast. Loitsuga loeti, et “metsapeni” karja rahule jätaks, ei kuulutatud talle hukku. Ei öeldud, et teid tapetakse kõiki ära, kui veel ühe mullika murrate.

***

Tulime eile öösel ühelt isevärki lustlikult pulmapeolt. Vahtisin roolis olles teeääri ja mõtlesin põtradele, et algasid jaht ja jooksuaeg, mis neid teistmoodi liikuma panevad kui tavaliselt. Ilmar Rootsi jutust jäi kirvendavalt meelde, kuidas ajaloos on hunti niimoodi vihatud (mitte Eestis), et kutsikaid nüliti elusalt või murti nende jalad… Metsloomadele mõteldes pean end sundima, et ei kujutleks jahi üksikasju.

Ei tulnud põtrasid teele, vaid üks kass ja veel üks, vist rebane, oli liikumas.

Pulmamaja jäi meist lõbutsema ja kui sellele tagantjärele niimoodi pauhti vaadata, siis ongi olukord, kus sõnu justkui ei jätku ja olemasolevaid ei taha väga pruukida.

Viljandi pärimusmuusika ait oli täis noori ja kõiki ning kõike puudutavat heatahtlikkust. Meeldis, kuidas noored naised seal riides olid. Need hõlstid, vestid ja seelikud ja silmahakkavalt detaile, mis pärit vist kuskilt 1930.–1940. aastatest, no ajast, kui minu ema noor oli. Et justkui võimalikult mugavalt, aga tegelikult hästi stiilselt.

Mis sinna näiteks veel oleks sobinud? Kujutan ette, et õue peale pruutpaari ootavasse massi mu ema rebasenahkne muhv salataskutega ja väike must kübar, mis pannakse pähe pärast seda, kui juuksed on täpselt lainesse seatud. Ilmselt ka seest tühja kontsaga botikud oleksid sellesse stiili läinud. Või meeste kalossid. Mitte need, millega aiamaal ja laudas käiakse, vaid need, mis tõmmatakse väljas käies kinga otsa, et kingi pori eest kaitsta.

Vist kõik lapsed olid kaasa võetud ja pulmapidu ise käis paljude rituaalidega. Me tulime ära, kui parasjagu käis ületrumpamine – vaheldumisi peigmehe või pruudi poolt keegi laulis või tantsis, mängis pilli või tegi midagi muud, mida oskas.

***

On selline tunne, et ütlus, nagu iga aja vanad paratamatult jäävad rääkima hukka läinud noortest, ei pea praegu paika. Et oleme mingis sellises ajas… Kui lihtsustatult ütelda, siis põlvkonnad, kellele ühiskonnakorra muutus partsti kaela tuli, justkui alles põevad seda, nende arusaamad ja eetika on nagu üks vana, mitu korda paigatud kuub, mis võib olla küll suurepärane, aga kannab ikkagi kaasas aja taaka. Pealetulijad noored on elutervemad.

See ei tähenda, et pealetulijad head ja vanad halvad. Lihtsalt puht suhtumiste mõttes oleme justkui erandlikus hetkes, kus vanadel oleks võimalik noortelt midagi õppida. Võib-olla just, kuidas ülekahtlustamiseta elada.

***

Ooper tuleb ka kohe meelde – sealt mu tunne, et häid sõnu napib, tegelikult algas. See oli siis Jarek Kasari “Katuselt”, Uku Uusbergi lavastatud ja laval peale nende kahe veel Hannaliina Uusma. Mängiti Tallinnas põhuteatris.

Kuidas kujutlete tavapärast lahendust, kui abielupaar on hakanud teineteisest mööda elama ja mängu tuleb teine mees, kes ses kodus käib, kui nn esimene tööl on? Teadagi, kuidas. Jarekil see katuselt käija toetab naist omakasupüüdmatult, ei taha midagi vastu. Kusjuures ilmselgelt ei ole see lugu ühest armukolmnurgast, vaid ta hoopis laiem sihitus ja mõte lausa voolab lavalt publikusse.

Jareki ooper oli, jah, nagu jätk ta laulule “Minu inimesed”, mida kuulates sa ka lihtsalt muutud sutike paremaks. Ooperiga oli samamoodi. Mingi ühisväli tekib või pääseb ta muusika läbi kestade, mis meist ju paljudel enda ümber ehitatud on. See on soe, heatahtlik, kahtlustusi välistav ja kuidagi üdini inimestesse uskuv ja armastav.

Sõna “armastus” oligi, millega kimpu jäin. Tahtsin Margusele kirjeldada oma tunnet, mida ooper tekitas, aga tundus, et sõna “armastus” on liiga lamedaks nätsutatud.

Mulda pugev vihmauss, kes on endast välja laskmas parandatud mulla tükikesi.

PS. Lõpetuseks ikka saavutustest ka. Kui Üloga kokku saame, küsib ta ikka: “Kuidas olete elanud? Mida olete saavutanud?” Tavaliselt hakkan selle küsimise peale koperdama, aga praegu oleks selge vastus olemas: saavutus on see, et mul õnnestus pildistada sittuvat vihmaussi.

Ma räägiks talle, et see on asi, mis puudutab kõiki inimesi, sest kui vihmauss oma väljaheiteid ei teeks, muutuks me muld aina vaesemaks ja lõpuks sel mullal enam miski ei tahaks kasvada.

Matsalu loodusfilmide festivalil oli vihmaussifilm, kus täpselt näidati, mis ussi sees toimub ja kuidas ta sissesöödud mulda parandab, kuidas mulla happesust vähendab, kuidas toitaineid lisab jne, enne kui see muld tal taguotsast välja tuleb.

Eelmise arbuusijutu jätkuks üks asi, mille viimasel hetkel fikseerisin: me suurima arbuusi pinnale tekkis kasvamise ajal see ümmargune märk, mis pildil näha.

Pool oli söödud, kui tuli meelde, et seda tuleks igaks juhuks ikka ka pildistada.

Mis selle võis tekitada, ei tea. Miski “rike”, mis arbuusi kasvades mitmeks ringiks lagunes?

Või loodus võttis pähe ja märkis ära… Kuni täpselt ei tea, on ju kõik võimalik.

Teine pilt on tehtud hoopis me sõprade aias, ka Raplast mitte kaugel. Lugesin ajalehest, et Lõuna-Eestis on piirkondi, kus ikka veel seeni näha pole. Siinkandis on niiskust rohkem.

Neid suuri hiidmunasid kasvas kolm ja neljas vist niitmise nahka läks.

Munad olid pühapäeval seda nägu, et kavatsevad hoolega edasi kasvada ja suuremaks paisuda. Mõõtsin suurima ära – maapinnast arvates umbes kolmekümne sentimeetri kõrgune.

Üldiselt on ju teada, et neid hiidmune ilmub soodsatel aastatel siia ja sinna, aga ikka on nad nagu ime.

Seen elab oma elu seal maa sees aastate kaupa, nii et maapealseil pole temast aimugi. Siis ükskord võtab kätte ja kasvatab need viljakehad.

Mingi selline mõte, et ikka väga kihvt ja uhke, et me loodus nii rikas on.

Arbuusimaa.

Aga meie sööme arbuusi, oma peenra pealt. Kui ma ei eksi, siis sort on Sugar Baby, ainsa taime ostsin Jäneda lillelaadalt ja ta viljadest hakkas suureks kasvama seitse. Üks jäi kiduma ja sellest asja ei saanud, aga kuus paisusid aina suuremaks.

Kõige suuremat hoidsime, et saaks sõpradega koos peenralt võtta, nii-öelda tseremooniat ka teha, aga eile avastasin, et see nn näidissaak oli lõhki läinud ja tuli ära võtta.

Läbimõõt on 22 sentimeetrit, maitse väga hea.

Ei teagi, kas seda järgmisel aastal korrata, aga eksperimendina oli arbuusikasvatus päris huvitav. Taim, mis tuli peenrale panna koos multšikilega ja mida ei tohtinud mingil juhul kasta (taimemüüja hoiatus), hakkas ennast niimoodi laiali ajama, et peagi oli talle jäetud ala (2×2 meetrit – jälle taimemüüja õpetus) kuhjaga täis ja harud jõudsid otsaga kõrvalpeenardele. Mingil hetkel otsi kärpisin.

Aegajalt tekitas vohav arbuusipeenar isevärki tunnet – see metsik elujõud tundus ebaloomulik. Umbes nii, et ahah, varsti on nende väätidega kaetud kõik kõrvale jäävad marjapõõsad, kreegipuud ja siis neelab ta me kuuri…

Aga hea kasv oli tänavusele suvele iseloomulik ka üldisemalt. Kõik kasvas kuidagi eriliselt kõrgeks ja suureks. Pooled lillepõõsad on toestatud, kuna kasvasid nii kõrgeks, et kippusid lihtsalt laiali vajuma.

Tunne on, et ka õitsemine ja küpsemine on käinud kiiremini kui tavaliselt. Mu meelest on seal aias mitmeid, kes end juba talveks ette valmistavad.

Karustigu.

Kevadega võrreldes on üldse teistsugune aeg. Ma olen taimede võrsumise ja kasvu ajal hoopis rohkem elevil kui nüüd, mil saagid valmis. Nüüd on seal õhus selline kõikehaarav rauge rahu – seisad keset aeda ja lased endale selle ligi. Kõik nahapoorid saavad puudutatud.

Päris perenaised just praegu ilmselt uhavad hoidiseid teha. Meil on umbes liiter maasikamoosi. Kui aeda vaikselt hiilida, on võimalik veel näha näiteks rästaid, kes muidugi tõmbavad kohe marjapõõsaste juurest minekut, umbes nii, et nemad pole midagi teinud.

Seal sekeldavad hall-kärbsenäpid (minu määramise järgi) ja sinna on ilmunud ka näiteks punarind. Nägin pealt, kuidas hall-kärbsenäpid lauluritsikat sõid. Tundus, et üks neist oli poeg, keda teine toitis. Nägin neid hetkel, kui ritsikas oli ühel hiigelpärani lahti aetud noka vahel, pooleldi kurgus, ja teine äsas nagu kaasa, minu meelest katsus ritsikat neelajale sisse toppida…

Kuna kevadel sai siin jutustatud, kuidas iisopipõõsa alt leitud, veel talvitumisolekus olevate kiritigude hunniku õrnalt ämbrisse tõstsin ja kompostihunniku taha ära viisin, tahan jagada ka seda kogemust, et tigudega meie aias peenardel probleeme ei ole.

Teod jäidki sinna. Õieti on meil kaks nn teomaad. Üks jääb kompostihunniku taha, enelaheki ja vana keldri naadistiku alale, teine aia teise serva, kus ka hekk, põõsad ja natuke niiskem paik.

Teomaid meil ei niideta ja sealt ei katku ma ka naate välja.

Sulgsuulane, kes on oma kotta tõmbunud.

Võib-olla ei tohiks ütelda (sest teovihkajad saavad teada), aga kiusatus ikka on… Et tegelikult elab aedades ju veel mitut sorti tigusid, aga nad on väiksemad ja ei hakka niimoodi silma nagu kiriteod (või nagu põõsateod või nagu vöötteod). Vähemalt meie aias elavad marjapõõsaste all karusteod. Kui lähedalt vaadata, on selgelt näha, et nende väikesed lapikud kojad on karvadega kaetud.

Kui leian juhuslikult näiteks rohides kusagilt karusteo, tõstan ta marjapõõsa alla ja meil on rahu majas.

Veel on olemas väikesed n-ö kolmnurkse kojaga muhedad teod, keda pole õnnestunud veel määrata. Minu arust tegutsevad põhiliselt samblas või mulla pealmises kihis ja ilmselt poleks mul neist siiani üldse aimu, kui üks poleks kaasa tulnud koos mullaga, mille aiast lillepotti panin, kui eelmisel suvel mõned kiriteo munad tuppa tõin.

Aias olen näinud ka sulgsuulasi, aga nemad on kuidagi seotud puiduga, näiteks kaevupealne või välikempsu sein, mis on ainukesed kohad, kus neid harva ka näeb. Sulgsuulase koda on kitsas ja pikk torn, mitme sentimeetri pikkune. Mul pole kahjuks siiani õnnestunud näha, kuidas nad täpselt liiguvad, kuidas nad oma “torni” kannavad.

Maasikvaarikas.

Jah, ja esimest aastat on võimalik näha maasikvaarikate vilju. On söödavad, aga maitse poolest suht lääged. See-eest on need ilusad.

Marguse kiviaiaehitusega roogitud võsa alale tulid tagasi põldmarjad, keda on terve väli. Varem seal võpsikus olid marjad väikesed ja kidurad, nüüd on kohati priskeid põldmarju näha.

Selline tšehhovlik küpse suvelõpu rahu… Tšehhovi aias käis sinna sekka kole kibelemine – Moskvasse, Moskvasse, Moskvasse!! Valetaksin, kui ütleksin, et meie aias kibelemist üldse pole. Aga selle suund on vastupidine.

Kleidimehest pilti pole. Siin hoopis Meleski vana klaasitööstuse välissein - tumedad täpid mördis on mitut värvi klaasitükid.

Meleski vana klaasitööstuse etendus nähtud. Võtsime endile aega ja sõitsime sinna väikeste vahepeatustega, et vaatame niisama, kuidas elu ja olu on.

Avastasime, et Võrtsjärve põhjatipu lähistel on ilusaid puhkusepaikasid ja uusi turismipunkte, aga lõunasöögikohta tuleb taga otsida.

Ühes asulas, ei taha nime ütelda, käisin poest fotoaparaadi jaoks tagavarapatareisid ostmas. Jäin vahtima raamatuletti, mis tundus väikese paiga kohta tubli. Äkki üks mehehääl selja taga midagi ütleb raamatute lugemise kohta.

Ma üldiselt pigem vastan, kui niimoodi ootamatult kõnetatakse, aga seekord jäin kokutama – mu kõrval seisis enam-vähem eakaaslane, pikemate juuste ja habemega, rõõmsate silmadega. Kokutama pani see, et mees kandis sinise-kollasekirju kleiti, millel vaheliti hõlmad. Need kippusid tal ikka laiali vajuma, nii et kogu aeg tuli kohendada.

Selgus (kui ikka õigesti aru sain), et mehe huvi polnud raamatud ega ka mitte niivõrd mina, vaid just mu kleit. Et kust ma selle olen ostnud ja tallegi selline kuluvat ära.

No eks ma end üritasin koguda, aga tegelikult panin lõpuks ikka plehku – liiga palju õlleaurusid, et miskit kleiditeema arendusest loota. Kas või vastust, eks, küsimusele, miks mees kleiti kannab.

Eksperiment see tal ei olnud ega ka mitte bravuuritsemine. Kui tunneb end naisena, miks siis habet kasvatab…

Pärast tuli teatrietendus jne, aga hiljem ühes saunaseltskonnas muidugi jutustasin sellest isevärki seigast. Ja kuulsin siis ühest teisest mehest, kes ühes teises külas olevat vahel käinud poes mitte kleidi, vaid kombineega.

Meil oli Raplas mees, kes turuplatsil vahel üksi tantsis…

***

Sellest nimeta jäetavast asulast jäi meelde ka poemüüja reaktsioon. Hakkas mulle appi. Muigvelsui noomimisega habemiku suunal, et pole ju nii palav ka, et kleiti kandma peaks…

Tundub, et külakogukonnas, kus taustad ja elulood teada, on teistmoodi inimestel lihtsam elada. Kirjutasin selle ära ja kohe tuli meelde vähemalt üks isevärki vana naine, keda külaski põlastati või kardeti. Aga ta oli sisserännanu ja vist ta keerulist saatust teadsid vaid vähesed… Kohe eelhoiakud teadmise asemele astuvad ja häbipost.

***

Me teatrisuvesse mahub ka Viinistul nähtud “Tühermaa” Venest tulnud lavastajaga, tegelastega (suur)linlikus keskkonnas. Nii tehnitsistlikus, et vaadates näis: ükski meeleolu ei ole loomulik, nii-öelda ei pääse vabasse ruumi (nagu näiteks Vargamäe etendusel; nagu näiteks ka Meleski etendusel, kus ometi oli mängupaigaks ka vana tööstushoone), vaid jääb tehisseinte vahele põrkuma, kuni moondub kiiksuks, mida peategelanegi seal mängis…

Meleski bussipeatus putka ja pudelipiltidega.

Mulle see lavastus kuidagi avanes nii, et ahah, see on see teine küla… Nii suur, et ses su isevärksus, su häda, su valu ei saa arvestatud. Ses külas on teada ehk, mitu kleidiga meest seal kokku on, aga kedagi ei huvita, miks nad kleidi selga tõmbasid. Sääl sipled omaette, oled üksi ja ainult selle suure ruumi betoonkõvad seinad sind põrgutavad. Või väikese ruumi seinad või su enda raudraamid, kui seda rada minna, et tühermaa sus eneses…

Jälle see pilt, kuidas inimkogumid on nagu pallid, mille pinnal siplemas hulk kiiksuga, valuga või pidepunktita vendi (ja õdesid), kes palli sees enam pole suutnud olla või kes on sealt pinnale uhutud.

Ükskord see laguneb ära. Vanad ulmefilmid märatsevatest inimjõukudest on tegelikkus – punaseid ohutulesid vilgub üle Euroopa ja mujal, praegu siis Londonis. Palli pinnal siplejaid on liiga palju. Too kleidiga mees seal väikeses Eesti külas sel taustal peaaegu elab paradiisis.

Pärast “Tühermaad” üks ütles, et selliste lavastuste aeg Eestis juba oli. Mul kuidagi hästi just tänases päevas peegeldub, et peategelase kiiks, ta kest, ta tegelikkus või kujutelm oli Rooma leegionäri oma. Mis tühjus see on, mis militaarsuseks moondub? Miks Inglismaal märatsevad noored tulid mustas ja maskidega – kõik ühtemoodi…

***

Kaev Meleskis vana tamme all.

Meleskis tegime hulkudes aega parajaks. Vihma eest istusime bussipeatuse putkas, millele peaaegu inimese-suurused klaaspudelid peale maalitud. Üle tee vana tamme alla jäi vändaga kaev, kust üks vanem mees tuli jalgratta, käru ja piimanõudega vett võtma. Väntas jälle ja jälle ämbri üles ja tühjendas nõusse – iga kord läks natuke maha, mille peale mu meelest ta iga kord õiendas.

Üks ja sama pilt kordus jadana. Lõpuks sai ta nõud täis ja vajutas kaaned kinni. Siis kohmitses kärust õllepudeli ja rüüpas aeglaselt. Siis seisis ja vaatas ringi.

Ümberringi käis Meleski jaoks ilmselt tavapäratu sebimine – autod sõitsid edasi-tagasi, otsisid parkimispaikasid; ilusasti riides inimesi tuli autodest ja külavahelt. Mõned meie moodi hulkusid ja lugesid samamoodi siltisid, et pood on lahti kella 10st 11ni või et kolmapäeval ootab kõiki juuksur Helgi.

Kaevumees lappis end ratta selga ja sõitis teatrietenduse eelse sebimise pilvest läbi, tegi sesse oma raja.

Suure, maakera suuruse küla pinged ei lähe enam meelest ära. Väikeste Eesti külade elurütmid tunduvad selle kõrval kontrastselt turvalised.

Pildil on lauluritsikas lepa otsas. Need praegused "pläristajad" on väga terased ja vaikivad kohe, kui inimest liikumas näevad. Sellele siin õnnestus ligi hiilida selja tagant.

Kui ikka ennast puudutab, siis õiglus kohe meelde tuleb… Me avastasime eile, et maanteelõik, mida kasutame, kui Raplast oma Raela aeda sõidame, on järgmiseks pühapäevaks ära lubatud.

Üleskutsed pöörduvad jalgratturite, kepikõndijate, jalutajate ja rulluisutajate poole, et see 7,4 km teelõik on pühapäeval neljaks tunniks otsustatud autovabaks muuta ja on “just teie päralt”. See on sama ajavahemik, kui meile tulevad Raelasse sõbrad külla – kaugelt ja autoga.

Asja annab korraldada meil Raplast Raelasse umbes 24-kilomeetrise ringiga (otseteed on umbes 4 kilomeetrit), külalistele peame autovabaks tsooniks kuulutatu piiri taha vastu minema, et nad küla vahelt tuuriga kohale juhtida.

Saab hakkama, eks, aga häirib ja igasugused põhimõtted tulevad meelde. Sinnani välja, et mille alusel on korraldajad, maavalitsuse naised, võtnud endale õiguse heast peast üks üldkasutatav maanteelõik kuulutada autovabaks? See on palju kasutatud tee, mille ümber palju väikesi külasid – just seda teelõiku pidi saab näiteks sealt Raplasse poodi. Bussid pühapäeviti käivad eriti harva…

No ei pea pühapäeval just sel ajavahemikul poes käima, aga põhimõtteliselt? Sain kohalikus lehes avaldatud kirjutise järgi aru, et autovaba päeva korraldajate üks peasihte on veeta koos üks lõbus sportlik päev… Kas tõesti asjad käivadki nii? Mul tuleks pähe korraldada üks lõbus päev ja selleks võtan üldkasutatavast ruumist ühe platsi endale selle jaoks. Lihtsalt kuulutan, et annan selle platsi selleks päevaks kellelegi teisele.

***

See häiritus on hea näide sellest, et mis mille käivitab. Otse autoga sõitjate poole pole korraldajad (keda ju tunnen) küll pöördunud (tekstis oli vist vaid, et loodetakse mõistvat suhtumist). Aga selline sundolukord – otsustasime, et siin teel sa sel ajavahemikul lihtsalt ei sõida, käivitab otsemaid vastanduse ja vastureaktsiooni. Umbes sellise, et kui vägisi ei lasta sul sõita, siis tahaks hästi palju sõita.

Asja taga on tegelikult ju n-ö tervislikuma liikumisviisi asetamine autosõidust tähtsamaks. Ongi tähtsam, jah, aga miks eestlased nii hullult sõidavad kogu aeg autodega? Arvan, et ma pole ainus, kes autokooli läks ja auto ostis just sellepärast, et bussidega pole enam võimalik Eestis normaalselt liikuda.

***

Mis selle häirituse oleks lepitanud? Kui üleskutsega oleks kaasnenud mingi missioon, mingi “meie kõigi ühine asi”. Praegu saan aru nii, et mina pean harjumuspärasest käitumisest loobuma selleks, et teistel oleks lõbus.

Aga kui oleks kaasnenud näiteks… no kas või märgukiri, et Rapla maakonnas on ühiskondlik transport liiga hõre ning keskkonna ja inimeste tervise huvides tuleks seal ja seal bussiliiklus taastada. Et tunneksin end ka asjaosalisena, mitte sellena, kelle ees lihtsalt tee on pandud kinni, et vaata ise, kuidas saad.

Konkreetsel teelõigul oleks ilmselt lepitanud ka näiteks lisasiht selle ettevõtmisega tutvustada ja infotada, kuidas täpselt hakkab kulgema maantee äärne kergtee ja millal see lõpuni valmis ehitatakse (osaliselt on see praegu olemas). Võib-olla ka surveavaldus, et ehitus rutem tuleks, näitliku demonstratsiooniga, kes kõik kasutaks maantee asemel hoopis kergteed, kui see valmis oleks.

Mind lausa eluliselt kergtee lõplik asukoht huvitaks ja sõidaksin täitsa rahulikult tuuriga selle nimel, et minna maanteele seda infot saama. Kui asja planeeriti, oli kaardil just meie läheduses olemasolev kergtee märgitud valele poole teed. Pikendus oli planeeritud me kiviaia tagant läbi, ehkki tegelikkuse järgi oleks loogilisem asukoht olnud teisel pool maanteed.

***

Me aed on peaaegu maantee kõrval. See tähendab, et kokkupuutepunkte aktsiooniga võiks olla rohkem. Kui inimesed autodega vähem sõidaks, oleks meil vähem müra.

Siit tuleb kogemus, kui kiired kohanejad inimloomad on – kui mõtlen viimaste õhtute peale aias, siis autode müra ei meenu. Meeltes on jäljed hoopis sellest lakkamatust sirinast ja plärinast, mida praegu õhtuti tekitavad ritsikad. Küps juuli ja lauluritsikate kõike mattev sirin… Siia sobiks need laulusõnad… kuidas see oligi. Vist kuidagi nii, et “ma olen õnnelik” ja “kõik inimesed on ilusad ja head”.