Seekord Ugalas pilti ei teinud. Peeter Tammearu auks pilt suvisest Punttila-etendusest.

Lasin kolm päeva mööda, et vaatan, kas paha maik läheb suust ära. Pole läinud.

Asi on kolmesajas kroonis, mille siis järgmisel nädalal pean Jürgen Ligi ministeeriumi arvele kandma. Mu otsene panus me riigieelarvesse peale muu raha, nagu bensu-, suitsuaktsiis, tulumaks jne. Selle eest, et mu kõrvalistuja me kodutänaval sõitis autos ilma turvavööta.

Oleks paras koht vist tervitada oma autosõiduõpetajat, kes õppesõitude ajal trennis mu turvavöökasutuse automaatseks, nii et ilma on imelik sõita.

Aga paha maik jäi sellest, kuidas see asi öösel vastu eelmist neljapäeva käis.

Me tulime Ugalast, kus vaatasime “Keisri hullu” viimast etendust. Kuna see oli Peeter Tammearu Ugala-töö lõpetuse etendus, jäime pärast etendusepeole, Margus neid kõiki seal tunneb.

Tagasi sõitsime suhteliselt rahulikult. Nii öösel ma kellelgi jalgu sellega ei jäänud ja ikkagi parem, kui praeguste teeoludega mõne metsloomaga väga ootamatult teel kokku saada.

Raplasse jõudsime kusagil peale kella ühte öösel. Panime Craigi, kes oli meiega kaasas, tema kodu juures maha ja keerasime peateelt oma tänavale. Hästi kaugelt oli näha, et üks auto peale meie veel Raplas ikka liikus.

Me tänav algab ühesuunalise 30 km/h lõiguga. Sääl siis selgus, et see teine ainuke liikuja auto oli äkki meil sabas, ikka niimoodi nina vastu lina, et kõik autopeeglid särasid.

Ma kuidagi nii kobisesin seal omaette, et terehommikust, me oleme kaks liikuvat autot Rapla peal ja nüüd pole tal muud kohta, kui tingimata peab mul sabas kibelema.

Tänav läheb enne me kodu üle peatee ja enne sinna jõudmist kommenteerisin veel, et ärgu nad lootku, et ma igaks juhuks ei pidurda, et vaadata, kas keegi veel tuleb – et kibelevad, mis kibelevad, aga peavad selle ikka ära kannatama.

No täpselt enne me maja lõi siis taga sõitja oma vilkurid pöörlema.

Nii sabas oli ilmselt vaja sõita, et uurida, kuidas me turvavöödega lood on.

Selline karm värk oli, autost välja ja eeskirjade tutvustus, kuidas juht pigem jätku kaasreisija maha, kui et lubab tal turvavööta sõita jne. Margus veidi õiendas, aga tõtt öelda selleks nagu võimalust polnud, sest saime teada, et peaksime maksma kumbki kolm tuhat krooni, aga kui oleme nõus kiirmenetlusega, siis ainult kolmsada jääb.

Muidugi ei alustanud ma arutelu, et kas politsei mitte eeskirju ei rikkunud, kui sõitis mul sabas nõutava pikivaheta.

Mingil hetkel tuli see tunne, et pagan, lõpetagu nad juba. Olime oma mõtetega juba kodus ju, aga see kiirmenetlus, paberite täitmine, võttis ikka ilmatu aja. Kujutan ette, et potentsiaalse liiklusrikkujana (kurjategija, jah?) peaksin oma autoga neil arvuti andmebaasides olema, aga ikka oli vaja kõik andmed üle küsida.

Kui peaksite samasugusesse olukorda sattuma, siis pidage meeles õpetust, mida kuulsime, et rikkuja peaks oma seletuses ikka kahetsust üles näitama.

See oli mu esimene liiklustrahv üleüldse. No ikka põen seda, jah.

Järgmisel päeval üks teadjamees rääkis, et patrullipolitseinikud saavat õiendada, kui tulevad tänavalt nii, et trahvi pole teinud.

Öine vahetus muidugi siis on hädas, nii et peab otsemaid, kui mingit liikumist märkavad, ligi tõmbama…

***

Etendus, mõtlen nüüd “Keisri hullu” ikka, oli hea. Tekitas muu hulgas tugevat kontrasti eelmisega, mis oli “Kirsiaed” Draamateatris. Ilmselt ei tohiks võrrelda rohkem kui 30 korda mängitut esietendusega, aga ikkagi.

Täna käis raadios tõsine arutelu, kuidas nüüdne “Kirsiaed” on Tšehhovi tüki kaasaega tõmmanud, uuenduslikult ja stampe lõhkuvalt. Mulle oli see küll uudiseks. Saalis istudes segasid traagelniidid ja mingi imelik ähmasus, tükati lihtsalt ei kuulnud tekstigi…

Mu teatrielamuste baromeeter on, kas ajab nihelema. Kui etendus on igav, läheb tool ebamugavaks, jalad väsivad. Kui seal Draamas nihelesin kõvasti, mõtlesin, et ju Elmo Nüganen on oma “Ma armastasin sakslast” lavastusega mu teatrimaitse selleks hooajaks ära rikkunud. Et kohe, kui on miski, mis nii filigraanne ja täpne tervik pole, pole rahul.

No täna raadiost kuulsin diagnoosi ka. Vanameelsed armastavad klassikalist Stanislavski teatrit, nagu näiteks Nüganeni sakslase-lavastus, moodsad kiidavad “Kirsiaeda”.

Muheleja uksel.

Kui helistab Rein Paatsalust, aeg-ajalt, räägime tavaliselt looduse asjust. Tavaliselt ta kommenteerib mõnda mu lehes ilmunud lugu ja mõnikord pakub, mida tema arvates veel võiks kirjutada.

Ta viimane ettepanek oli näiteks, et rohkem peaks promoma Eesti soode taastamist.

Enamasti oleme Reinuga looduse küsimustes ühel meelel.

Tähtis on ilmselt ütelda, et ta ise on suur loodusesõber. Üks näide, et ta väikeses aias, mis jääb mere lähedale, on vanade õunapuude murdunud okstest tekkinud õnarustele käepärasest materjalist mõned väikesed katused peale ehitatud. Rein loodab, et nii meeldivad need väikelindudele pesa ehitamiseks rohkem – vihm ei saja sisse.

Ta teab üsna hästi ka oma kodupaiga ajalugu.

Nüüd reedel tuli jälle Paatsalu kandist kõne. “Ma tahan sinuga vaielda,” ütles Rein. Me vaidlesime ja see oli me esimene kõnelus, kus jäimegi eriarvamustele. Natuke segas kehv levi, mis hakkas me juttu hakkima, nii et, arvan, kord see vaidlus veel jätkub.

Teravaks teemaks osutusid kullid. Mu lehelugu oli siis sellest, et ühes foorumis arutasid inimesed majade juurde lennanud raudkullide tapmist, rääkisid, kuidas on tapnud jne kuni keskkonnainspektsiooni sekkumiseni.

Natuke imelik on ütelda, et kulli ei tohi tappa, sest ta on looduskaitsealune liik, kuigi nii see just on. Mulle tundub nimelt, et üleüldse ei peaks inimene lindu tapma, olgu lind kaitsealune või mitte. Ei kulli, ei varest, ei rästast, ei kormorani.

Reinu põhiargument oli sama, mis foorumirahva ajendki – kullid söövad väikelinde ja inimene peaks saama väikelinde kaitsta.

Mina pakkusin, et oleks analoog, kui kuskilt tuleks keegi ja keelaks inimesel päevapealt sealiha söömise ära. Rääkisin kulli n-ö metsasanitari rollist jne, aga Rein jäi ka enda juurde.

***

Tollesse foorumisse sekkus kaks asjatundjat ornitoloogi, kes üritasid seletada looduse ringi, kus igal liigil oma roll. Päris mõjusad on nende pakutud arvud, aga neid lugesin just praegu ja saan Reinule edastada vast järgmisel korral.

Et talviti on Eestis umbes 1500–2500 raudkulli ja 500 000–900 000 rasvatihast, koduvarblase arvukus umbes samas tihaste suurusjärgus. Vahe on nii suur, et kullidel ei oleks kuidagigi võimalik rasvatihaste arvukust mõjutada, rääkimata selle vähendamisest.

Päris huvitav, et parematel tihaseaastatel siis peaaegu et üks rasvatihane iga eestlase kohta…

Üks mõttekäik oli foorumis, mis mu meelest tähtis. Sealne põhivaidleja leiab, et kullide ja nende koha kohta looduses peaks olema rohkem lugemist.

Kui hakata mõtlema, mis kõik küsimusi on tekitanud, peaks see tegelikult olema terve sari väikesi trükiseid, mis oleks inimestele hästi kättesaadavad.

Vaatasin uudist, kuidas Tallinna rahvas metsloomade jaoks puu-, juur- ja aedvilja annetas. Selline suur heategu, milleks siis üles kutsusid Eesti jahimeeste selts ja mittetulundusühing Roheline Rahu.

Ilus, eks, aga mulle tundub, et asjal on jõnks sees. Sellised kampaaniad tekitavad kergesti arusaama, nagu loodus ei saakski hakkama ilma inimeseta. Et kui ma ikka ei vii sinna seltside kogumiskasti apelsine ja kusagil Hollandi aiandites kasvatatud hiina kapsast, saavad metskitsed metsas otsa.

Ka lindude toitmise foorumis kohtas arvamist, et kui linnumaja pidevalt ei täidaks, jääks mets tühjaks.

Kui ühiskond on nii väike ja nii internetiseeritud, nagu meil on, levivad ja kinnistuvad ka eksiarusaamad väga kiiresti. Võib-olla oleks jahimeeste selts ka pidanud aktsiooniks kokku panema mingi infolehe, mis looduse suhteid selgitaks…

***

Käisime täna Madise pool. Madise isa mängis väikest restaureeritud koduorelit, lihtsalt, et kuulaksime, kuidas kõlab. Oli selline kevadelootusest rikas hetk, mida mõjutas ere ja justkui juba sulatavalt soe päikesevalgus akna taga.

“Nüüd koerale ka,” muigas Madis pärast ja tõi isale suupilli. Juhtus, mida ta hästi ette teadis. Kui isa alustas suupillimängu, sättis nende taksikoer (kas Betti, olen unustanud nime) end ta ette ja “laulis” loo otsast lõpuni kaasa.

Pärast vaatasin täna tehtud pilte ja avastasin ühe, kus Madise taks istub maja ukse ees ja muheleb.

Liiga palju.

Nüüd vist sain aru, miks nii kitsas tunne on. Et lumest, mis hingata ei lase, see nagunii. Aga peale selle on, et pead liikuma kindlatel radadel. Sinna astud, kus tee lahti lükatud või sisse sõtkutud on.

Garaaži juures on pärast tänast kühveldamist hunnikud otstest nii kõrged, et autoga tagurdades pole enam vaatevälja. Seda märkasin, kui juba tagurdasin muidugi.

Ja kui lund jälle sadama hakkab, tekitab see hooti umbset tunnet, et vist nii jääbki. Ühel õhtupoolikul, poeskäigul, sadas isemoodi asju, eriti kristalseid, mis kiiskasid tänavalampide käes. Paks, särav, ent astumise peale kergesti lendlev kord maas, säravad oksad puus, särav tänav, säravad autod ja tihedalt langevad säravad asjad õhus. Tundus eriti jube.

Kui nii võtta, siis ma eelistaks ikka kliima soojenemist väikese jääaja asemel, mida ka keegi hiljuti ju ennustas.

Üks eilne telefonijutt oli kaudselt sel teemal, ökoasjast, bioenergeetikast, asjust, mis Euroopat peaks kliima soojenemise eest päästma. Aga me jutt käis pahupidi poolt mööda. Tuuleparkidest, mille taga on äri, energiavõsast, millel pole majanduslikku mõttekust, asjust, mis ei saagi normaalselt toimida, kuna nad on juba algselt ehitatud dotatsioonile, mis iseenesest on ebaloomulik.

Jälle seal, et 27 riiki, 500 miljonit inimest ja ühised direktiivid.

Kui mõtelda, kui tõsimeeli käib Brüsselis selle süsteemi ülesehitus, et kõik need sajad miljonid inimesed peaks hakkama igal hetkel, kui mingit puidust asja ostavad või müüvad, hankima endale pabereid, mis tõestaks, et see puit on seaduste kohaselt ning keskkonna- ja inimsõbralikult hangitud… No vast maksad selle eest midagi või on mingid spetsbürood…

Ostad viis ruumi küttepuid ja ühtlasi hakkad taotlema tunnistust, et pole neid puid varastamas käinud, ja et mees, kes neid kord üles töötas, kasutas oma saes kütust, mis hangitud keskkonnasõbralikkuse sertifikaati omavalt kütusemüüjalt.

Loogiline, et see eelnõupakett ei ole ainuke lollus, mida Brüsseli koridorides üks seltskond raevukalt kaitseb kui maailma tähtsaimat regulatsiooni.

Miskipärast seostub täna loetud teade, hoiatus, et Eesti kasvuhoonegaaside heitkogustega kauplemise registri kasutajatelt üritab keegi petu-e-mailidega paroole välja pressida. Keegi teeb raha ja kellegi nina on üles võtnud selle raha lõhna.

See suur masinavärk kujutluses nagiseb ja krigiseb. Paned tarkust sisse, hakkab hekseldama, paned lolluse ja samamoodi. Tagasikäigukangi ei ole. Hea ninaga ärimees mõtleb välja sobiliku sousti ja paneb masinasse oma äriidee. Paneb poliitikud jooksma ja ametnikud käske täitma. Varsti hakkab raha tulema ta tasku.

Mu telefonimees oli nõus küll, et inimesi on maakeral nii palju, et üleasustus tekitab inimkoosluses stressi, hälbeid ja haigusi. Nagu kõrge arvukuse korral rebaste kärntõbi ja metskitsede pasatõbi.

See on jutt, millega on paras end rahustada – ikka parem ju, kui põhjust tead.

Aga mind ehmatas tegelikult kõige rohkem hoopis see, kuidas ta rääkis teadusest, mis aina sagedamini jõuab oma uuringuis tellitud tulemusteni… Mis see on, kui Oxfordi ülikooli haridusega inimene ütleb, et Eestis elu saab otsa, kui valdu suureks ei liida?

Tuleb ju tahtmine, et läheks ja peataks selle, heidaks kuskile risti-põigiti ette, kui muu ei aita. Tean mõnda, kes ütleb, et siis mine ja heida. Sest kuni kõik ainult pealt vaatavad ja lolluse vastu ei astu, jääb lollus lokkama.

Kui bioloogiliselt võtta, mõtlen neid kooslusehälbeid, siis ei pööra seda protsessi mis tahes sekkumine.

Täiesti hetkeajel ostsin täna hunniku lõnga. Tundus, et on õige aeg kududa.

Kui lumi ära sulab, on maailm nähtavasti ilusam.

Paluküla melu.

Käisime Palukülas, mis on siis see paik, kus on peetud palju vaidlusi spordi- ja puhkekeskuse rajajate ning hiiemäe kaitsjate vahel. Oli pikett traktori vastu, kui see tõstuki tarvis mäele kaevama läks jne.

Siis tuli vahepeal justkui päris vaikus (vaidlused jätkusid kohtus) ja tänavu suvel käis puude raiumine selle raja äärest, kust läheb suusarada. Meeltele ikka kibe pilt, kui puud mäe tipus (see mägi on nagu 2-osaline, Hiiemägi ja Reevimägi, ning kõrgem tipp jääb hiiepaiga poolele) olid punase värviga märgistatud – suusarada läheb sealt läbi.

Hetkel on Palukülas avatud mitu valgustusega suusarada ja seda vahet käib pidev saalimine.

Kui me laupäeval seal vaatamas olime, võis autosid olla parkimisplatsidel vast 30-40, aga see oli aeg, kui televiisor kandis just Otepää suusatamist üle. Kui ära tulime, tuli autosid pidevalt vastu, nii et rahvast sõitis kogu aeg juurde.

Üks me tuttav, kes Palukülas tihti käib, ütles, et vahel tööpäeva õhtul on nii palju suusatajaid, et pole ruumi, kuhu autot parkida.

Päeval sagivad seal peale suusatajate lumelaudurid, kelgutajad, lohvil sõitjad ja nii edasi.

Parkimisplatsi servas oli väike vagun, kust sai sooja teed.

Isegi korraks mäeveerel liikudes kostis kelgutajate ohkimist, et miks ometi ei ole tõstukit, mille abil üles sõita saaks… Paluküla Hiiemägi on Loode-Eesti kõrgeim tipp, 106 meetrit merepinnast.

Olukord on… inimene inimese vastu. Talisportlased ütlevad, et Palukülas mäest alla laskjate hulk on nii suur, et see tegevus peaks olema organiseeritud, sest muidu võivad juhtuda õnnetused. Organiseerimise all mõtlevad nad siis mäejalami nii-öelda ruumijaotust ja tõstukit. Kuigi ka nüüd olid vähemalt kelgutajad ja lumelaudurid eraldi radadel, sõitis üks lumelaudur küll ka kelgutajate hulgas.

Hästi palju oli seal lapsi, päris pisikesigi…

Talisportlased unistavad ka paigast, kus saaks riideid vahetada, nina soojendada, kerget einet võtta… See oli olemas ses keskuseprojektis, mis pooleli jäi. Tõstuk oli seal siis selline, mis vaid lumehooajaks üles pandaks ja lume minnes lahti monteeritaks.

Saan sportlaste jutust aru nii, et tõstuk pole mitte niivõrd laiskade jaoks, kui just organiseerimise jaoks vajalik, et tõusule minejad liiguks ühte rada, mitte ei rühiks oma kelkudega laskujate keskel.

Kohtunik andis organiseerida tahtjale vallale õiguse. Päris elus tähendab see siiski teravdatud tähelepanu iga liigutuse suhtes, mida vald mäel korraldab.

Kes see “elukohtunik” oleks, kes ütleks, kas õigus on teatavaid rajatisi soovivatel sportlastel või hiierahu kaitsvail hiiesõpradel.

Hea suusatamispaigana on Paluküla igal talvel hinnas, kuna sealne maastik oma tõusude-languste jms meeldib suusatajatele. Ega kelgutajatel ka ole muidu suht tasase pinnavormiga Raplamaal eriti häid mägesid leida. Kui lumetalved jätkuvad, muutub paik ilmselt veelgi populaarsemaks.

See on tädi Jete, kes suurema osa oma elust elas Venemaal.

Tegelikult kirjutasin juba jõuluajal juttu siia riputamiseks, aga see läks vanaks kätte. Olid ju pikad pühad ja mul sellisel ajal lähevad kergesti öö ja päev vahetusse. Siis vaatad kõike ööpilguga ja lõpuks mõtled kuidagi nii, et mis tähtsust sel siis ikka on jne.

Nüüd on jälle puhkepäevi pikalt ja kõik märgid näitavad, et olen jälle ööstumas. Pakkusin end kirjutama teede lumetõrjest – siis ikka midagi kasulikku ka sellest sünniks, ma ju kuulen, kuidas lumelükkajad siin müristavad akna taga, kui kõik korralikud inimesed alles magavad.

Eile kirjutasin uueaastakaarte (kusjuures see, et alles nüüd, on selge laiskus) ja miskipärast mõtlesin oma vanatädide peale, kellele kaarte saata ei saa, sest mõlemad on juba ammu surnud. Mõtlen tädi Jetit ja tädi Jetet.

***

Tädi Jeti oli mu vanaema õde, kes elas Vigalas Nurga talus. Tavaliselt käisime seal isaga, ma olin üsna väike veel. Tädi oli alati hästi rõõmus, et isa üksi ei läinud, vaid võttis ikka lapse ka kaasa. Põhiline, et tädi Jeti tegi siis meile kartuliga pannkooke ja valvas, et sööksime korralikult kõhud täis.

Ilmselt oli see see vana talutoit, millest vahel mõned räägivad, aga küsida pole enam kelleltki. Tädi Jeti oli hästi väike ja kõhn. Mu vanaema, ta õde siis, oli… volüümikas.

Tädi Jete, kelle päris nimi oli Henrietta, oli mu vanavanaisa venna tütar, selle Mihkli õde, kes 1917 võitlustes Püssi mõisa juures surma sai. Temast hakkasime kõigepealt aimu saama pakkide järgi, sest ta elas Venemaal, huvitava nimega Buzuluki linnas. Pakkides oli alati ohtralt kommi, mis olid põnevad kahel põhjusel – huvitavad paberid muidugi (need kulusid ära, sest me mängisime vetka-mängu ja mõneti oli tähtis, kellel on huvitavamatest kommipaberitest vetkad) ja kõigest üle käiv naftaliini lõhn. Võimalik, et tädi Jete ei usaldanud N Liidu posti ja igaks juhuks naftaliinitas oma saadetise üle.

Paar korda käis ta oma pika kasukaga tol ajal meil ka külas, aga pikemalt oli hilisemas eas, kui ta vist proovis end seada hoopis Eestisse elama.

Venemaale sattus ta esiotsa koos oma venna Mihkliga, kes saadeti sinna asumisele. Tulid koos tagasi, aga tädi Jete läks varsti jälle Venesse, nüüd juba oma teise venna Jaani juurde, kes õppis Moskvas arstiks. Kui vend ülikooli ära lõpetas, läks mingil ajal Orenburgi oblastisse kohtuarstiks ja jäigi sinna elama.

Tädi Jete läks aga Moskvas mehele ja tal oli selle Fedulovi-nimelise mehega ka poeg, kes mingil põhjusel juba 3aastasena suri. Ka meremehest mees suri noorelt ja tädi Jete kolis pärast sõda arstist venna juurde ära. Sealt Buzulukist need pakidki saabusid.

Tädi Jetega, kellel olid hästi ilusad elavad silmad, oli see huvitav asi, et ta oli tohutult palju raamatuid lugenud ja tundis end Vene kirjanduses kui kala vees. Aga selleks ajaks, kui ta vanemas eas Eestis oli ja pikemalt meie kodus peatus, olid tal päris elu ja raamatute elu veidi sassi läinud. Ta jutustas meile pikki lugusid Moskva elust, kus figureerisid ka Tolstoi, Puškini jt tegelased. Eriti lemmik oli tema jaoks Anna Karenina.

Mõnikord ta ütles näiteks, et meie emal on samasugune hea rüht nagu Anna Kareninal. Mul oli selleks ajaks igatahes ka juba Vene kirjandusest aimu, nii et tundsin vähemalt osa tegelasi tädi Jete juttudest raamatute järgi ära.

(Mingis lugema õppimise eas tundus “Anna Karenina” jube naljakas raamat, vähemalt pealkirja järgi – naisest, kel on kare nina.)

Pole aimugi, kas tädi Jeti ja tädi Jete omavahel suhtlesid kunagi. Kui Jete Eestisse tuli, ei olnud mu meelest tädi Jetit enam. Jete ise jõudis aga veel Venemaale ikkagi tagasi minna ning surigi Buzulukis.

***

Kui vanatädidele mõtlesin, hakkas kusagilt vilkuma mõtteuit, et no terehommikust, Tartus ja Tallinnas kasvab lapsi, mu õdede lapselapsi, kes võib-olla mitmekümne aasta pärast räägivad samamoodi, et jajah, oli meil seal Raplas see vanatädi… Üks neist lastest, ilmselt siis üks väike tüdruk, pidi just möödunud pühapäeval ilmale tulema, aga ootab veel. Eks ma hea meelega võiksin kord olla niimoodi jutuaineseks, aga internet on selleks ajaks ilmselt jõudnud umbe joosta. Vaevalt, et nad, Timmu, Rannar jt, teada saavad, et kord niimoodi nende peale mõtlesin.

Olen viimasel ajal õhutanud mitut inimest, et pangu oma lähema ajaloo meenutused kirja, fikseerigu, sest sellist aega (mõtlen just taasiseseisvumist), kus oleme elanud, ei tule enam kunagi. Mingis eas avastavad järgmised põlved nagunii, et nad tahaksid sellest rohkemat teada. Neil peaks olema võimalus lugeda, kuidas on asju kirjeldanud ja näinud kaasaegsed.

Ma ise loen siin Eesti riigi loomise eelseid mälestusi eelmise sajandi algusest ja nüansid, mida tekstile saavadki ainult kaasaegsed lisada, on põnevad. Aitavad aru saada, kuidas inimeste mõte tol ajal liikus.

Väike iramine käib selle üle, kuidas trükist praegu aina tulevadki mälestuste raamatud. No ma ei tea, seltskonna sellised reaktsioonid on ikka üsna ajalikud vist. Oma õhutamisi tehes ei pea ma tingimata silmas ilukirjanduslettide täiendamist, need mälestused ei pea ju olema just persoonilood suure kaanepildiga… Keegi ei tea tegelikult, mida tähtsat võib neiski raamatuis, mis praegu persooniraamatutena ilmuvad, olla nende jaoks, kes tulevad pärast meid.

Võib-olla kunagi on hirmus põnev lugeda inimestest, kes elasid ajal, mil kõneldi mobiiltelefoniga, suheldi arvutiga ja sõideti autodega, millesse tuli bensiini valada.

Kaugtöötaja "töökaaslased".

Mu kodukontoris juhtus eile kummaline asi.

Millegipärast tundub, et sellest rääkides peaksin rääkima ka kassidest.

Kodukontor iseenesest tähendab siis ühte nurka me köögis, kus mu arvutilaud ja kus ma kaugtöötajana tegutsen.

Kui kusagil sõidus pole, veedan päeva arvuti taga. Margus on tööl ja minu “töökaaslasteks” on Kuu ja Päike (ehk Kribu), kes on siis need me siiamlastest kassid.

Kui öösiti kirjutan, tulevad kassid sülle ja külje alla tukkuma. Kribul kui eakamal ja mitme pesakonna emal on positsioon päris sülle tulla. Kui Kribu juhtub mujal magama, tuleb Kuu, aga enne läheb kontrollib toas üle, kas “boss” (kes on tegelikult ka tema ema) on piisavalt sügavas unes.

Päeval ka on mul tukkujaid-kaaslasi, aga siis nad sagedamini tõmbuvad tuppa, kus ajavad mingeid oma asju. Minu juures käiakse süüa tahtmas ja tuiutamas, siia ulatuvad ka Kuu sööstud, kui ta parasjagu trenni teeb.

Kui ta pole Kribuga müramise asjus kaubale saanud (koos müratakse harva ja ainult Kribu initsiatiivil), käib mind meelitamas ja siis ta teeb vahel oma imehüppeid. Need on alati ootamatud, aga nii osavad, et olen õppinud mitte ehmatama. Kuu hüppab maast nii kõrgele, et ulatub hästi pehme käpaga (küüned on sisse tõmmatud) puudutama mu nägu. See käib välk ja pauk ära ja siis ta kablutab tohutu tempoga tuppa, lootes, et teen sama ja on huvitav.

Tuiutamine tähendab pikka aega istumist ühe koha peal, pilk kusagil igavikus. Olen tuiutajaid põhjalikult uurinud ja tõepoolest ei ole sellel vaatamisel justkui konkreetset vaatamisobjekti.

Meister selles vallas on just Kribu. See käib nii, et kassid on toas ja mina rahulikult arvuti taga tegutsen. Järsku avastan, et väga vaikselt on mu esikusse avanevasse ukseavasse ilmunud Kribu, kes istub keset vaipa ja tuiutab. Ta justkui vaatab mind ja ei vaata ka, aga millegipärast pean justkui ta vaateväljas ikka olema.

Tuiutajad jutule ei võta, neid ei tohi segada, sülle võtta ega torkida, sest siis saad õiendada või ka hammustada. Kuu õiendab ühe etteheitva näuksuga, Kribu pikkade tiraadide ja hammastega.

***

Selles olustikus siis eile siin köögis (no me köök pole päris köök, näiteks söögilauda siin pole) tegutsesin ja mingil hetkel otsustasin kohvi juua.

Kui pliidi ees seisan, jääb mulle täpselt silme ette mu armas käoga seinakell. Margus pani ta seinale üsna kõrgele, et kella ketid põrandale hunnikusse ei vajuks.

Ja siis oligi: kassid parasjagu köögis kõndimas, mina pliidi ees, sest kohe vesi keema hakkamas, kui äkki kella ketid, mis tiksumise peale tavaliselt veidi võbisevad, hakkavad kõrvu tegema ringisid. Ringi läbimõõt nii umbes 25 sentimeetrit.

Ma jooksu ei pannud, aga käitusin ilmselt ikkagi valesti. Kõigepealt täiesti spontaanselt küsisin, et “kes sina siis nüüd oled”, ja siis võtsin ketid pihku, nii et nad jälle tasaseks jäid. Mõtlen tagantjärele, et ei oleks pidanud kette puutuma. Võib-olla oleks pidanud ka hoopis kasse jälgima, et mida nemad teevad.

Aga oligi kõik ja mul muidugi see, et mis nüüd ikkagi oli.

Mis teha, aga esimene asi oli, et helistasin ja uurisin, kas inimesega, kellega mingi üle 15 aastat tagasi kokku leppisime teisele teispoolsusest kord selgelt endast märku anda, kui aeg sealmaal, on kõik ikka korras. Oli olemas.

Siis mõtlesin nende peale, kes juba läinud. No ema oli ikka jälle esimene. Siis kõik nad teised. Ja korraks seostus ka vanaisaga, keda ma pole päris elus näinudki, aga kellel oli eile sünniaastapäev. Ma mõtlesin ta peale sellega seoses küll, aga mitte väga tugevasti.

Eks päristõde jää jälle saladuseks.

***

Kahju, et ei vaadanud sel hetkel kasse, igatahes köögis nad tõesti olid. Vahel ikka tundub, et mõnes asjas on nad targemad.

Kuu päris jutupuhumisi ei talu, ta ei taha tugevalt keskendunud tähelepanu, kui just pole miilustamise aeg. Aga Päike-Kribu kuulab hea meelega.

Mõnikord kutsun teda sülle, et tule, hakkame juttu rääkima. Kribu tulebki, sätib end lesima ja teeb näo, et “hakka aga nüüd pihta”.

Märkan, et jälgin kella kette. See käib ju nii, et tuleb ikka mõtelda mingist hammasrataste või muust tõrkest, mis “kindlasti põhjustas seda ringlemist”. Need pole seda rohkem teinud.

Filmivõtete ajal - taga seinas on itaallase kõige "lõhnavam" pilt.

Ükspäev tuli jutuks, et kellel vanasti kodus siga tapeti. Meil tapeti, kui veel siga peeti. Ma vist ei käinud siis veel kooliski.

Mu isa oli linnas sündinud ja seda ei osanud või võib-olla ka ei tahtnud teha. Kui seatapupäev kätte jõudis, kutsuti Peiker. Kusjuures Peiker polnud selle mehe õige nimi. Ma ei mäleta täpselt, kas ta oli enne sõda olnud Eesti politseis või sõja ajal Saksa sõjaväes. Igatahes varjas end valenimega. Kui tuli, sai meie koerte käest haukuda.

Lapsi seatapu juurde ei lastud. Mäletan päris mitut asja, mis veel keelatud olid ja mis just seetõttu said mulle hästi tuttavaks, aga seatapuga sellist vastupandamatut uudishimu ei tekkinud. See oli kuidagi, et nii asjad käivad, et laps pealt ei vahi, ja ma millegipärast sellega leppisin.

Pärast tohtis vaadata, kui siga oli kuuris üles tõmmatud ja veri välja lastud. Kui ema puulusikaga kausis segas sea verd. Kui sea nahk oli harjastest puhtaks kaabitud, puhas, valge ja lähedalt nuusutades natuke imala lõhnaga.

Mul on eluaeg igasugustest elusolenditest kahju olnud, olen ämblikke päästnud ja vihmausse abistanud jne, aga sea surm nutma ei ajanud. Jälle oli kuidagi teada, et nii peavad asjad käima ja kõik. Mitte keegi ei sõnastanud seda ära.

See jääb elu lõpuni saladuseks, kuidas ema ja isa seda tegid.

***

Hakkasin otsima infot – millest on tehtud kilekotid, mis väidetavalt lagunevad. Lingid vedasid ökolehekülgedele – Bioneer, Puhas Elu, Killerkott… Igasugused sümpaatsed jutud, aga üldmulje lõpuks kole. Kui pildina kujutleda, siis midagi sellist, taas, nagu üraskikäigud puu koores. Et igaüks krõmpsutab oma rada pidi.

Ilus peaks olema, mitte kole. Selles mõttes, et igaühel on võimalus oma rada käia, et keegi pole sundinud kõiki laia lauaga standardseks. Aga no selline… selline ring.

Kilekott on väga halb. Toodetakse naftast, kulutatakse energiat, looduses laguneb 700-1000 aastat.

Paberkott on väga halb. Raie hävitab looduslikku mitmekesisust, kallis tehnoloogia, suur energiakulu, kõdunedes eritab metaani.

Riidest kott on väga halb. Kemikaalid ja veeraisk puuvilla tootmisel, pöörane energiakulu riide tootmisel, lisaks tootmisega kaasnevad saasteained, mürgine reovesi.

Karusnahk on väga halb. See elus loomade jutt. Siis, et karuslooma tootmisega kaasnevad energiakulu, saasteained… Vist tuli sealt kõdunedes metaani ka. Või oli see riidest…

Ja kõige lõpuks on lagunev kilekott ka väga halb. Sest tehakse näiteks maisist, aga maisi kasvatamiseks kasutatakse kemikaale, kulutatakse liiga palju energiat …

Ja nii edasi.

***

See on niimoodi, et seisad. Täiesti liikumatult niiske ilma käes, natuke kössis, silmad kinni, põhiline, et täiesti lõtv… Põhiline, et ei mõtleks, et ei haagiks tuult oma nahasse, et keeraks tajud tagurpidi sisse ära…

Nii vast oled õigesti ja keskkond saab sust rahu.

Ma mõtlen, see on ikka ruumipuudus, mis inimesi lolliks ajab ja tervikutunde moondab.

Selle peale ju läkski kohe mõte emale-isale. Sest nende ajal oli see tervikutunne ilmselt veel paigas, meie kodus juured ema talus ja isa linnapuumaja korteris. Kui lihtsustatult ütelda, siis inimene teadis, kus ta koht siin keskkonnas on, ja nii saigi vist juhtuda, et me lastena ses rajatises sõnadeta asju mõistsime.

***

Üleeile olime Tallinnas Ervini filmivõtteid pealt vaatamas. Ühes galeriis, kus ajutiselt olid kõik parajasti avatud näituse pildid taharuumi tõstetud. Võtte ajaks tuli pealtvaatajail taharuumi ära minna ja seda edasi-tagasi käimist ikka oli seal suurte piltide vahel, mis mulle erilist muljet ei jätnud (kelleltki itaallaselt, kes on üles kasvanud Berliinis). Olid kuidagi hingetud tööd.

Aga siis hakkasin tundma vastikut haisu, mis pahvatas iga kord, kui jälle kõik vaikseks käsutati ja tuli taharuumi kobida. Lõpuks jagasin ära, et see tuleb piltidest, mingi liimi või lateksi hais.

Käisin neid lähedalt nuusutamas ja oli naljakas – ikkagi mu elu esimesed nasaalsed näitusemuljed. Kõige suurem pilt, pannoo haises kõige rohkem.

Eesruumis teatas näitejanna umbes viiendat korda (viies kordusvõte), kuidas kunstnik on teda tungivalt palunud näituse avamise puhul mitte sõna võtta.

Taga grimeerija-tüdruk käis ringi, gripimask ees, ja ta ei kaitsnud ennast teiste pisikute eest, vaid teisi enda omade eest, kuna põdes parasjagu.

Mina olin samamoodi, tavast tagurpidi, ninaga oma näitusemuljetes…

Kui selliseid olekuhetki oma tajudes aeg-luubis temposse tõmmata, tekib katkestus. See on see kummaline pinges pind, mis kaob kohe, aga jätab jälje järele. Võib-olla seegi on keskkonna saast.

Käoga kell.

Kirjastus Ilmamaa on välja andnud vähemalt 85 raamatut sarjast Eesti mõttelugu. Autorite seas on lausa (tuleb ju tunnustada me meestekeskse maailma igat…) kolm naist. On keeleteadlane Ilse Lehiste, kes 1944 Eestist lahkus. On rahvaluuleteadlane Mall Hiiemäe. On teatriteadlane Lea Tormis.

Ja Lea Tormisel käisime just külas. Margus ajas oma teatriasja, mul oli hea võimalus taanduda vaatlejaks. Kui tavapäraselt oled ise intervjueerija, on vahel mõnus vaadata seda lihtsalt pealt.

Ei hakka jutustama seda kõike ringi, mida kuulsime. Meelde jäi see külaskäik aga ka selle poolest, et ma pole vist varem kohanudki sellist endast vanemat inimest, kellel oleks nii noor naer. See täiesti hämmastas.

Lea Tormis poetas oma naerupahvakut jutusse aegajalt ja jutt ise oli nii elus, et juhtus, nagu vahel harva on – tajud inimese olemust, aga ei näe tema iga. Mis siis, et ta jutussegi poetas paar nentimist, kuidas silmad on muutunud kehvemaks, nii et peab lugemist piirama.

See asi on vist elusamus, millest räägib Uku Masing ja mis hoiab meeled ergud.

Mis teha, aga vahel ikka käib juba läbi pea… eriti, kui jalad tuletavad meelde, et neid on ses elus piisavalt palju leotatud Matsalu külmas luhavees, et kas suudad säilitada oma uudishimu ükskord, kui füüsiline keha rohkem vaevasid tekitama hakkab. Või saadad kõik põrgu.

Lõppude lõpuks kehtib Tormiste korteris räägitud korduste jutt (seal selle kohta, mis teatrilaval toimub – iga põlvkond avastab õhinal omakorda…) laiemalt ja ühel hetkel võid tõesti tunda, et see kõik on kord juba olnud ja enam ei viitsi jahtida.

Tuttavad eakad enamasti eluga rahul pole ja peapõhjus näib olevat tervis. Ma ei tea, kas aktiivsest elust taandutakse ka hoopis sellepärast, et igav on. Teoreetiliselt tundub, et see on võimalik.

***

Jutt käib naistest, nii et kiidan ka ühte teist naist – Rapla kellasseppa. Ta pani mu kaua igatsetud ja lõpuks saadud vana käokella õigesti käima ja käo kukkuma. See vana kellalind kukub kahe lõõtsa abil, millest üks oli läbi, nii et esiotsa kukkus ta vaid esimest silpi.

Nüüd tiksub kell üle maja. Mulle on see meeldinud eluaeg, kuigi vanasti meil kodus suurt seinakella polnud. Oli tädi Hiljal, kes elas Viljandimaal. Oli eriliselt mõnus magada ta juures selles toas, kus suur pommidega kell rippus otse voodi kohal.

Oma käokella kuulates mõtlen emale. Olen välja mõtelnud, et see kellalembus on temaga seotud. Tublisti kauem kui üheksa kuud kantud laps peaks ju kaua mäletama oma ema südame tuksumist.

Kes mõtleb igavikule, peaks minema kellassepa juurde. Võimalik, et olin lihtsalt keskendunud kellateemale ja see teravdas muljet. Rapla kellassepa tööruum on väike ja vaikne ja seal tiksub korraga kümneid kellasid. Kui oled seal keskel, tundub, et see pole reaalsus.

***

Ühe naise pärast käisin hästi teadlikult Rapla vallavolikogu valimas. Nimelt kuulasime enne valimisi Kohilas Kapa stuudiumis Marju Lauristini loengut poliitilisest kultuurist. Ilmselt pean lisama, et ta on olnud mu õppejõud ja veel tihedamalt suhtlesime, kui ta mu ülikooli diplomitööd juhendas.

Noppisin loengust eriliselt kõrva taha siirdeühiskondade häda. Lauristin rääkis sellest pikemalt, aga lühikokkuvõttes jutt selline, et siirdeühiskonnale (nagu Eesti, kes ka ju sotsialismist kapitalismi sattus hüppega, mitte loomuliku arengu tulemusel) on iseloomulik poliitilise kultuuri segapuder. Astudes avatud maailma astusime süsteemidesse, mille arengu vahepealsed etapid on meie ühiskonnas läbi tegemata. Seetõttu on meil matkimist, aru saamata asja sisust.

Mulle kuidagi tundub, et seda teada (teadvustada) on hästi tähtis. Mingis mõttes on võimalik, et oleme nii-öelda topeltmängus. Üks mäng tekib sellest, et ei oska kodanikuühiskond olla, ja teine sellest, et käib matkimine. Teada on vaja, et sellest kiiremini välja kasvada.

Vaatasin volikogukandidaate Lauristini mõjul selle pilguga, et keda ma neist siis usaldaksin niivõrd, et valiksin enda esindajaks volikogusse. Usaldus on ju ikka tähtis olnud, aga ma vist pole varem enda jaoks esindatust niimoodi rõhutatult sõnastanud.

Tegelikult ikka on ju tõesti nii, et kui kohalik volikogu võtab vastu imelikke/valesid otsuseid, puudutab see otseselt inimesi, kes selliste volikogulaste valijad on olnud.

Inimese päästja.

Viimati Tallinnas olles käisime Margusega läbi Stockmanni toidupoest. Hiilisin maasikaid, mis mu nõrkus. Sealsamas puu- ja juurviljalettide juures hakkas silma kaup, mis jahmatas. Kuskilt internetist justkui on varemgi silma hakanud, aga päris elus kohata on ikka palju hirmsam.

Veggie Wash nimelt, puu- ja köögiviljade looduslik pesuvahend. Selline pihustiga pudel sealsamas apelsinide jms kõrval riiulis.

Sildil on kirjas:

“Veggie Wash, puu- ja köögiviljade pesuvahend. Puhastab viljad pestitsiididest, bakteritest, põllumajanduslike kemikaalide jääkidest ja mustusest, mida vesi ei eemalda.

Kasutamine: Tugevama pealispinnaga viljad – pihusta pesuvahendit viljale, hõõru käte vahel 20-30 sek ning loputa veega. Nõrgema pealispinnaga viljad – valmista vesilahus: 1 liitri vee kohta 1 spl (15 ml) pesuvahendit. Leota vilju vesilahuses neid käega liigutades 20-30 sek ning loputa veega.

Säilivusaega ei piirata.

Koostis: vesi, taimsed anioonsed pindaktiivsed ained 5-10%, taimsed ioonsed pindaktiivsed ained 1-5%, looduslik d´limoneen, antioksüdant E321, säilitusaine, lõhnaaine.

Hoiatus: Silma sattumisel loputada rohke veega – võib põhjustada ärritust. Lastel kasutamine soovituslik vanemate järelevalve all.

Tootja: Beaumont Products INC, USA”

***

Firma, kes seda pesuvahendit ja ka puuviljade puhastamise salvrätikuid maale toob, on neid asju reklaaminud kui ökotooteid. No ei ütlegi firma kohta midagi.

Aga sisuliselt, eks ole, on see ikka jube, selline topelt-topelt kapitalistikasum! Kõigepealt mürgitan ja väetan ohtralt oma põldu, et hästi suurt saaki saada. Siis mõtlen välja asja, millega mürgid viljade pealt maha uhta!

No mida veel! Kui mõtelda kahjulikele mõjudele, mida osade taimemürkide kasutamine põllumehe enda tervisele avaldab, võiks ju veel välja mõtelda toote, mida põllumees oma tervise nimel iga päev sisse võtma võiks hakata…

Pesuvahend sisuliselt õigustab mürkide-väetiste kasutamist, kinnistab selle, jätab mulje, nagu oleks täiesti loomulik lettidele saata keemilist toidukaupa.

***

Kohe tuleb jälle meelde Lelles peetud roheline päev, kui tervisliku toitumise naised irasid selle kallal, mis juhtub, kui lapsele käpuli käies kogemata mulda suhu satub. Tavaliselt siis emad lähevad paanikasse ja tormavad vannituppa last üle pesema.

Sille Poola rääkis, kuidas ta mees kahtlevalt vaatab, kui ta laseb lapsel savi suhu pista. Siis ta oma mehele lugevat üles, mis kasulikud ained on looduslikus savis, ja küsivat, kas siis õigem oleks last hoida steriilses keskkonnas ja talle kasulikke aineid (ka savipreparaat on, ehkki looduslikust savist palju vaesemana, toidulisandina olemas) ükshaaval apteegist kalli raha eest osta.

Stockmanni vaatepilt oli ikka väga mõjus. Umbes nii, et siin on teile riiulite kaupa värvilist keemiat, mida võite ka suhu pista, kui selle 75-kroonise pudeli kaasa ostate. Ja nende viljade mürgitamine on justkui me elu loomulik osa.

Jõutud on Ülemiste järveni.

Skeptikud võtavad oma kodulehel selle kallal, et nii kui nn vitsamehed enda meelest jälle maa-aluse jõe leiavad, nii kohe ajakirjandus sellest kuulutab. Asjatundjate käest midagi ei küsita ja nii ei saagi avalikkus teada, et kõiki on ninapidi veetud ja maa-aluseid jõgesid pole olemas.

Aga nüüd on üks asjatundja kirjutanud uue, Nabala peatüki Eestimaa ürglooduse raamatusse ja üsna hiljuti on Nabala karstiala Eesti suurima karstialana kantud Eesti Looduse Infosüsteemi. Säält leiab ka maa-alused jõed ehk salajõed.

Kes ei usu, lugegu Internetist:

http://loodus.keskkonnainfo.ee/w5/index.php?option=loadarticle&task=view&contid=1479945809&obj=yrg

Nabala karsti olemasolu selle kandeni polnud Eestis justkui olemaski, jutt käis vaid riikliku tähtsusega lubjakivimaardlast…

***

Üleeile olin koos “ei tea mis vitsameestega” metsas. Tunnistasin hetke, kui pendlimees Rein Hanstein jõudis piki uut maa-alust jõge käies Ülemiste järveni. Paekihtide vahel voolav vesi on ta hinnangul järve jõudes nelja meetri sügavusel kaheksa meetri laiuselt.

Hanstein jõudis sinna, alustades Luige kandist, kus avastas vooluvee kunagi kuivaks jäänud (ilmselt siis Männiku karjääri tõttu) järve alt. See tähendab, et ta alustas maa-aluse jõe asukoha tuvastamisega paigast, mis jääb Ülemistest kuue-seitsme kilomeetri kaugusele. Ja alustades ta ju ei teadnud, kuhu välja jõuab.

Ülemiste ümber on nad Ants Taliojaga ka varem tuure teinud ning tuvastanud, et järvega on ühenduses 13 maa-alust jõge. Siis ei olnud teada, kust need alguse saavad. Nüüdne avastus oli esimene märk, et Nabala piirkond on Ülemistega ühenduses. Nabalasse kaevandusi planeerides on karta…

Tähtsa avastuse puhul pildistasin kõik üles ja Ants Talioja tegi seda tseremooniat, et kas komisjon (Rein Hanstein ja mina niisiis) on nõus, kui ristiks avastatu Raudalu maa-aluseks jõeks.

Nad aimasid tegelikult seda avastust ette. Pendliga nimelt seitset kilomeetrit ühe päevaga läbi ei käi, nii et nad kahekesi olid varem juba mitu päeva sama rada käinud. Mulle anti “kohaletulekukäsk”, kui käia oli veel paar kilomeetrit ja suund viitas juba üsna üheselt Ülemistele…

Mul pole pädevust, et geoloogidega vaielda. Aga Rein Hansteini on päris huvitav vaadata, kui ta, pendel pihus, maa-alust vooluvett pidi käib. Ta teeb ju kaasa kõik looklemised. See tähendab, et olgu padrik, liigvesi või läbimatuna tunduv mülgas – säält ta läheb otse läbi, kui pendel tahab.

Päris elus nägi see välja siis nii, et Rein Hanstein käis pendliga eespool ja meie Ants Taliojaga jupp maad tagapool ta kannul, otsides astumiskohti jne. Sügisene mets ümberringi.

***

Pärast hakkas Antsul kripeldama, et maa-aluse jõe suubumiskoht sai selgeks, aga täpsem alguspunkt on veel teadmata. Et kas Hansteinil veel natuke aega oleks…

Nii sõitsime alguse juurde tagasi, Luigele kuivanud järve juurde. Pendel näitas, et me maa-aluse jõe säng tuli võpsiku poolt.

Sealt läbi pressides leidsime end äkki Männiku rabas. “Äkki” ütlen seepärast, et vaatepilt oli ootamatu – see on rabaosa, kust on tulekahju üle käinud.

Ma pole varem juhtunud mitu aastat hiljem rabapõlengu paika. Seal on lõputult põlenud-kuivanud männitüvesid püsti ja pikali – selline hall ja harali pilt. Pinnakate on juba taastunud ja kasvab noori mände, aga risu-räsu on meeletult. Kõige kummalisem, et aeg-ajalt hakkab ikka veel ninna põlengulõhn.

Põlenud rabas.

Peaks justkui rõõmustama, et vaat mis kõik siin tärkab ja taastub. Aga hävingu märgid on veel liiga nähtavad. Oli isemoodi teravalt kahju sellest rabamännikust.

See kurbus kleepus külge – ei antud ju aega mõtelda. Tempo oli peal, nii et me marssisime otse läbi selle kaose. Kuni hakkasime kuulma püssipaukusid ja automaadivalanguid.

Edasi minna ei tohtinud, näitas ka polügooni piir kollaste postidega.

Pärast kaardilt vaadates selgus, et olime punktis, kust Raku järv, me maa-aluse jõe oletatav alguspunkt, jäi vaid mõnesaja meetri kaugusele polügooniala sisse.

***

Ma olen neil retkedel, mida oleme varemgi koos teinud, mänginud seda mängu, et tsiteerin vahel oponente, kuidas maa-alused jõed on tühijutt. Tean, mis järgneb – mu retkekaaslased vaatavad mind oma teadjameeste nägudega, on pisut muigvel olekuga ja tihti ei ütle vastu ühtegi sõna. On vait, kõmbivad edasi ja on nii absoluutselt kindlad omas teadmises.