Vile, millega saab jäljendada linnulaulu.

Viimatisel Luige laadal oli huvitavaid asju, näiteks venelaste kollase maasika sort (Kollane ime) ja rootslaste aretatud roheline sõstar. Me Raela küla aias kasvavad nüüd ka šokolaadi- ja maasika-piparmünt.

Tõeliselt vaimustatud olen aga veel ostu üle, millele päris nime ei oska anda. Arvatavasti peaks ütlema, et see on vile. Vile, mille abil on võimalik järgi teha lindude häälitsusi.

Mingi papp, metalliriba ja õhukesest paberist membraan. Kogu see kupatus (pildil näha) tuleb panna keelele vastu suulage ja kui sellest siis õhku läbi puhuda, tekivad helid.

Vilemüüja mees kasutas asjandust reklaamiks selles mõttes, et matkis kuldnoka laulu, mis laadamelust välja kostis ja huviliste tähelepanu köitis.

Eks see oli ka potentsiaalsetele ostjatele näidiseks, mis võimalik on.

***

Musträstas, keda fotoaparaadiga taga ajasin.

Müüja ütles samas ostuga kaasa, et ega selle vile puhumist õpetada võimalik ei ole. Tuleb ise proovida ja aru saada. Puhumine sõltuvat palju puhujast ‒ mõni vilistavat kohe trillereid välja ja mõni ei saa mingitki häält kätte.

Ma ka nüüd igal võimalusel proovin, nii lindude järgi kui omaette autos sõites. Mingi selline tunne on, et kiivitaja vast tuleb ka välja. See, et väike-lehelind võiks ka üks lihtsamaid variante olla, pole aga minu puhul tõsi ‒ veel pole sugugi nii spets järjestikku “tõusvat” ja “langevat” heli tekitama.

Põhiline viga, mida esialgu tegin, oli see, et hoidsin vilet liialt kramplikult suulae vastas. Nii jäävad vilinad väga ühte plaani. Pigem tuleb nii-öelda keelega mängida. Triller, mida demonstreeris vilede müüja, välja ei tule veel, kuid mingeid nüansse on algusega võrreldes tõesti juurde tulnud. Praegu õpin… peaks vist ütlema, et oma keele võimeid ehk vileasendeid, mis võimaldaks üle minna vaiksemalt valjemale, madalamalt helilt kõrgemale jms.

***

Silk-solksutaja väike-lehelind.

Eks unistus ole, et kui kedagigi jäljendada oskaks, võiks ehk selle linnuliigi mõne esindaja huvi äratada… Kes võiks ju nii paremini objektiivi ette jääda…

Raela aias on meil igal kevadel mulje, et linde liigub jälle rohkem. Tänavu nendime taas, et nii liigirohke pole see aed varem olnud. Natuke loodan, et kõik need taimevarte üle talve püstihoidmised jms on ikka ka kaasa aidanud lindude toidu, putukate rohkuse mõttes.

Lauluõpetajaid ühesõnaga jätkub. Must-kärbsenäpp pea katkematult ajab praegu oma veidi nukratoonilist “joru”, punarind õilmitseb… Hiljuti silmitsi seisin hall-kärbsenäpiga, musträstaga, keda fotoaparaadiga sõna otseses mõttes taga ajasin, kuna ta ei lennanud ära, vaid ainult must kaugemale, aiaposti taha jne jalutas. Kogu aeg on vaateväljas muidugi linavästrikud, kuldnokk, häälitseb suur-kirjurähn jne.

Aga on ka värvulisi, keda ma veel ei tunne.

Fotoaparaat on selles mõttes hea asi, et kui kellegi juba pildile saad, siis enam-vähem ka liigi määramine õnnestub.

Eesti Looduse eelviimase numbriga oli kaasas CD, kus 80 linnu laulunäidised. Kui kolme-viitegi vilistada oskaks…

Lisan eelmisele sissekandele, et tuligi hea päev ‒ leidsin rõngaga künnivarese uuesti üles. Ei ole tal nokaga midagi lahti. Ja üllatus see, et lisaks kollasele rõngale on temalgi teises jalas veel teinegi rõngas. Selle kirjetest on päris raske midagi aru saada, aga mingid tähed paistavad.

Kahe rõngaga künnivares.

Vares jalutas koos teistega Rapla majade vahel.

Leidis mingi eriliselt suure tüki kilet, tassis seda ringi, vahepeal pani maha ning kraaksus pikalt ja põhjalikult.

Ilmselt ta selleks suveks siia Raplasse jääb. Veel ei tea küll pesitsuskohta.

Arvan, et see pole Rapla pargis, mida lastepargiks kutsutakse ja mille lähedal elavad inimesed varestega nüüd juba mitu aastat on sõdinud.

Siin põhjus, miks politseinik mu auto peatas.

Rapla linna on ilmunud künnivares, kes kannab jalas kollast linnurõngast. Nüüdseks tean, et künnivareste seas on ka üks metalse rõngaga lind, kelle rõnga kirjeid kahjuks pildile ei saa.

Kollane rõngas on aga nii erk ja suure kirjaga, et tähed-numbrid on pildil selgelt loetavad. Saatsin pildi ka Matsalu rõngastuskeskusesse ja sain teada, et tõenäoliselt on tegu Saksamaal rõngastatud linnuga. Et kui sealt tuleb järelepärimisele vastus, saadetakse mulle ka lisateavet.

Pilti uurides hakkas aga silma, et peale rõnga on sel künnivaresel veel üks eriline tunnus ‒ nimelt on ta noka ümber imelik hall paksend, mis jätab kasvaja mulje. Kuna pildistades keskendusin sellele, et rõnga number oleks terav, on noka ümbrus asjast arusaamiseks siiski veidi liiga udune.

***

Viimastel aegadel seega tegelen “varesejahiga”, sõidan autoga Raplat pidi ringi, otsin, kus künnivareste seltskond parasjagu tegutseb, ja üritan leida rõngaga lindu, et teda veel kord pildistada.

Ta on kusagil kindlasti olemas, kuna olen teda mitu korda näinud ‒ lind on teadagi liikvel ikka siis, kui mul vaja kusagile kiiresti kella peale sõita ja pildistamiseks aega pole. Ma teda siiski tabada tahaks, et pildi abil targematelt küsida, mis nokaga lahti on.

***

Pühapäeval oli hetk, kus olin jälle varestel sabas. Terve suur kamp jalutas piki tänavat Märjamaa poole. Liikumine on selline näiliselt muretu nokitsemine, toitumine siin- ja sealpool teed, kust ühel hetkel mitmekesi tõustakse, et veidi edasi lennata. Lõpuks maanduti ringristmiku keskele ja lähedal olevale heinamaale.

Heinamaalinde oli kerge uurida, sest sain auto bussipeatuses kinni pidada. Sealt leidsingi binokli abil halli rõngaga linnu, kuid kollast rõngast silma ei hakanud. Tuli üle vaadata ka ringil olevad varesed.

Ringil autot kinni pidada ei saa, nii et sõitsin (kasutades hetke, kus teisi autosid ringile tulemas polnud) aeglaselt, püüdes kõikide vareste jalad ära näha. No ikka ei olnud kollast rõngast.

Mu aeglane sõit linna tagasi keerates muidugi jätkus, sest sealsamas on põld, kus tavaliselt saab praegusel ajal korraga näha mitut liiki rändlindusid.

***

Vahtisin silmanurgast rästaid, kui äkki pani selja tagant tulev auto vilkurid tööle ‒ politsei, kes tahtis just mind, et kontrollida dokumente.

Kui esimese ehmatuse üle elasin, küsisin n-ö jutujätkuks, kas äratasin kahtlust nii sopase autoga (eelmise päeva rabaretke auklikust kruusateest), ent seda mu peataja politseinik eitas. Nii et ikkagi hakkasin silma eriti aeglase liikumise tõttu…

Tunnistasin üles põhjuse.

Ja muidugi sain minekut, mulle veel head linnu leidmistki sooviti.

***

Pärast mõtlesin, mis see siis nüüd oli. Ebamugavus ju, aga kas see tuli olukorrast või rohkem minust enesest. Enesetunne ütles, et ikka endast.

Tegelikult kihvt, et Rapla politseinikud nii kiiresti mu koperdava auto üles leidsid ja igaks juhuks üle kontrollisid.

Kergitatud tiivad ja "hääleaparaat" on hästi nähtav.

Eile õnnestus näha, kuidas lauluritsikas laulab. Üks isane isend näitas seda mu nina all naeripeenras, kui sealt me peenraid enda alla matta tahtvat tappu välja kitkusin.

Esialgu vaatasin, et ritsikas on imelikult paks, aga tegelikult olid tal kattetiivad lauluks märgatavalt üles kergitatud.

"Aparaat" on kinni.

Laias laastus on nii, et tirtsud (need lühikeste tundlatega) tekitavad sirinat tagajalgade ja tiibade abil – hõõruvad jalga vastu tiivasoont.

Ritsikad (need, kelle tundlad kehast pikemad) tekitavad oma sirina aga ainult tiibade abil.

Suure plärinaga käib tiibade hõõrumine.

Lugesin Zinaida Albrechti sihktiivaliste raamatust, et isase ritsika vasakul eestiival on sirisoon, mille all hambakeste, napakeste või riistliistakute rida. Paremal eestiival on siriliist ja nn peegel ehk membraan, mis toimib resonaatorina.

Vasak eestiib asub parema eestiiva peal. Kui ritsikas tiibu liigutab, sirisoont vastu siriliistu hõõrub, tekibki sirin.

Emane lauluritsikas (selgeim eristustunnus on taguotsa muneti) isaste laulu nautimas.

Naeripeenra ritsikas oli mu fotoobjektiivist veidi häritud küll, aga palju ei saanud lasta end sellest segada, sest konkurendid ümberringi siristasid hirmsa hoolega. Võimalik ka, et ta juba teadis emasest ritsikast, keda mina nägin kahe peenra kaugusel.

Emased ritsikad Albrechti järgi ei sirista, kuid mõne tirtsuliigi emased pidavat tekitama isemoodi kahinat, et vastassugu neid ikka kindla peale leiaks.

No igatahes mu ritsikas nii pabinas ei olnud, et oleks mujale kalpsanud. Vaikselt vahetas küll naerilehti, kui oma fotokaga liiga pealetükkivaks muutusin. Siis surus jälle koivad kõvasti vastu lehte ja hõõrus oma vasakut tiiba parema vastu.

Piltide järgi peaks see hästi nähtav olema, kuidas pruunid tiivaservad, mis tavaolekus teineteise peal, vahepeal lahku löövad.

Reedene ritsikas.

Kiusatus on riputada siia üks jaanilaupäeva pilt, aga et asi selgem, panen ka päev varem tehtu. See nimelt see ritsikas, keda juhuslikult nägin. Reedel peesitas päikese käes.

Laupäeval sadas meilgi päev otsa. Ootamatult nägin sama ritsikat konutamas ebajasmiini lehel – üleni piiskadega kaetud!

Kui olen asjadest õigesti aru saanud, peaks ta vist olema ritsika vastne, kel veel kestumisi ees (www.zbi.ee järgi kooruvad kevadel, kestuvad 4–6 korda ja on nii oma välimuselt kui eluviisilt valmikutele väga sarnased), enne kui päris suureks ritsikaks saab – tiivad on veel liiga lühikesed.

Ja laupäeval.

Varesed maasikamaal.

Eelmine kord jutustasin noorest hallvaresest, kes me kuuri sattus. Nüüd on asi seal, et Marguse kutse vahel läbi tulla on lahkesti vastu võetud. Kui aeda jõuame, näeme mitut varest peenarde vahelt tõusmas ja kõige rohkem on neid olnud viis.

Kui õieti miski veel tärganud polnud, tegeldi takeeteseõitega – meil need lilled on istutatud ühele vaole keset peenramaad. Seepeale said nad sinna hirmutise, märguandeks, et heaküll, olge ja tegutsege, aga lilled võiks alles jääda.

Sellest päevast õisi enam ei nopitud. Kuidagi nad asja respekteerisid, ehkki, nagu hiljem oma silmaga tunnistasin, mitte hirmu pärast.

Ühel õhtupoolikul nägin tänu varestele rebast, keda varem me aia lähistel pole märganud. Oli olukord, kus linnud tegid aega parajaks (ootasid, millal ma aiast ära lähen) keset külateed, ülejärgmise naabri sissesõidutee otsas. Seal kõõluti, jalutati, söödi midagi. Ühel hetkel algas hirmus kisa. Mina nägin põhjust alles siis, kui rebane juba lippas üle põllumajandusühistu rohumaa, mis laiub me aia taga. Kogu varesekamp tänitas ja kaks neist lendas metsa poole põgeneva rebasega kaasa.

Samal õhtul löödi lärmi veel üks kord. Kaugelt nägin, kuidas üks me küla paljudest kassidest konutas lindude keskel teepervel. Kõik varesed õiendasid ja kõige lähemal seisja võttis suure kraaksumisega hoiatavaid poose. Mitte kassi nina ees, vaid ikka selja taga, saba lähedal. Aga kassi närvid olid tugevad ja lahkujaiks olid hoopis varesed.

***

Uudishimu oli näha, mida nad ikkagi aias teevad, kui meid pole. Sõitsin autoga aeda kuuri ette, aga jäin autosse istuma – vareseseltskond toimetaski peenarde vahel rahumeeli edasi.

Varesehirmutis.

Ühel hetkel koguneti maasikapeenra ümber olevale laudkarkassile. Käis selline seltskondlik mureta jõudeelu. Üks vares sikutas pikka aega ja väga keskendunult mingit maasikapuhmastest kõrgemaks kasvanud kõrt, teine võttis nokka laudäärisele pandud kollase lapaka (plastmassist taimesilt, mille “jalg” murdunud) ja kõmpis sellega demonstratiivselt piki peenart, teised kohe sabas järel. Varsti jalutati rohus väikestest mägimändidest mööda, kus üks lind proovis mändi pikast oksast sakutada (jälle paar kaaslast suure uudishimuga kohe ta juures vahtimas). Jne.

Aga jooma tuldi ükshaaval, suurest veevannist, mis jäi üsna mu auto kõrvale. Tuldi jalgsi, risti üle peenarde ja vagude. Vao harjale tõusti hüpates, vao põhjas tuli paar sammu astuda.

Kui janu kustutatud, läks jooja sama teed tagasi. Hops ja hops ja ringi vahtimine…

Joojate pealt nägingi, et hirmutise peale ei tehtud teist nägugi. Üks sasis takeetesevaol korraks ikka ka ühest õiest kinni, aga justkui muuseas ja naljaviluks.

Vähemalt üks viiest oli vanalind, keda saab eristada selle järgi, et ta kurgualune on palju pikemalt must kui noorlindudel. Emas- ja isaslindudel vahet teha pole võimalik. Ainus erinevus on (Lemming Rootsmäe ja Heinrich Veromanni vareseraamatu järgi), et emaslinnud on veidi väiksemad. Seda vahet vähemalt minu silm välja ei loe.

***

Varestega on natuke keerulisem kui tigudega, kellega annab suhted “selgeks rääkida”. Kevadel tõstsin igal õhtul võõrasemade juurest tigusid heki alla ja lugesin neile sõnu peale, kuni lilli sööma enam ei tuldud. Varestele tuleb kuidagi… telepaatiliselt läheneda. Väikeste mägisibulate katkumine lõppes tõepoolest, aga mururoosiõied on endiselt nende suured lemmikud.

Külmavaksiku kleebitud kaselehed.

Peale selle võeti endale arbuusipeenar. Tegutsemisjälgede järgi otsustades hakkas ka varestele see päikseline soe koht meeldima. Mulle tundub, et seal supeldi mullas, nagu seda tavaliselt teevad kanad. Järjekindlalt kiskus keegi arbuusitaime peal oleva katteloori lahti ja tuuseldas mulda üles. Arbuusile see tolmu tekitav seltskond ei sobinud, lasi välimised lehed longu. Üleeile leidsin, et taim oli murtud ja katteloori alt ka välja tõstetud.

***

Eks näis, kuidas hakkame jagama maasikaid. Eelmisel aastal oli meil võrguga kaetud “inimeste peenar” ja võrguta “vareste peenar”…

Eile märkasin, et me aia liigiline mitmekesisus on ka lisa saanud. Maarjakaskede lehtedele, kust külmavaksiku röövikud on enamasti lahkunud (tänavu palju, praegu lähevad nukkuma), on ilmunud aedpõrnikate hord. Vaksik kleebib lehti kokku, aga aedpõrnikas lihtsalt sööb lehe auguliseks. Eile õhtupoolikul söödi suure himuga ja neid oli tõeliselt palju.

Ühe pargiroosi tugiposti otsas istus tänavune esimene lauluritsikas.

Meie naabri hallvarese poeg sai uue elukogemuse. Kardan, et sellise, mis talle kasuks ei tule. Ta peaks nüüd teadma, et inimesed on ohutud, ei taha teda ära süüa, häälitsevad vareste moodi ja pakuvad vihmaussi.

Loodetavasti jäi talle ikka ka meelde, kuidas kuurist välja lennata.

Ta nimelt paar päeva tagasi meile sinna kuidagi sattus. Kõõlus üleval katuse alla kuivama pandud laudade peal ja ei julenud või osanud nii palju allapoole lennata, et oleks ukseavast jälle välja saanud.

Tegi krägisevat-kähisevat kraaksu, päris valjusti, aga appi talle keegi ei tulnud.

Esialgu proovisin kraaksumisega teda välja meelitada – vastas küll, aga tegutsema ei hakanud, ju häälitsesin liiga võõralt.

Siis mõtlesin vihmaussiga meelitada. Seisin ukse peal ja uss mu näppude vahel vingerdas. Selle ta fikseeris, aga jäi ainult vaatlema. Ronisin redelit pidi ta juurde. Varesepoeg kannatas selle välja.

Kui ussi lae all ta lähedale lauale panin, sai ta aru küll, et seda mõned söövad, kuid ise süüa ei osanud. Toksas ja hüpitas ussi ja oli nii püüdlik, et unustas mind peljata, liikus piki lauda mulle peaaegu näo ette.

Lõpuks mõtlesin välja, et meelitan teda taburetiga, mis pandud ukseavasse ja millele ladusin “huvitavaid” asju (vihmausse ja pikki valgeid umbrohujuurikaid), et tal oleks põhjust sinna maanduda. Ise läksin kuuri taha ära.

Mingi kolin ja plarts käis ja siis ta sealt välja saigi, lendas kohmakalt lattaia peale istuma. Seal krääksus jälle kraaksuda. Varem ilmselt kuuri seinad summutasid hääle. Nüüd tuli reaktsioon kohe. Nägin, kuidas Paka mäe poolt sööstis kohale terve kamp musti kogusid, kes maandusid vanade vahtrate otsa. Mingi infovahetus seal käis, nii et aia peal olija tegi paar lühilendu piki aeda ja siis kohe puu otsa teiste juurde. Igatahes ei kutsunud emavares teda valju kraaksumisega, vaid mingi hoopis vaiksema häälitsusega.

“No tule siis vahel läbi,” ütles Margus talle kaasa.

***

Eile olin jälle peenarde kallal ja nägin küll, et üks tume kogu lendab täiesti hääletult vahtrate võras. Margus oli lähemal ja ütles, et oligi varesepoeg. Kui teda seal veel toitmas käidi, siis väga vaikselt, ainult mingid tasased kurinal hääled. Ju oli varesepojale käsk kätte antud, et ainult sosistama peab.

Juhtusin kuuri varjust lagedale astuma just sel hetkel, kui varesepoeg mu pea kohal pesapuu poole lendas. Ehmatas küll, aga hoidis lennujoont ja ainult “sosinal” korra krääksatas. Lendas kuuskede latvade kohale ja siis mataki maandus oksale – ta maandumist peab natuke veel õppima.

Päris kihvt.

Ma ei tea, kas ta käib otse pesas ööbimas, see ehitati tänavu kõrge kuuse latva naabri krundi servas, paistab meie õue hästi ära. Mingil ajal nägin varesepoega kuuse ladvas pesa kõrval turnimas, kui ta alles lendamist õppima hakkas.

Seda ka ei tea, mitu poega seal tänavu on, kas meil käija on ainuke või on teised nii tublid juba, et lendavad vanade varestega kaasa. Tänu Jaanus Eltsile ilmunud raamat “Hallvares” (Lemming Rootsmäe ja Heinrich Veromanni käsikiri seisis mitmel põhjusel nii kaua, et kui Eltsil õnnestus see raamatuna ilmutada, ilmus see juba nende meeste mälestuseks) ütleb, et hallvarestel on kurnas 1 kuni 7 poega, enamasti 4–5, täiskasvanuks saab neist keskmiselt 2–3.

Kui meid aias pole, poetab keegi me uue pingi peale parajalt larakaid hunnikuid. Märkasin, et see kuidagi rõõmustab – ikkagi tuttav tegelane, vähemalt oletamisi…

***

Margus rääkis, et nägi lillelaadal neid jõledaid mutitapjaid, mis läbivad looma mitme oraga. Ma tegelikult sellest saati, kui mutitapp uute tapmisriistade propageerimisega siinmail hoogu läks, tunnen nende vastu rõhutatud poolehoidu.

Maa-alused erakud, kes olevat eriliselt riiakad… Olen unistanud, et näeks teda ennast ka, aga pole õnnestunud. Seda olen küll näinud, kuidas murusse mullahunnik tekib ja aina suuremaks läheb.

Kui tegin ebaküdooniale uut peenart, sain tänu mutile hulga uut mulda.

Miksike räägib lastele nii: “Mutt on kasulik, kuna kobestab pinnast, rajab sellesse omapärase dreenide süsteemi, muti käikudesse sirutuvad taimede juured, liigvesi voolab neid mööda ära ning pinnase sügavamad kihid saavad käikude kaudu õhku. Puude ja põõsaste seemned idanevad kõige paremini mutimullahunnikutes…”

Kui keegi kedagi looduse liikidest nii väga vihkab, siis mul käivitub mingi tasakaalurežiim. Hallvares vähemalt oskab inimest rünnata, kui see ta poegi ohustab. Mutil pole mingitki võimalust.

PS: Koer, kes pildil, on Pelli. Kui oma õuele jõuame, tuleb ta aia taha tere ütlema. Keerab külje vastu võrkaeda, et ulataksin teda natuke kaelarihma alt sügama.

Eelmise arbuusijutu jätkuks üks asi, mille viimasel hetkel fikseerisin: me suurima arbuusi pinnale tekkis kasvamise ajal see ümmargune märk, mis pildil näha.

Pool oli söödud, kui tuli meelde, et seda tuleks igaks juhuks ikka ka pildistada.

Mis selle võis tekitada, ei tea. Miski “rike”, mis arbuusi kasvades mitmeks ringiks lagunes?

Või loodus võttis pähe ja märkis ära… Kuni täpselt ei tea, on ju kõik võimalik.

Teine pilt on tehtud hoopis me sõprade aias, ka Raplast mitte kaugel. Lugesin ajalehest, et Lõuna-Eestis on piirkondi, kus ikka veel seeni näha pole. Siinkandis on niiskust rohkem.

Neid suuri hiidmunasid kasvas kolm ja neljas vist niitmise nahka läks.

Munad olid pühapäeval seda nägu, et kavatsevad hoolega edasi kasvada ja suuremaks paisuda. Mõõtsin suurima ära – maapinnast arvates umbes kolmekümne sentimeetri kõrgune.

Üldiselt on ju teada, et neid hiidmune ilmub soodsatel aastatel siia ja sinna, aga ikka on nad nagu ime.

Seen elab oma elu seal maa sees aastate kaupa, nii et maapealseil pole temast aimugi. Siis ükskord võtab kätte ja kasvatab need viljakehad.

Mingi selline mõte, et ikka väga kihvt ja uhke, et me loodus nii rikas on.

Võrgendivennad on nukkuma minemas.

Kui maailma liigid hääletaks, jääks sõnaõigus putukatele või lülijalgsetele, keda on kõige rohkem. Vist võiks ütelda ka nii, et iga Eestimaal elava eestlase kohta on maailmas üks putukaliik.

Ime siis pole, et kõiki, kes nendest ette satuvad, ära ei tunne. Aga… no ei tea. Näiteks väitest, et võiks ikka teada, kas sind hammustavad kihulased või hoopis tillukesed habesääsklased, keda tänavu palju liikumas, saab liikuda edasi mõlemas suunas. Saab ütelda, et võikski teada (kas või selle järgi, et habesääsklase hammustus on mu meelest hoopis kibedam), saab ütelda, et maailmas on tähtsamaid asju.

Käisin eile Raela aias ringi, fotokas näpus, tegelikult, et toominga-võrgendikoi nukkumist pildistada, aga ette sattus veel igasuguseid.

Väga ilus oli üks nukukest, millest keegi oli juba välja roninud. See oli väikese arukase rullikeeratud lehe vahel. Keegi oli muidugi lehte ka muginud.

***

Aga nädal tagasi tulime ühel õhtul teatrist ja sattusime Rapla lähistel autoga ühepäevakuliste pilve. Tundus, et neid oli paksult üle kilomeetri ulatuses. Lartsatasid vastu autoaknaklaasi nii tihedasti, et tekkis hetk, kus teed enam ei näinud. Ja olukord oli nii ootamatu, et kiiruse mahavõtt võttis ikka aega.

Kui inimene ka nii saaks, et jätab ühe, olgu ilusa või koleda kesta maha, ja lahkub hoopis kellegi teisena...

“Ühepäevakuline” on tegelikult vale sõna, ametlikult on ta ühepäevikuline, aga minu meelest pole see õnnestunud nimetus, kuna seostub päeviku, mitte päevaga. Kõnekeeli on neid hüütud ka ühepäevaliblikateks, aga liblikad nad pole.

Kunagi lugesin ühest loodusraamatust nende elust ja see avaldas sügavat muljet – elavad vees mitu aastat, vahetades sagedasti kesta. Lõpuks tuleb sealt välja tiibadega valmik oma elu ainsaks lennuks.

Eriti võimas, inimese seisukohalt kole traagiline, on ette kujutada ühepäevikuliste liike, kes veedavad vastsena enamiku oma elust veekogu põhjamudas.

No sai ka luuletusi kirjutatud omal ajal (“Olen ühepäevakuline, algusest saadik klammerdund su käisesse, omataoliste oiutu pillerkaar pilliroo kohal…” jne.).

Eri tekstides on natuke erinevad andmed, aga üldjoontes siis nii, et neid on Eestis leitud 42 liiki kümnest sugukonnast.

Veekogudes elades vahetavad nad mitme aasta vältel kesta mitukümmend korda. Kui ükskord tullakse kestast välja valmikuna, kellel tiivad, kestub ta ainsa teadaoleva putukana veel üks kord. Kirjutatud on, et “kest lõhkeb seljal asuvat pikiõmblust pidi ja mahajäävast kestast väljub uus tiivuline”… Esimene tiibadega olek on siis eel- ja teine päris valmik, kes on sigimisvõimeline. Ei söö, ei joo, vaid ainult pulmad ja pärast seda ots käes.

Isemoodi “täis” tunne on teada, et ühepäevikulised on ürgsed, öeldud on ka, et ürgtiibsed putukad. See kuidagi seostub mingi kõlapildiga, mida kõrvad aimavad, aga täpselt kirjeldada ei oska. Mingi isevärki ruum siin Maal, kus pole veel ühtegi inimese välja mõeldud müra… mismoodi siis ilm võis kosta?

***

Ma ei hakanud pildistama me auto nina, mis oli täis neid vaeseid tiivulisi, kestapidi kleepunud pleki külge. Kui nende ürgsusele mõtlen, siis muidugi hakkab miski taju liigutama varvaste juures. See on see hiljutine Tartu ülikooli teadusuudis internetist, et teadlased on avastanud, kuidas maakoore sees pragudes elavad ümarussid, kes saavad hakkama vähese hapnikuga, taluvad külmumist ja taas ülessulamist jne.

Tänu oma tigude elu lähivaatlustele olen saanud targemaks sellest, kui mitmekesine on mullaelu. Pilt on selline, et kogu pinnas ja, nagu nüüd selgub, ka selle sügav sisemus, kihiseb elusolenditest.

Aga sellele ei tohi väga palju keskenduda. Oma naha kogemus on, et kui keskendud, siis tahaks ju neid kõiki alles hoida. Tuleks selgeks õppida õhus käimine.

***

Kui viimati tegin peenart, tormas sealt üks ämblik, suur kera seljas, täpselt sinna, kuhu mina oma rehaga tahtsin minna. Kera, nagu aru olen saanud, on ta ehitatud paun, millesse ta on pakkinud oma munad. Seda pauna kannab siis kaasas.

Üritasin teda teise suunda suunata, aga nii õnnetult, et munade paun sattus ühte kohta ja ämblik ise kaugemale. Kuna olin äparduse põhjustaja, tõstsin ta selle kera juurde. Haaras korraga krauhti mitme koivaga oma munad kõhu alla – kõige tähtsam asi ju sel hetkel.

***

Mõned eile toominga otsas alles sõid.

Ja siis need võrgendikoid, meil toomingate otsas tutsuti, aga üle tee heinamaal on mitu toomingat täielikult lehetuks söödud.

Omad võrgendikoid – õnneks vähe, on meil ka õunapuude ja isegi kreegipuu otsas. Enam-vähem kõik ühesugused, aga toominga omad on kõige priskemad.

Lugesin Eesti Loodusest, et need koid tegutsevad ühes rütmis – kui sööma, siis kõik, kui nukkuma, siis kõik jne. Eile oli juba päris palju valgeid, võrguniidiga kobarasse kleebitud nukkusid näha. Osa röövikuist sehkendas veel ja sättis end teiste kõrvale. Mõned veel ka sõid, ent paistab, et kohe-kohe on seal toomingatel siiski vaikus majas.

Suur kärsakas on just märganud end varjavat väikest.

Õde kinkis aasta-paar tagasi aiapidaja käsiraamatu. Sealt loen soovitust, kuidas väikeses aias kõige hõlpsamalt saab kahjureid kontrolli all hoida, kui litsud puruks iga teo, kes ette juhtub, tapad iga kärsaka jne.

Ma kandsin kõik iisopipõõsa alla talvituma kogunenud teod ämbriga õrnalt kompostihunniku taha enelaheki varju…

Nüüd nägin maasikapeenart puhastades ära ka kärsakad. Suur meenutas õielõikajat, aga oli nii suur, et täpsema määramisega jäin hätta. Väike peaks olema üks kõrvkärsakatest.

Esiotsa nägin ainult suurt, kes vudis piki maasikapeenra puidust äärt. Varsti hakkas teisest servast talle vastu astuma väiksem, see kõrvkärsakas siis, kes vist märkas suurt, põikas lauaserva varju ja jäi ootele. Suurem rühkis edasi, aga kui väiksega kohakuti jõudis, tegi isevärki paigalhüppe. Kas katsus hirmutada? Väike püsis liikumatuna. Siis juba oma fotokaga neid segasin.

Jälle üllatus, mis imetegudega loodus hakkama on saanud – kärsakad on ju väga kaunid elukad ja need kaks kõrvu andsid hästi võrrelda, kui erinevalt loodus neid vorminud on.

Mu silmale mitte nii ilusad, kuigi huvitavad on ka lutikad (üleeile oli neid üheainsa mädarõika tipus vist kolm liiki) ja põnevust pakub muidugi keegi (pole veel näinud), kes elab me köömnepeenra läheduses, käib august väljas ja pistab köömnepealseid.

Ja nii edasi.

***

Eks järeldus sellest kõigest ole üks – õiget aiapidajat minust ei saa. Sügisel jäid meil kõik varred ja rootsud peenardele püsti, et elukatel oleks talvitumispaikasid. Mingil hetkel murulaugu õievarsi murdsin, aga siis hakkas sealt välja tulema imestunud lepatriinusid, mispeale jäi seegi pooleli.

Tulemuseks on peale putukate ka murulaugu isekülv – palju tillukesi murulaukusid peenra serval.

Keegi kõrvkärsakatest.

Püsti jäid madalad päevalilled, keda meil eelmisel sügisel aias palju õitses, ja ilmselt on see kõik aia liigirikkust kasvatanud. Mingi loogika võiks ju selles olla, et kui on rohkem taimede-aiaviljade sööjaid, siis peaks olema ka nende sööjate sööjaid, aga eks elu näita, kas see paika peab.

Lepatriinude rohkust märkasin juba eelmisel aastal ja tänavu on ka linde me aias justkui rohkem kui tavaliselt. Näiteks on uustulnukad üks leevikeste paar, keda näeb kuuri ümbruses liikumas kogu aeg. Võimalik, et just päevalilled oma seemnetega neid mingil ajal meelitasid, aga oma poegi peaksid nad toitma putukatega…

Ühed elukad said sel nädalal siiski otsa ka minu käe läbi, aga mu ajend ei olnud “aeda kahjuritest tühjendada”. Lihtsalt maakirbud olid vallutanud aedmonarda, kes on kasvama pandud mu ema auks. Kui seda märkasin, siis nad ikka kohe ka tuhka said.

Aga selles ma kindel ei ole, et maasikasaagi pärast midagi niisugust ette võtaks, kuigi maasikaid süüa meeldib mulle väga.

***

Ühe naljaka raamatu ostsin alles hiljuti. Mitte selleks, et teada saada, keda kuidas “laiaks litsuda”, vaid liikide määramise ja taimehaiguste äratundmise mõttes. See uus taimekahjurite ja -haiguste käsiraamat on tõlgitud inglise keelest.

Märkasin tõlkijate seas tuttavaid nimesid, tänu kellele tundus raamat usaldusväärne. Tegelikult ongi see ilmselt hea taimehaiguste määraja ja ka selle selgitaja, kes just taimedel tegutsenud on. Naljakas on aga see, et sisukorrast saab lugeda kahjurite loetelu, kus mu meelest on pea kõik, kes üleüldse aias elavad. Ka vihmaussid, ritsikad ja tirtsud, kimalased jne. Kõik, kes iialgi on kordki mõnda taime või vilja hammustanud.

Äkki just tänu tõlkijatele on vastavates tekstiosades asja leevendatud. Umbes nii, et see ja see võib mõnikord taimelehtede servi narmendama süüa küll, aga tegelikult on ta aiapidajale hoopis kasulik teiste putukate sööjana.

(Ehkki seegi taas… nagu koosneks maailm olevustest, kes on kas kahjulikud või kasulikud, mingit kolmandat võimalust pole olemas.)

Näiteks kuldnokad on haljasalade “kahjustajad, kuna nad nokivad muru, jättes järele augud ning kitkutud rohututid”. Oma suureks üllatuseks leidsin, et ka me aia uustulnukad on seal kirjas – leevikesed talve teises pooles ja kevadel nimelt söövad pungasid. Koledad kahjurid!

Vigala Sassilt saadud lauk õienupuga.

Vihmausside “süüks” on pandud see, et nad “tekitavad maapinnale oma väljaheidetega segatud mullakuhilaid”. Kimalased “võivad vahetevahel süüa mõne lille õiekrooni alusele auke /…/ siis, kui nad otsivad õiepõhjast nektarit”…

Kaljo Voolma, kes on maaülikoolis metsaputukate asjatundja, rõhutab tihti, et kuuse-kooreürask pole kahjur, vaid metsas elav liik, kes võib teatud arvukuse korral kahjustada metsa.

Äkki Inglismaal, kus on teine kliima ja kombed, ongi kõiki aiaelukaid arvukalt. Aga keset Eesti elu tundub selline liikide massiline tembeldamine kahjuriteks ikka veider ja võõras. Nii isekas.

***

Inglaste raamatus on koer ja kass ka taimekahjurid – käivad peenardel oma häda tegemas ja ilupõõsaste peale jalga tõstmas. Aga täiesti välja jäetud on lambad, kelle nutikust varakevadel üles leida kõik, mis vähegi tärkab, ma kirjeldada võiks. Tänavu esimest kevadet me aeda see veidi hulkuja lambakari enam ei juhtunud.

Ka kord Vigala Sassilt saadud lauk on seega jäänud seekord kärpimata, kasvab kogu oma hiilguses ja esimest kevadet näeme ilmselt ta õitsemist.