Pilt kahjuks pole sellest kevadest, mil seesama peenar alles paksus hanges...

Paistab, et olen elav näide sellest, kuidas internet inimest mõjutab. Pärast seda, kui pika pingutuse peale lõpuks ikkagi feissbuuki (Facebook) jõudsin, on blogijutud veel harvemaks jäänud.

Vaatasin oma hakatusi. Jaanuaris tahtsin kirjutada Jaak Panksepast, kes avastas rottide naermise. Siis jäälilledest ja talveputukatest. Üks hakatus on sõna jõust ‒ see oli siis, kui loitsuraamatusse süvenesin. Veel on hakatus, mis ajendatud Marju Kõivupuu loengust (kultuuripärand ja kuidas see ajas muutub ning peabki muutuma, kohastuma)…

Ja viimatine algus on sellest, kuidas ma keelepäeval keele pärast riielda sain.

No mida võtta, mida jätta.

Veidi on tunnet, et pealispinna kiirustav ilm on mul sabast kinni saanud: FBs räägid ju kaasa ühe-kahe lausega jne, ei keskendu nii väga… Teisest küljest on päris huvitav olla üks jupp sellest ühest FB kogukonnast, mis sõpradest ja tuttavatest mu lehekülje ümber on tekkinud…

Päris maailmas ei ole võimalust, et korraga on koos õelapsed, praegused ja endised kolleegid, päris eakad sugulased, kunagised klassikaaslased. Saad suhelda kõigiga korraga või kasutada eraldi “kanalit” (tahaks ütelda “toru”), kui salajasemad jutud.

***

Aga veidi siis sellest viimasest blogiteemast. Kui keelepäeva hommikul helises telefon. Võtsin vastu paha aimamata ja sain kurja häälega mehelt kõvasti sugeda. Selle eest, et kasutan sõna, mida tema arvates pole eesti keeles olemas. Ta mu lehejutust oli leidnud sõna “üllitama”.

No ikka on olemas, kogelesin kuidagi vastata ja selles ootamatus olukorras nii-öelda nina vee peal hoida. Ühe käega otsisin veel õigekeelsussõnaraamatust ü-tähe kohta, et talle ka sealt asi ette lugeda. Kui sellega klaar, oli mu kurjustajal uus etteheide, et see sõna on ju nii kole.

Kõne lõpetasime siiski sõpradena. Aga mulle jäi huvi üle vaadata, millal Johannes Aavik siis “üllitamise” eesti keelde tõi. Tõi soome keelest, kuid algselt pakkus teist tähendust.

Aaviku 1921. aasta raamatus “Uute sõnade ja vähem tuntud sõnade sõnastik” (hea, et meil on olemas antikvariaadid) on kirjas, et soome päritolu “yllitama” tähendab “ässitama, kihutama”. Praegune õigekeelsussõnaraamat näeb siis tähendust “(trükis) avaldama, ilmutama, publitseerima”.

Muidugi läks mul silm kõrvalveergu ka. Kui “üllitama” on kole sõna, mida siis ütelda sõna kohta, mille Aavik on märgistanud alles ettepaneku staadiumis oleva murdelise, poeetilises mõttes kasutatava sõnana, mis samuti Soome päritolu ‒ “ylg” (ylja) peigmehe või armsama tähenduses…

***

Vanu asju on kasulik lugeda kas või sellepärast, et sealt saab teada ‒ kõike, mida koged, on keegi kunagi nagunii juba kogenud. Minu sugemine “üllitamise” eest on ikka väga tilluke asi selle sugemisega võrreldes, mis omal ajal Aavikule osaks sai.

Eesti keele upitamiseks tõelise kultuurkeele staatusesse oli ta arvates vaja keelde tuua vähemalt 600 uut tüvisõna…

Ta sai omal ajal ka “üllitamise” eest nahutada kõvasti. Üldisemaks näiteks toon aga akadeemilise sugemise. 1937. aasta trükises “Eesti õigekeelsuse päevaküsimustest” analüüsib Andrus Saareste põhjalikult, peatükkide kaupa Johannes Aaviku keeleuuendustööd. Tänapäeval leiab sealt hõlpsalt ka need kohad üles, kus Saareste arvates on Aavik liiale läinud, ent mis ajavoolus on pöördunud Aaviku kasuks ehk keel on üle võtnud just tema uuenduslikud vormid.

“Üheks asjatuks uuenduseks, mis kirjakeelt pedantseil häälikuloolistel kaalutlustel kõnekeele valdavast pruugist eemaldab ja “vigade” rohkust suurendab ning meile tarbetut juurdeõppimist peale surub, on ka lõunamurretest keelekujude “argus”, “halbus”, “kurbus”, “põlgus” ja “kaebus” soovitamine traditsiooniliste argtus, halbtus, kurbtus, põlgtus, kaebtus asemele, kus t olevat tarbetu,” kirjutab näiteks Saareste.

Ebaõnnestunud sõnadeks peab ta paljude muude hulgas sõnu “nördima”, “hunnitu”, “keelitama”, “täitur” (seostuvat liialt täiga), “rõivas” (oli halvustav tähendusevarjund)…

Halvad ja veidrad uudissõnad on Saareste arvates ka: embama, evima, küülik, lelu, rümp, väisama…

***

Õigekeelsussõnaraamatus on kusagil 40 Johannes Aaviku loodud sõna. Näidete toomisel olen kasutanud Eva Lepiku ülikoolitööd (www.kodu.ee/~eva/Aavik.doc ).

Näiteid Aaviku loodud uutest sõnadest: aabe, embama, ese, evima, kemm, kolp, laip, laup, liibuma, lünk, lüüme, malbe, meenuma, muide, morn, mõrv, naasma, nentima, nõme, nördima, põrpima, raev, range, reetma, relv, roim, sark, sarm, siiras, süüme, tarnima, taunima, tõik, veenma, väisama, õõv jt.

Näiteid tema vahendatud soome laenudest: aldis, ammendama, anastama, erinema, eristama, ennustama, haihtuma, hajameelne, haldama, harrastama, heiastuma, hetk, hurmama, häire, häirima, ilkuma, irduma, julm, kaame, kiindumus, kime, kirgas, korvama, kulgema, kummaline, kurv, kätlema, liga, lelu, levima, loitsima, masendama, matkama, matkima, minetama, mugav, muserdama, möönma, pelk, pädev, reibas, seik, siirduma, sire, soodus, sujuma, suunduma, suvatsema, taju, tanner, taust, tulv, turvaline, tõurastama, uje, ulgumeri, vaist, viibe, võrdne, väitma, ööbima jt.

Näiteid Eesti murretest kirjakeelde toodud sõnadest: ahas, anuma, askeldama, hagema, hajuma, halama, hubane, hämmeldama, hööritama, igerik, ilge, kangastama, kääbus, laasima, loivama, luilutama, lummama, läitma, meeleldi, nakkama, pagema, peesitama, peibutama, pälvima, süüvima, turgatama, uudistama, varuma, vastne, õdus jt.

***

No mida lõpuks ütelda. Mis täna tundub kole, võib homme olla ilus ja vastupidi. Maailm on nii suhteline. Tahaks, et nii jääks.

See juba lahti kangutatud kaanega karbis oleva austri pilt on pärit internetist.

Ma pole kunagi austreid söönud. Aga kogemata leidsin ühest jõuluhõngusest reklaamikataloogist pottide-pannide, toitude ja veinipudelite piltide seast, et müügis on “austrid, elusad”.

Tekkis huvi üle vaadata, mismoodi neid ikkagi süüakse.

Internet kirjutab laialt, et austreid kasvatatakse spetsiaalselt toiduks spetsiaalsetes kasvandustes. Et Euroopas on looduslikud austerkarplased peaaegu välja surnud.

Elusmüügi kõrval on siis asjaolu, et üldiselt neid ka süüakse elusalt.

“Serveeri auster elusalt koos sidruniga,” leiab õpetusi toidufoorumites. Vajalik on spetsiaalne nuga, sest austerkarplane ei lase muidu oma karpi avada ‒ sulgurlihas on väga tugev.

“Kui auster on avatud, tõsta kaas ära ja aseta sügavasse kilpi jäänud auster jääpuruga kaetud vaagnale…”

Ühes foorumis on jutt, kuidas Prantsusmaal kunagi oli õpetatud õiget austri söömise viisi: söö nii, et neelamise hetkel tunned vastu kurgunibu, et veel liigutab…

***

Veel internetinoppeid:

“Netis kogub huvilisi klipp, mis näitab neiut Jaapani restoranis elusat härgkonna söömas.” (Sealtkandi söömiskommete kohta ‒ kassid elusalt keevasse vette jms, on juttusid palju rohkem, aga jätan need välja. Liiga kauge, võõras ja mõistetamatu.)

“Nägin televiisorist, et Ameerikas on uus mood ‒ süüakse tindikalasid ja krevette elusalt. Nüüd on alanud see juba ka Rootsis…”

“Prantsuse köögis kuulub põldtsiitsitaja vana konjakijoomise traditsiooni juurde. Linnud püütakse elusana võrkudega kinni. Seejärel hakatakse neid nuumama… Pärast inimese jaoks sobiva kaalu saavutamist visatakse linnud elusalt konjakisse ligunema, kus nad pikaajaliselt ja piinarikkalt surevad, pärast küpsetatakse kõrgel temperatuuril…”

***

Meil on loomakaitsjad 2010. aastal üritanud midagi ette võtta selle vastu, et vähke elusalt keedetakse, jääs transporditakse jne.

Nad viitavad organisatsiooni Advocates for Animals uuringule, mis käsitleb kalade ja vähkide valutundlikkust. On välja uuritud, et vähi pöörane käitumine keetmise eel ja ajal ei tugine refleksidel, vaid ehtsail valuaistinguil. Krabidel, keda samuti elusalt keedetakse, on veel komme meeletule valule reageerida sõrgade heitmisega. Et sööja inimese jaoks krabi ühes tükis püsiks, torgatakse neil enne keetmist seljaaju läbi.

Elusalt keedetakse ka jõekarpe.

Õpetus toidufoorumist: “Kontrolli, et kõik vähid on elus ja pese need hoolikalt külma jooksva vee all puhtaks. Lase vesi koos soolaga keema. Pane vähid keevasse vette ja kata värske tilliga…”

***

Kõige üldisemalt on see see vana lugu, et on olemas mõtlemiskoht, mille kõigesööja inimene peab unustama, kuna muidu jääb nälga. Et liha saada, tuleb keegi tappa, söömine käib kellegi elu hinnaga.

Kui hakkad mõtlema ta piinadele, tunnetele… jääks jõululaud tühjaks.

Aga see elusalt söömine või elusalt toiduks töötlemine… ei ole ju hädavajalik, on seotud pigem tavade ja kommetega jne. Eestlastel on kombeks vähke piinata…

Ent need tavad niisiis levivad ja kusagil uuel maal ei toeta nende ülevõttu enam vanad traditsioonidki. Selline levimine mu meelest (kui tõesti näiteks krevettide elusalt söömine “on moodi läinud”) näitab ikka… inimeste hälbeid…

Lähed kusagile suurde kaubanduskeskusesse ja võid olla kindel, et kusagil seal jääs ootab sind su elussööt.

See ikkagi ajab vihaseks. Kas olete mõelnud, mida mõtleb austerkarplane teie suus?

Maasikapeenra põldnälkjas.

Kui viimati teatris käisime (Algus/Vihmar, “Kontakt”, Draamateater), rääkis lõpuks Peep Ilmet teatri trepil, kuidas ta Matsalu maakodu aed on jälle paljude liikide poolest rikkam. Ta nimetab aeda loodusvarjuaiaks ja püüab seal, ikka ka kaasa aidates, kodumaist looduslikku kooslust saavutada. Oli väga rõõmus, et nüüd ta aias kasvavad kõik laugud, keda Eesti looduses leidub. Ja et naabruses oleva raba vetest on liike ka ta tiiki kolinud.

Meil Raelas nii uhket naabrust pole, aed on kahest teest ja põllust piiratud ning sealne kooslus pigem “tükk” keset kultuurmaastikku. On mitmekesisemaks muutuv liigirohkus ka, aga see on kõige silmatorkavam pisielukate seas (pluss linnud). Ma pole kaotanud lootust, et kord on seal aiasaaduste sööjad ja nende sööjate sööjad tasakaalus.

Mu püsilillepeenar, milles palju kive, on näiteks ämblike elupaik. Kui suvel rohisin, oli ainuüksi neid, kes koos munakookoniga korraga liikvele läksid, vähemalt kolme liiki.

***

Asja lisand on, et iga kord, kui keegi taas kirjutab kusagil “ilgetest tigudest”, “vastikutest sipelgatest” jne, läheb see korda ja ärritab. Vähemalt väikeses aias on tegelikult väga vähe neid, keda ei anna ära rääkida. Näiteks ka mullamurelastega saab hakkama, kui jätta neile kusagile peenra otsa mõni väike oma tsoon (ja ikka sõnad ka peale lugeda).

Viimati pälvisid mu rõhutatud sümpaatia nälkjad. Pärast seda, kui lugesin, kuidas nad tänavu hävitavad põldudel vilja ja rapsi nii, et neid tuleb keemiliselt tõrjuda. Keegi oli internetis kommenteerinud, et muidugi tuleb tappa, sest süüa on ju vaja. Ma kujutlesin mürgitatud nälkjaid, keda linnud siis ära söövad.

***

Naeripeenra nälkjas.

See, et tänavu nälkjaid palju, on iseenesest muidugi tõsi. Üleeile leidsin neid maasikapeenra serva pandud laua ja umbrohujuurte vahelt. Naeripeenras oli nii ringiliikujaid kui neid, kes olid mulda pugenud ja seal end kerra tõmmanud.

See käis umbes nii, et võtsin naeri maast välja ja peenra vahel mullal olev nälkjas vahtis, silmad õieli, mis torm see nüüd algas.

Nagu aru olen saanud, ei pruugi nad talve ikkagi üle elada, kui juhtuvad läbi külmuma. Tigudel, kel koda, millesse tõmbuda, on hoopis rohkem lootust. See-eest nälkjad munevad palju rohkem.

Katsetasin määramist hiljuti laenuks saadud käsikirjalise teomääraja koopia järgi (koostajad Merike ja Valdeko Palginõmm): hingeava kilbi keskkohast tagapool, tald jaotunud kolmeks, kilp u 1/3 keha pikkusest, tagakeha läbipaistmatu, lima valge, selg ja mantlikilp ühevärviline – põldnälkjas (olnuks laikude ja joontega selg+kilp, siis kirjunälkjas).

Peale nende kahe on Eestis määraja järgi olemas soonälkjas, klaasnälkjas, seateod (must, suur, kollane ja hele). Kojata tigude seas on ka teeteod (kollane ja hall), kelle hingamisava jääb kilbi keskele.

Aga ütelda ei saa, et kojata maismaatigusid ongi kümme liiki. Andmed limuste kohta on nii erinevad. Näiteks internetist leiab veel vööt-, võsa- ja mets-teeteo.

Maismaa kojaga tigude kohta on, et neid on 80 ringis. Jaan Luig kirjutab, et Juhan Vilbaste järgi on maismaatigusid 76. Kui kõik limused, kaasa arvatud vee-elukad, kokku arvata, siis on neid vähemalt 155, teoreetiliselt võiks olla 180 ringis.

***

Kui lihtsustatult ütelda, siis on nii, et mida rohkem inimesed limuseid tapavad, seda vähem saavad looduse liigid neid süüa. Piret Kiristaja on ühes oma töös ära toonud rootslaste andmed Rootsi kohta: 1990. aastate keskel leiti, et viimase paarikümne aastaga on Rootsis tigude arv langenud 60–80 protsenti. Arvatakse, et põhjuseks on happeline õhusaaste, mis kaltsiumi ülemistest pinnasekihtidest välja uhub.

Kui tigusid jääb väheks, hakkab see mõju avaldama metsalindudele, kes tigusid süües saavad munade jaoks vajalikku kaltsiumi – selleta munad ei õnnestu, tekivad käitumishälbed jne.

***

Kui üleeile aias tegutsesin, sain teada, et ma veel vana ei ole. Kamp pöialpoisse lendas õunapuuvõradesse ja avastasin nad nende vaikse vilistamise järgi. Isegi pöialpoisi liigikirjelduses on üteldud, et see väike lind sobib kuulmisteravuse hindamiseks – vananeja ei kuule enam siis ka, kui kõrva juures laulab.

Alaline kohalolija on seal üks kirjurähn, kes annab endast kõva klikkamisega märku. Ma muidugi kujutasin ette, et see on minuga seotud – käib kuuse ladvas õiendamas, et rahus olla ei saa. Nüüd esimest korda nägin, et ta hoopis midagi kruttis seal ladvas ja kui ära lendas, oli tal miski suur asi nokas. Vist käiski hoopis käbi võtmas.

Troopiline kaup.

Kui viimati Tartus olime, käisime Lõunakeskusest läbi, oli vaja paar ostu teha. Mul jäid need igatahes tegemata. Läksin kõigepealt kassidele toitu ostma ja… pikaks ajaks sinna nii-öelda tardusin. Nii jahmatavasse olukorda sattusin.

Ilmselt on see zoopood Lõunakeskuses suhteliselt uus. Hästi palju rahvast oli, laste rõõmsaid hääli ja sagimist.

Mul tekkis korraks inimeste suhtes selline nördimus, et oleks kõik sealt välja ajanud. Mõtteliselt vist ajasingi.

Kogu kaupluse tagumine osa on täis puure ja “lahtreid”, kus kümneid liike linde ja loomi. Ei tea kõiki liiginimesid ja esimese ehmatusega ei vaadanud silte ka, ainult seda nägin, kuidas näiteks suured punased papagoid olid surutud ruumi, kus korralikult liigutada ei saa.

Kõik need loomad, kellest hiljuti kirjutasime kui moodsa aja lemmikloomadest, on seal olemas: skungid, pesukarud, triibulise sabaga ninakarud. Suured kilpkonnad. Ümisejat meenutavad loomad, kelle nime õde hiljem aitas selgitada – mustsaba-stepihaukurid.

Enne pole kuulnud liigist, kelle sildile oli märgitud, et ta on kinkažu, niiskete troopiliste metsade loom, on ööloom ja toitub 12sentimeetrise keele abil… Ise ta magas puuri sätitud oksal, silditutvustuse tekstis läks liik kellegi näpuka tõttu üle pesukaruks…

Kohutavalt halb tunne, paigale naelutav emotsioon tekkis kahe asja koosmõjust: üks siis see puuridesse-lahtritesse surutud loomade kitsikus, teine ümberringi seisva-sagiva rahvahulga käitumine. Muidugi suure huviga vaadati puuris olijaid, pildistati, imetleti. Läbi selle kostsid ütlemised:

“Kas tahad seda või seda?”

“Selle ma võtaks küll.”

“Vaata, mis näoga see on.”

“Seda ma ei taha.”

Kuidagi eriliselt hakkas kõrvadesse kinni see “see”. Et justkui ei olnud puurides elusad olendid, vaid hinnasiltidega kaup, asjad.

Pesukarud lesisid oma puuris kuudi katusel, ninakarud sammusid edasi-tagasi…, stepihaukurid, keda oli üheskoos palju, ei tukkunud, ei lasknud ringi, vaid kükitasid reas ja vaatasid oma suurte imestunud silmadega inimestele vastu. Sedasi pikalt, ennastunustavalt, paigale naelutatult, väga suure huviga.

Seal tekkis veel kuidagi eriliselt terav kontrast. Haukurid oma ilmsüüta ilmega, otse ja kuidagi väga usalduslikult inimeste poole pööratult, ja inimeste mass, kes arutab, keda “seda” nende hulgast osta.

Nii kole, iiveldama ajavalt halb tunne oli seda vaadata.

Närvilised ninakarud.

Milleks on vaja kaubelda loomadega, kes võiksid seal oma kauge maa looduses rahus edasi elada? Miks vedada Eesti inimesele müügiks troopilise metsa öölooma, kes ei saa siinmail mitte iialgi oma loomulikku elu elada?

Sellesama kinkažu juures oli sildil, et ta elab 23aastaseks ja kõige pikema eaga on olnud üks puuritingimustes peetud loom, kes elas 41-aastaseks. Kui nüüd üks laps ta endale sünnipäevaks saab… Siis saab ta põhimõtteliselt ka vastutuse selle looma eest läbi oma lapsepõlve, kooliea, abiellumise, esimeste oma laste jne ajakski…

Kas me inimeste vastutustunne peab sellele vastu? Kasside ja koerte varjupaigad on täis, kas tulevikus on nende kõrval varjupaigad eksootilistele loomadele? (Vähemalt üks selline on ju juba olemas…)

Kole tunne on sellest, et eksootiliste loomade müük on justkui kontrollimatult levinud, on lahvatanud suureks äriks. Heaküll, et need loomad, keda poes müüakse, ei ole ise ilmselt kunagi oma loomulikus looduslikus keskkonnas elanud, vaid on juba sündinud puuris.

See fakt iseenesest, et nad on muutunud kauplemise objektiks, on kole.

Peale selle asja teine pool – inimene. Kuidagi niisugune tunne on, et me ise liigina oleme kolinal moondumas imelikeks tüüpideks, kes ei jaga enam maailmas toimuvat. Eakamate inimeste kohta üteldakse vahel, et lähevad lapseks tagasi. Inimkond ka justkui läheb. Ei jaga enam ära, kuidas maailma asjad käivad, eksib järjest rohkem ja tegutseb lihtsalt tujude järgi. Kui tahan, siis selle ma võtan ja valmis.

Viisin Pärnumaa servas elavale Reinule laenuks meie kasside vedamise puuri. Meie Kuu pole iialgi selles olnud ja Päike oli viimati… ikka mitu-mitu aastat tagasi, aga ta ei salli ei puuri ega autosõitu. Asi seisis garaaži nurgas.

Rein tahab hakata oma kassidega Pärnu vahet sõitma. Olukord, kuhu ta sattunud on, mõnda hirmutaks, aga tema on omad otsused teinud ja täiesti rahulik.

Ta muide helistas ka alles siis, kui oli otsustanud.

Asi selles, et kusagil läheduses suleti laut ja pärast seda ilmusid Reinu õuele kaks musta-valgekirjut laudakassi. Kuna ruumi rehealuses ja kõrvalhoonetes jätkus, lasi ta külalistel olla. Kuni ühel heal päeval leidis, et kahe kassi asemel on neid kokku kaheksa.

Tal oli ka peast käinud läbi mõte, et peaks ühendust võtma mõne loomade hoiupaigaga, aga ajal, mil ajalehed kirjutavad hoiupaikade rahanappusest ja sellest, kuidas ollakse sunnitud loomi hukkama, ei tahtnud ta seda teha.

Sündis otsus, et kassid olgu, nagu nad on, ja et Rein sekkub nende elusse vaid nii palju, et neid kaheksa korda kaheksa ei saaks – laseb väiksedki steriliseerida, kui aeg sealmaal.

Krõbuskeid annab ka.

***

Nüüd ongi tal õu musta-valgekirjuid kasse täis ja talle endale pakub lõbu maja ukse juures istuda ning jälgida, kuidas kassikarjas elu käib. Vana isane liigub omapäi ja käib teiste juures vaid kord-paar päevas. Vana emane hoiab poegadel silma peal, kuigi need on titeeast väljas.

“Pole tõsi, et emane kass oma poegadest enam ei hooli, kui nad juba vanemad on, kui kaks-kolm kuud,” ütleb ta näiteks.

Ühel õhtupoolikul olid kassid käinud eemal kaasikus ja naasnud koju ühe pojata. Rein oli arvanud, et kassipojaga võis midagi juhtuda, läks kas või äkki rebase nahka. Aga kassiema, kes oli silmnähtavalt närvis, oli võtnud kätte ja läinud oma poega otsima – mõne aja möödudes tulidki kahekesi tagasi.

Reinu eriline poolehoid näib kuuluvat kassipojale, kes on jäänud kasvus teistest tükk maad maha. Ta hüüab seda looma Lilliputiks. Teised on musta-valgekirjud või mustad, aga Lilliput on roostekarva. Tal on teistega võrreldes ikka väga tilluke keha, peenike sabake, aga ta on hästi väle ja kui jääb istuma, vaatab ilma kuidagi kõiketeadja ilmega.

Vaatab otse silma sisse.

Tilluke kass sööb krõbuskeid koos teistega, aga üldiselt pühendavat ta ema talle rohkem tähelepanu kui teistele ja Lilliput oskavat seda ka ära kasutada.

Reinu loomad end silitada ja sülle võtta ei lase ja see on tal sihilik tegevus, et pole kasse nunnutama hakanud – jätab sõltumatuse nii neile kui endale.

***

Steriliseerimine näib olukorras olevat õige lahendus ja seda ta teeb, aga samas tunneb Rein muret kasside saatuse pärast üldisemalt. Kui inimesed järjest rohkem kasse steriliseerida lasevad, võib kasside sugu kahaneda piirini, kus rotid-hiired võimust võtavad. Kui Rein sellest räägib, meenutab augustikuist uudist, et Belgia on otsustanud oma riigis absoluutselt kõik kassid steriliseerida.

Mu meelest on tal õigus, et see võib lõppeda hiireuputusega või veel kes teab milliste mittemeeldivate üllatustega.

Meil ei ole väga kaugele vaja vaadata, et aru saada, mis juhtuda võib, kui inimene pähe võtab mõne liigi ellu otsustavalt sekkuda. Marutaudivaktsiin on kaotanud marutaudi, aga tekitanud rebaste-kährikute arvukuse suure kasvu ja tavapäratu käitumise. Sealt edasi arvuka loomakarja mõjud oma saakliikide arvukusele jne.

Seni põhjendatakse tavapäratut käitumist just loomade hulgaga, et rebane tuleb linna, kuna metsas enam ruumi pole. Aga vähemalt üks mees Eestis on rääkinud ka loomade isevärki julgusest, mis on ilmnenud pärast vaktsineerimisi. Et see on mõjunud nagu narkootikum, mis võtab aru ära või vähemalt aru selle osa, kus looduse liigile tarvilik inimestepelgus.

Pildil on Reinu kassid. Väike Lilliput kükitab teistest eemal, aga see on hetk, mil ta nähtavasti kaalub parasjagu, kelle vahele krõbuskikausi ääres ennast trügida. Pärast pildistamist tõusiski otsustavalt püsti ja trügis end sööma.

Paluküla melu.

Käisime Palukülas, mis on siis see paik, kus on peetud palju vaidlusi spordi- ja puhkekeskuse rajajate ning hiiemäe kaitsjate vahel. Oli pikett traktori vastu, kui see tõstuki tarvis mäele kaevama läks jne.

Siis tuli vahepeal justkui päris vaikus (vaidlused jätkusid kohtus) ja tänavu suvel käis puude raiumine selle raja äärest, kust läheb suusarada. Meeltele ikka kibe pilt, kui puud mäe tipus (see mägi on nagu 2-osaline, Hiiemägi ja Reevimägi, ning kõrgem tipp jääb hiiepaiga poolele) olid punase värviga märgistatud – suusarada läheb sealt läbi.

Hetkel on Palukülas avatud mitu valgustusega suusarada ja seda vahet käib pidev saalimine.

Kui me laupäeval seal vaatamas olime, võis autosid olla parkimisplatsidel vast 30-40, aga see oli aeg, kui televiisor kandis just Otepää suusatamist üle. Kui ära tulime, tuli autosid pidevalt vastu, nii et rahvast sõitis kogu aeg juurde.

Üks me tuttav, kes Palukülas tihti käib, ütles, et vahel tööpäeva õhtul on nii palju suusatajaid, et pole ruumi, kuhu autot parkida.

Päeval sagivad seal peale suusatajate lumelaudurid, kelgutajad, lohvil sõitjad ja nii edasi.

Parkimisplatsi servas oli väike vagun, kust sai sooja teed.

Isegi korraks mäeveerel liikudes kostis kelgutajate ohkimist, et miks ometi ei ole tõstukit, mille abil üles sõita saaks… Paluküla Hiiemägi on Loode-Eesti kõrgeim tipp, 106 meetrit merepinnast.

Olukord on… inimene inimese vastu. Talisportlased ütlevad, et Palukülas mäest alla laskjate hulk on nii suur, et see tegevus peaks olema organiseeritud, sest muidu võivad juhtuda õnnetused. Organiseerimise all mõtlevad nad siis mäejalami nii-öelda ruumijaotust ja tõstukit. Kuigi ka nüüd olid vähemalt kelgutajad ja lumelaudurid eraldi radadel, sõitis üks lumelaudur küll ka kelgutajate hulgas.

Hästi palju oli seal lapsi, päris pisikesigi…

Talisportlased unistavad ka paigast, kus saaks riideid vahetada, nina soojendada, kerget einet võtta… See oli olemas ses keskuseprojektis, mis pooleli jäi. Tõstuk oli seal siis selline, mis vaid lumehooajaks üles pandaks ja lume minnes lahti monteeritaks.

Saan sportlaste jutust aru nii, et tõstuk pole mitte niivõrd laiskade jaoks, kui just organiseerimise jaoks vajalik, et tõusule minejad liiguks ühte rada, mitte ei rühiks oma kelkudega laskujate keskel.

Kohtunik andis organiseerida tahtjale vallale õiguse. Päris elus tähendab see siiski teravdatud tähelepanu iga liigutuse suhtes, mida vald mäel korraldab.

Kes see “elukohtunik” oleks, kes ütleks, kas õigus on teatavaid rajatisi soovivatel sportlastel või hiierahu kaitsvail hiiesõpradel.

Hea suusatamispaigana on Paluküla igal talvel hinnas, kuna sealne maastik oma tõusude-languste jms meeldib suusatajatele. Ega kelgutajatel ka ole muidu suht tasase pinnavormiga Raplamaal eriti häid mägesid leida. Kui lumetalved jätkuvad, muutub paik ilmselt veelgi populaarsemaks.

Kaugtöötaja "töökaaslased".

Mu kodukontoris juhtus eile kummaline asi.

Millegipärast tundub, et sellest rääkides peaksin rääkima ka kassidest.

Kodukontor iseenesest tähendab siis ühte nurka me köögis, kus mu arvutilaud ja kus ma kaugtöötajana tegutsen.

Kui kusagil sõidus pole, veedan päeva arvuti taga. Margus on tööl ja minu “töökaaslasteks” on Kuu ja Päike (ehk Kribu), kes on siis need me siiamlastest kassid.

Kui öösiti kirjutan, tulevad kassid sülle ja külje alla tukkuma. Kribul kui eakamal ja mitme pesakonna emal on positsioon päris sülle tulla. Kui Kribu juhtub mujal magama, tuleb Kuu, aga enne läheb kontrollib toas üle, kas “boss” (kes on tegelikult ka tema ema) on piisavalt sügavas unes.

Päeval ka on mul tukkujaid-kaaslasi, aga siis nad sagedamini tõmbuvad tuppa, kus ajavad mingeid oma asju. Minu juures käiakse süüa tahtmas ja tuiutamas, siia ulatuvad ka Kuu sööstud, kui ta parasjagu trenni teeb.

Kui ta pole Kribuga müramise asjus kaubale saanud (koos müratakse harva ja ainult Kribu initsiatiivil), käib mind meelitamas ja siis ta teeb vahel oma imehüppeid. Need on alati ootamatud, aga nii osavad, et olen õppinud mitte ehmatama. Kuu hüppab maast nii kõrgele, et ulatub hästi pehme käpaga (küüned on sisse tõmmatud) puudutama mu nägu. See käib välk ja pauk ära ja siis ta kablutab tohutu tempoga tuppa, lootes, et teen sama ja on huvitav.

Tuiutamine tähendab pikka aega istumist ühe koha peal, pilk kusagil igavikus. Olen tuiutajaid põhjalikult uurinud ja tõepoolest ei ole sellel vaatamisel justkui konkreetset vaatamisobjekti.

Meister selles vallas on just Kribu. See käib nii, et kassid on toas ja mina rahulikult arvuti taga tegutsen. Järsku avastan, et väga vaikselt on mu esikusse avanevasse ukseavasse ilmunud Kribu, kes istub keset vaipa ja tuiutab. Ta justkui vaatab mind ja ei vaata ka, aga millegipärast pean justkui ta vaateväljas ikka olema.

Tuiutajad jutule ei võta, neid ei tohi segada, sülle võtta ega torkida, sest siis saad õiendada või ka hammustada. Kuu õiendab ühe etteheitva näuksuga, Kribu pikkade tiraadide ja hammastega.

***

Selles olustikus siis eile siin köögis (no me köök pole päris köök, näiteks söögilauda siin pole) tegutsesin ja mingil hetkel otsustasin kohvi juua.

Kui pliidi ees seisan, jääb mulle täpselt silme ette mu armas käoga seinakell. Margus pani ta seinale üsna kõrgele, et kella ketid põrandale hunnikusse ei vajuks.

Ja siis oligi: kassid parasjagu köögis kõndimas, mina pliidi ees, sest kohe vesi keema hakkamas, kui äkki kella ketid, mis tiksumise peale tavaliselt veidi võbisevad, hakkavad kõrvu tegema ringisid. Ringi läbimõõt nii umbes 25 sentimeetrit.

Ma jooksu ei pannud, aga käitusin ilmselt ikkagi valesti. Kõigepealt täiesti spontaanselt küsisin, et “kes sina siis nüüd oled”, ja siis võtsin ketid pihku, nii et nad jälle tasaseks jäid. Mõtlen tagantjärele, et ei oleks pidanud kette puutuma. Võib-olla oleks pidanud ka hoopis kasse jälgima, et mida nemad teevad.

Aga oligi kõik ja mul muidugi see, et mis nüüd ikkagi oli.

Mis teha, aga esimene asi oli, et helistasin ja uurisin, kas inimesega, kellega mingi üle 15 aastat tagasi kokku leppisime teisele teispoolsusest kord selgelt endast märku anda, kui aeg sealmaal, on kõik ikka korras. Oli olemas.

Siis mõtlesin nende peale, kes juba läinud. No ema oli ikka jälle esimene. Siis kõik nad teised. Ja korraks seostus ka vanaisaga, keda ma pole päris elus näinudki, aga kellel oli eile sünniaastapäev. Ma mõtlesin ta peale sellega seoses küll, aga mitte väga tugevasti.

Eks päristõde jää jälle saladuseks.

***

Kahju, et ei vaadanud sel hetkel kasse, igatahes köögis nad tõesti olid. Vahel ikka tundub, et mõnes asjas on nad targemad.

Kuu päris jutupuhumisi ei talu, ta ei taha tugevalt keskendunud tähelepanu, kui just pole miilustamise aeg. Aga Päike-Kribu kuulab hea meelega.

Mõnikord kutsun teda sülle, et tule, hakkame juttu rääkima. Kribu tulebki, sätib end lesima ja teeb näo, et “hakka aga nüüd pihta”.

Märkan, et jälgin kella kette. See käib ju nii, et tuleb ikka mõtelda mingist hammasrataste või muust tõrkest, mis “kindlasti põhjustas seda ringlemist”. Need pole seda rohkem teinud.

Nii näeb maailm välja põdraasemelt vaadates.

Kõik läks, nagu tahtsin. Kõmpisin luhas üle kolme välja, otsisin seal taga, kus juba astumine lirtsub ja on oht alalõpmata sattuda väikestesse mudaaukudesse, ilusa suure põdraaseme, ja sinna vajusin.

Kui põder seal pikutab, siis kõrvad (ja heal juhul ka sarved) paistavad, valvavad tulijaid. Ma vahtisin lihtsalt pilvi. Tahtsin praegu lisada “ja lülitasin mõtlemise välja”, aga see poleks täpne olnud. Ei lülitanud, sest seda pole ekstra vaja teha, kui seal oled: tuul kahiseb kõrges rohus, niiske luhalõhn (selles on angervaksa, võhumõõka, mädanevat vana paju, roostikku jne) imbub vastu su konte, isevärki rahu ja turvalisus, mida põtrade lähedus mus tekitab, täidab aeglaselt ja täielikult kõik tajud…

Tuul oli nii tugev, et isegi ükski parm ei sattunud sinna mind hammustama, oleskelust välja ehmatama. Ja inimesed seal ei käi.

***

Varsti algab tagaajamine.

Mõni metskits võis lähikonnas liikuda ja nad olid ka pea ainukesed, keda ma ses luhaosas kohtasin, aga neidki oli seekord erakordselt vähe. Üht paarikest käisin naljaviluks hiilimas, sest mind huvitas, kui kaugel nad oma jooksuajaga on. Hiilimine käib siis nii, et kui kits sind vahib, pead seisma nagu kivikuju, ja kui ta jälle sööma hakkab, saad edasi astuda.

Loomade käitumine muutub, kui oled juba nii ligi, et kahtlustused teravduvad. Siis tehakse, nagu hakataks jälle sööma, aga tegelikult tõstetakse välkkiirelt taas pead. Kui just sel hetkel juhtud kiirelt astuma, oled kadunud ehk kitsed plagavad.

Need kaks, kits ja sokk, ilmselgelt sätitasid oma kuramaaži, õhus oli jooksuaja nõrka pinget. See, et neil omavahel ka tegemist oli, pani minu kui ohu tegelikult kiirelt teise järjekorda. Lõpuks liikusimegi nii, et kits ja sokk natuke eespool tasapisi ja mina neil kannul üsna vabalt.

Ainult ühel hetkel tegi kits paar kiiremat sammu, mispeale sokk oli kohe hakkamas, et braavo, nüüd algab tagaajamine (metskitse jooksuajakombed). Aga tegelikult jäi see pooleli. “Vara veel,” andis kits mõista.

Jalutasime ikka pikalt koos, kaks meist aegajalt ka sõid, mina tegin mõned pildid. Metsatukaveeres olid ühel hetkel vilksamas veel kellegi kolmanda kõrvad. Võib-olla oli see tall.

Lõpuks kadusid nad metsatukka. Ilmselt oleksime uuesti kohtunud, kui oleksin teinud tuulealuse hiilimise poolringi metsatuka teise serva, aga mulle kuidagi meeldis see rahulik jalutuskäik ja ei tahtnud äkilisemate haakidega seda rikkuma hakata.

***

Pärast käisin muidugi ka päris põdramaal, kuigi lootus põtrasid kohata oli väike – selle tuulise päikesepaistega päise päeva ajal nad pigem on kusagil rahus, kohta vahetatakse hommikuti ja õhtuti. Või näiteks, kui vihma sajab. Või näiteks, kui neil isu tuleb lihtsalt, aga seda ei tea iial ette.

Seal tuleb esiotsa minna üle luhaheinamaa ja siis algab suurte mätaste ja veesoontega ala, kus igalt poolt läbi ei saa. Astud mööda mättaid või mööda mätastevahet, jalgupidi vees ja mudas.

Mind saatsid metskitsede silmad, neid oli siin rohkem, tihti jälle keegi tõstis kõrgest rohust oma pea. Üks kits kõndis pika maa minuga kaasa, vist tahtis mulle tuule alla minna, et selgitada välja mu lõhn, või oli see lihtsalt ta lõbu.

Lõpuks kõõlusin suure paju otsas jõe kaldal. Suurema roostikuala taga nägin tõesti kahte tumedat põdrakogu, välja kohal pidas jahti loorkull. Ja üks tuli solberdades otse mu selja tagant, ilmselt põder, kes tahtis tulla üle jõe, aga ta sai mu lõhna kohe kätte, tuli nii alttuult.

Ma olen vist ainult üks kord elus pildistanud ootamatult tulnud põtra puu otsast, kus teisi passisin. Ja viskasin pildi ära. Põder oli uhke küll, aga tundus, et nii ülalt alla teda lihtsalt pildistada ei tohi – surub suure looma maadligi.

Solberdaja sammud katkesid nii äkki, et kahtlustan suurt pulli, kelle lähedusse jäävat lemmikvõsatukka tean eelmisest aastast. See vana tark võis jääda lihtsalt passima.

Eelmisel aastal tegi ta mulle “põõsast”. Kaugelt nägin, kui suur pull oma tukaveerus puu otsast sõi. Kui mind märkas, ei pannud jooksu, vaid tõmbus võsasse. Peaaegu läksin sealt mööda, kui äkki märkasin, et ühe põõsa oksad oma kahtlased. Vana seisis nimelt oma võsatuka tipus, suured sarved justkui oksad, ja jälgis hoopis mu minekut.

Terve jõeäär oli suure pulli vesiseid mõnulemiskohti ja magamisasemeid täis.

Ei jäänud teda ootama. Lihtsalt on teada, kuhu järgmisel korral hiilima tulla, kui tuul klapib.

Veel oli seal üks vasikas rohus. Tõeline loodusfotograaf oleks, arvan, hiilinud ligi, ja teinud hulga pilte. Mulle jäid ainult kõrvad pildile. Süda oli rahul, et tulen sealt oma lemmikmaadelt ära nii, et mitte keegi pole pidanud mu eest põgenema.

Vaatasin Looduskalender.ee metsakaamerat. Õhtul jooksis kaks metssiga üle platsi, karja tulekut ei tabanudki ära.

Varasematest videolõikudest on muidugi uhke see, kus suur kult ka mängus. Nooremad tulevad kalpsat-kalpsat platsile sööma, kult hiilib kaugelt. Kui platsile välja tuleb, ei söö õieti, vaid passib, vahib pikka aega ja põhjalikult kotkastele tehtud toidualust.

Võimalik muidugi, et ta hoopis nautis naiste seltsi ja söögi peale ei mõtelnudki, kui arvestada, et neil on jooksuaeg.

Kui niimoodi ükshaaval metssigu vaadata, ei saa aru, kuidas siis neile veel jahti pidada saab.

***

Mulle mõnikord tundub, et jaht on midagi sellist nagu kiriku-usk. Vähemalt raamatutes on olnud, kuidas keegi jälle küsib, et kus see jumal ikka on ja mismoodi. Siis tuleb raamatutegelane, mõni vana tark, kes ütleb umbes nii, et oh, ära oma pead sellega küll vaeva.

Jahiga on ka nii, et mida detailsemalt sellele mõtelda, seda arusaamatum.

Kui mõistusega võtta, saab jahist aru küll. Näiteks jutust, et tänapäeva jahimees on metsas kiskja rollis. Et nii palju on loodusele vahele segatud ja tasakaal on niivõrd rikutud, et sekkumata enam ei saa.

Ma saan aru sekkumise vajalikkusest, kui seisan Läänemaa talupidaja põldude servas ja vaateväljas pole ühtegi metssigadest üles tuhnimata maalapikest, ei põllul ega õue peal. Või Pärnumaal, kus kopratammide tõttu on mets vee all kümnete hektarite viisi. Kuusekultuuri juures, kust metskitsed on metoodiliselt ära hammustanud kõikide kuusetaimede ladvad ja külgoksad, nii et alles on ainult väli väikesi rootsusid.

See on ka täiesti nähtav, et inimene oma käitumisega on hädasid ise põhjustanud. Näiteks on me maamajandus nii palju muutunud, koduloomi ja väikesi põldusid on hoopis vähem kui varem. Lihtsustatult – muidugi kogunevad rebased sinna, kus veel kanu on.

Inimeste välja mõteldud asjad, nagu oleks suurtootmine väikesest parem, et piima-liha on mõnusam osta poest ja mugavam on elada linnalikult, on kõik loomulikku elu muutnud, see kajastub ka metsloomade käitumises.

Mõistusega on võimalik aru saada, et karu ja hunti peab küttima, kuna siis püsib neil hirm inimese ees. Maailmas on rahvusparke, kus jaht täielikult keelatud ja loomad on hakanud inimesi ründama.

***

Emotsionaalselt ei ole võimalik jahist aru saada. Kui sedapidi mõtelda, on kõikidest loomadest hirmus kahju.

Kui ma oma seda n-ö mäluriiulit puistan, siis on seal kõiki, eriti muidugi veel neid, kes maanteedel hätta on jäänud. Kõik maanteelaibad jäävad meeltesse kinni.

Või näiteks ilmselt autolt müksu saanud kährikupoeg, kes suvel ootas keset maanteed, nina asfaldis kinni, oma saatust (me käisime teda nimelt ära tõstmas). Või need põdrad, kes Pärnumaal põdrajahi ajal põgenesid elu eest läbi võsa, või isahunt ja noored, kes Läänemaal koerhuntide pähe korraga maha lasti ja kelle pilt lehes oli, lastud sokk, see puhevil tüüp, kes vähemalt oma metsaosas oli kõige tähtsam tegelane…

Emotsionaalselt võttes tahaks kõiki neid kaitsta. Kusjuures see on umbes niisugune tunne, et koguks kõik nad oma hõlma alla.

Selle tundega ei ole midagi peale hakata. Sellest saab lihtsalt aru, kui kujutleda end loodusesse. Et nojah, kährikust, sellest omaette nahistajast on väga kahju, kui inimesed talle kuulutavad sõja. Aga kui see kährik sööb kassikaku poegasid, neid udusulis abituid, aga väga kangeid tüüpe, kes juba oskavad hirmutada iga lähenejat, siis on kahju kassikakkudest. Kui kakk saab hiire kätte, on hiirest kahju… Keda sa siin süüdistad siis?

***

Kui ma selle tunde peale mõtlen, siis seal inimeseviha ei ole. Pole olnud, et kuradi jahimehed jne. Pigem on see haledus ja kahjutunne mingi niisugune emotsioon, mille kohta tean, et ma temast lahti ei saa. Küll on võimalik ta lihtsalt kõrvale tõsta ja ajutiselt kokku pakkida. Koos sellega, et ei vaata filme, kus loomad-linnud abitusse olukorda satuvad.

***

Ma võin jahist rääkida, aga pean kasutama niinimetatud ümberlülitusnuppu – emotsioonilt mõistusele. Kõik, mis siis jääb mõistuse poolele, on loogiline. Kõik, mis jääb emotsiooni poolele, on ka loogiline, aga lõpeb segadusega.

Sedasama segadust arvan vahel märkavat, kui taas tuleb teateid loomade õiguste eest võitlejatest. (Mulle on muljet avaldanud, et osa neist ei söö mett, kuna see on vägisi mesilaste talvevarude arvelt võetud.) Kusagil, kus taas nende tegevust kommenteeriti, pakkus keegi välja, et nad võiksid end võtta ikka kui looduse osa. Noh, et ei nõua kunstkasukaid, vaid oled seal looduses sees, segatoidulise liigina.

See võib olla võti küll. Et ei reosta siin midagi keskkonda keemiliste ühenditega, et kunstkuuskesid, kunstnahka ja kunstlõnga toota, vaid elad nii, et kõik oleks looduslik. Kui peavarju vaja, raiud puu, kui süüa tahad, kasvatad ise sea ja tapad ta ära või tood metsast jahisaaki. Kui kasukat vaja, kasvatad lamba ja tapad ta ära või tood metsast…

Kui nii võtta, on vast jahimehed, kelle geenides jahikirg, meist kõige ürgsemad – nende meel veel mäletab…

***

Kujutled end siis rõhutatult looduse ringkäiku sisse ja annad endale aru. See on võimalik ja sedakaudu on võimalik end jahindusega lepitada. Aga ma olen märganud, et päris lõpuni ei toimi see veel siiski. Ma pole taimetoitlane ja söön liha küll, aga kui pakutakse metsloomapraadi, löövad emotsioonid üle pea kokku. Ei saa süüa, ei lähe alla ja mõistus ei aita.

Vahel loodan, et saan kord selle asja ikka veel täiesti selgeks. Aga siis mõtlen metsamehe ja jahimehe Ivar Etverki peale, kes kord rääkis, et oligi õigus ühel Vene professoril, kes ta noorpõlves ennustas: mida vanemaks saad, seda vähem tahad looma tappa. Etverk ütles, et temal on see aeg nüüd käes, kus püssi lasta ei taha.

Näib, võib kergesti juhtuda, et selle jahisegadusega koos tuleb kord hauda minna.

Mul oli lehes lause, et mõnel inimesel on väga kahju jõuluaegsetest saluutidest paanikas varesest. Ja seepeale oli kuskil kommentaar, et mis jõuluaegne saluut, hoopis aastavahetusel seda lastakse.

Kuu, kes pelgab pauku.

Aga mul oli ikka tõsi taga. Tahtsin meelega jõulusaluuti rõhutada, sest närvidele võib see käia ka aastavahetusel, aga jõulude ajal eriti. Ilmselt just selle kontrasti pärast.

Olen mõelnud ka, et inimesed on ju nii palju muutunud, et mõni võib tõesti paugutamisest ka harrast jõulurõõmu tunda. Kui asi oleks üksnes selles, võiks müra ehk ära taluda. Aga ei saa, sest mõte läheb ju kõikide nende vaeste koerte, kasside ja muude elukate peale.

Kui palju koeri on end saluutide pärast tegelikult ju ketistki lahti rebinud ja paanikas ei tea kuhu põgenenud. Koerad minevat nii hulluks, et võivat isegi aknaklaasidest läbi hüpata. Hirmutav on see ka, et mida rohkem kordi koer, kel kalduvus pabistada, seda hirmu kogeb, seda rohkem ta hirm süveneb.

Kui paugutataks vaid aastavahetuseööl, saaks nõrgema närviga koeri-kasse ette valmistada, midagi ette võtta, neid selleks ajaks enda ligi (kodu kõige rahulikumas ruumis, õpetavad asjatundjad) hoida vms. Aga kui paugutamine käib stiihiliselt, olgu õhtu või päev, pole see ju võimalik.

Meil siin Raplas käib stiihiline saluut tegelikult juba mõnda aega, algas kohe pärast seda, kui me maja kõrvale poodi paugutajate ja rakettide lett ilmus. Miks üks firma toob oma kärajad juba novembri alguses müüki? Eks ikka, et poistel kiusatust ja firmal läbimüüki pikemalt oleks.

Täna lasi keegi eriti vastikut pauku – vilistavad-vinguvad kärgatused nii umbes iga kahe minuti pärast. Nii pikka aega, et lihtsalt olid sunnitud seda märkama.

Oma vanema kassi pärast, kelle nimi on Päike (hüüdnimi Kribu) ma üldiselt ei muretse. Ta tõstab küll pead ja märkab paugutamist, aga kui ma talle ütlen, et olgu rahulik, lollid paugutavad, jääbki ta rahulikuks – ta teab oma varasest noorusest saati, et lollid pole ta närviminekut ära teeninud.

Aga meil on veel ta lapsuke, varsti aastaseks saav Kuu, kes on omaette tüüp – kui miilustada tahab, siis teeb, nagu põgeneks, enne magamaminekut käratseb, süüa mitte kunagi ei küsi, vett joob käpaga jne.

Kribu osaleb hea meelega tõsistes jutuajamistes, ta võib sind pikalt kuulata ja reageerib mõistvalt. Kui Kuuga suhtlema hakata, algab tõeline eputamine.

Temal ei ole ma veel ka seda nuppu leidnud, kuidas ta hirmusid leevendada. Kui meile tuleb keegi külla, kolib muidu uudishimulik Kuu kööki kušeti alla ja istub, selg sirge ning käpad korralikult kõrvu, kas või kolm tundi ühe koha peal.

Kui täna paugud algasid, tukkus Kuu me korteri kõige helikindlamas kohas, vannitoas ja oli ikkagi sealt kohe väljas. Võib ju olla, et sel vilistaval paugutajal on eriti palju helisid, mida inimkõrv ei kuule, aga loomakõrv küll…

Kuigi muidu jutukas, ei teinud ta piuksugi ja ei püsinud ka vana rahu Kribu juures. Püüdsin talle küll lollidest rääkida, kui ta oma sebimisega jälle meie juures oli, aga ei, jutule ei võetud…

See nõme paugutamine kestab nüüd veel vähemalt poolteist kuud. Ja tipneb uusaastaööga, mis meil on selline, et võid küünlad ka ära kustutada, aga ikka on tuba valge…

Sookurg on lind, kelle luikamise lindistust tihti kasutatakse, kui on vaja, et luust ja lihast läbi käiks, oleks igavikku ja nukrust. Mitmetuhandeline sookureparv koledasti ei kõla, aga meeleolu on hoopis teine.

Ma mäletan, kui käisime vanasti uusaastaööl rakette vaatamas – õhinaga ja väga ilus oli. Nüüd on paugutajate parved ja igatseks neid puust aknaluuke, mis tabalukuga väljastpoolt kinni käivad.

Nendest on olemas kaasaegne variant. Rohkem kui 10 aastat tagasi elasin kolm nädalat Saksa külas, sellises magalalinnakus, kust enamik rahvast hommikuti lähedal asuvasse suuremasse linna tööle käis. Kui õhtuti puust ribikardinad (kas väljaspool akent olevat saab kardinaks nimetada) läbi seina käivate nööride abil alla lasti, ei hakanud see kõrva. Hommikuti, kui kõik enam-vähem samal ajal ärkasid, hakkas vaikses külas lausa taeva alla kajav krobistamine pihta. Ja ma olin terve küla peale ainuke, kellele see väga naljakas tundus.