Vile, millega saab jäljendada linnulaulu.

Viimatisel Luige laadal oli huvitavaid asju, näiteks venelaste kollase maasika sort (Kollane ime) ja rootslaste aretatud roheline sõstar. Me Raela küla aias kasvavad nüüd ka šokolaadi- ja maasika-piparmünt.

Tõeliselt vaimustatud olen aga veel ostu üle, millele päris nime ei oska anda. Arvatavasti peaks ütlema, et see on vile. Vile, mille abil on võimalik järgi teha lindude häälitsusi.

Mingi papp, metalliriba ja õhukesest paberist membraan. Kogu see kupatus (pildil näha) tuleb panna keelele vastu suulage ja kui sellest siis õhku läbi puhuda, tekivad helid.

Vilemüüja mees kasutas asjandust reklaamiks selles mõttes, et matkis kuldnoka laulu, mis laadamelust välja kostis ja huviliste tähelepanu köitis.

Eks see oli ka potentsiaalsetele ostjatele näidiseks, mis võimalik on.

***

Musträstas, keda fotoaparaadiga taga ajasin.

Müüja ütles samas ostuga kaasa, et ega selle vile puhumist õpetada võimalik ei ole. Tuleb ise proovida ja aru saada. Puhumine sõltuvat palju puhujast ‒ mõni vilistavat kohe trillereid välja ja mõni ei saa mingitki häält kätte.

Ma ka nüüd igal võimalusel proovin, nii lindude järgi kui omaette autos sõites. Mingi selline tunne on, et kiivitaja vast tuleb ka välja. See, et väike-lehelind võiks ka üks lihtsamaid variante olla, pole aga minu puhul tõsi ‒ veel pole sugugi nii spets järjestikku “tõusvat” ja “langevat” heli tekitama.

Põhiline viga, mida esialgu tegin, oli see, et hoidsin vilet liialt kramplikult suulae vastas. Nii jäävad vilinad väga ühte plaani. Pigem tuleb nii-öelda keelega mängida. Triller, mida demonstreeris vilede müüja, välja ei tule veel, kuid mingeid nüansse on algusega võrreldes tõesti juurde tulnud. Praegu õpin… peaks vist ütlema, et oma keele võimeid ehk vileasendeid, mis võimaldaks üle minna vaiksemalt valjemale, madalamalt helilt kõrgemale jms.

***

Silk-solksutaja väike-lehelind.

Eks unistus ole, et kui kedagigi jäljendada oskaks, võiks ehk selle linnuliigi mõne esindaja huvi äratada… Kes võiks ju nii paremini objektiivi ette jääda…

Raela aias on meil igal kevadel mulje, et linde liigub jälle rohkem. Tänavu nendime taas, et nii liigirohke pole see aed varem olnud. Natuke loodan, et kõik need taimevarte üle talve püstihoidmised jms on ikka ka kaasa aidanud lindude toidu, putukate rohkuse mõttes.

Lauluõpetajaid ühesõnaga jätkub. Must-kärbsenäpp pea katkematult ajab praegu oma veidi nukratoonilist “joru”, punarind õilmitseb… Hiljuti silmitsi seisin hall-kärbsenäpiga, musträstaga, keda fotoaparaadiga sõna otseses mõttes taga ajasin, kuna ta ei lennanud ära, vaid ainult must kaugemale, aiaposti taha jne jalutas. Kogu aeg on vaateväljas muidugi linavästrikud, kuldnokk, häälitseb suur-kirjurähn jne.

Aga on ka värvulisi, keda ma veel ei tunne.

Fotoaparaat on selles mõttes hea asi, et kui kellegi juba pildile saad, siis enam-vähem ka liigi määramine õnnestub.

Eesti Looduse eelviimase numbriga oli kaasas CD, kus 80 linnu laulunäidised. Kui kolme-viitegi vilistada oskaks…

]]> http://blog.maaleht.ee/viioaitsam/?feed=rss2&p=519 0 http://blog.maaleht.ee/viioaitsam/?p=513 http://blog.maaleht.ee/viioaitsam/?p=513#comments Fri, 26 Apr 2013 10:48:59 +0000 viioa http://blog.maaleht.ee/viioaitsam/?p=513 Lisan eelmisele sissekandele, et tuligi hea päev ‒ leidsin rõngaga künnivarese uuesti üles. Ei ole tal nokaga midagi lahti. Ja üllatus see, et lisaks kollasele rõngale on temalgi teises jalas veel teinegi rõngas. Selle kirjetest on päris raske midagi aru saada, aga mingid tähed paistavad.

Kahe rõngaga künnivares.

Vares jalutas koos teistega Rapla majade vahel.

Leidis mingi eriliselt suure tüki kilet, tassis seda ringi, vahepeal pani maha ning kraaksus pikalt ja põhjalikult.

Ilmselt ta selleks suveks siia Raplasse jääb. Veel ei tea küll pesitsuskohta.

Arvan, et see pole Rapla pargis, mida lastepargiks kutsutakse ja mille lähedal elavad inimesed varestega nüüd juba mitu aastat on sõdinud.

Siin põhjus, miks politseinik mu auto peatas.

Rapla linna on ilmunud künnivares, kes kannab jalas kollast linnurõngast. Nüüdseks tean, et künnivareste seas on ka üks metalse rõngaga lind, kelle rõnga kirjeid kahjuks pildile ei saa.

Kollane rõngas on aga nii erk ja suure kirjaga, et tähed-numbrid on pildil selgelt loetavad. Saatsin pildi ka Matsalu rõngastuskeskusesse ja sain teada, et tõenäoliselt on tegu Saksamaal rõngastatud linnuga. Et kui sealt tuleb järelepärimisele vastus, saadetakse mulle ka lisateavet.

Pilti uurides hakkas aga silma, et peale rõnga on sel künnivaresel veel üks eriline tunnus ‒ nimelt on ta noka ümber imelik hall paksend, mis jätab kasvaja mulje. Kuna pildistades keskendusin sellele, et rõnga number oleks terav, on noka ümbrus asjast arusaamiseks siiski veidi liiga udune.

***

Viimastel aegadel seega tegelen “varesejahiga”, sõidan autoga Raplat pidi ringi, otsin, kus künnivareste seltskond parasjagu tegutseb, ja üritan leida rõngaga lindu, et teda veel kord pildistada.

Ta on kusagil kindlasti olemas, kuna olen teda mitu korda näinud ‒ lind on teadagi liikvel ikka siis, kui mul vaja kusagile kiiresti kella peale sõita ja pildistamiseks aega pole. Ma teda siiski tabada tahaks, et pildi abil targematelt küsida, mis nokaga lahti on.

***

Pühapäeval oli hetk, kus olin jälle varestel sabas. Terve suur kamp jalutas piki tänavat Märjamaa poole. Liikumine on selline näiliselt muretu nokitsemine, toitumine siin- ja sealpool teed, kust ühel hetkel mitmekesi tõustakse, et veidi edasi lennata. Lõpuks maanduti ringristmiku keskele ja lähedal olevale heinamaale.

Heinamaalinde oli kerge uurida, sest sain auto bussipeatuses kinni pidada. Sealt leidsingi binokli abil halli rõngaga linnu, kuid kollast rõngast silma ei hakanud. Tuli üle vaadata ka ringil olevad varesed.

Ringil autot kinni pidada ei saa, nii et sõitsin (kasutades hetke, kus teisi autosid ringile tulemas polnud) aeglaselt, püüdes kõikide vareste jalad ära näha. No ikka ei olnud kollast rõngast.

Mu aeglane sõit linna tagasi keerates muidugi jätkus, sest sealsamas on põld, kus tavaliselt saab praegusel ajal korraga näha mitut liiki rändlindusid.

***

Vahtisin silmanurgast rästaid, kui äkki pani selja tagant tulev auto vilkurid tööle ‒ politsei, kes tahtis just mind, et kontrollida dokumente.

Kui esimese ehmatuse üle elasin, küsisin n-ö jutujätkuks, kas äratasin kahtlust nii sopase autoga (eelmise päeva rabaretke auklikust kruusateest), ent seda mu peataja politseinik eitas. Nii et ikkagi hakkasin silma eriti aeglase liikumise tõttu…

Tunnistasin üles põhjuse.

Ja muidugi sain minekut, mulle veel head linnu leidmistki sooviti.

***

Pärast mõtlesin, mis see siis nüüd oli. Ebamugavus ju, aga kas see tuli olukorrast või rohkem minust enesest. Enesetunne ütles, et ikka endast.

Tegelikult kihvt, et Rapla politseinikud nii kiiresti mu koperdava auto üles leidsid ja igaks juhuks üle kontrollisid.

Pilt kahjuks pole sellest kevadest, mil seesama peenar alles paksus hanges...

Paistab, et olen elav näide sellest, kuidas internet inimest mõjutab. Pärast seda, kui pika pingutuse peale lõpuks ikkagi feissbuuki (Facebook) jõudsin, on blogijutud veel harvemaks jäänud.

Vaatasin oma hakatusi. Jaanuaris tahtsin kirjutada Jaak Panksepast, kes avastas rottide naermise. Siis jäälilledest ja talveputukatest. Üks hakatus on sõna jõust ‒ see oli siis, kui loitsuraamatusse süvenesin. Veel on hakatus, mis ajendatud Marju Kõivupuu loengust (kultuuripärand ja kuidas see ajas muutub ning peabki muutuma, kohastuma)…

Ja viimatine algus on sellest, kuidas ma keelepäeval keele pärast riielda sain.

No mida võtta, mida jätta.

Veidi on tunnet, et pealispinna kiirustav ilm on mul sabast kinni saanud: FBs räägid ju kaasa ühe-kahe lausega jne, ei keskendu nii väga… Teisest küljest on päris huvitav olla üks jupp sellest ühest FB kogukonnast, mis sõpradest ja tuttavatest mu lehekülje ümber on tekkinud…

Päris maailmas ei ole võimalust, et korraga on koos õelapsed, praegused ja endised kolleegid, päris eakad sugulased, kunagised klassikaaslased. Saad suhelda kõigiga korraga või kasutada eraldi “kanalit” (tahaks ütelda “toru”), kui salajasemad jutud.

***

Aga veidi siis sellest viimasest blogiteemast. Kui keelepäeva hommikul helises telefon. Võtsin vastu paha aimamata ja sain kurja häälega mehelt kõvasti sugeda. Selle eest, et kasutan sõna, mida tema arvates pole eesti keeles olemas. Ta mu lehejutust oli leidnud sõna “üllitama”.

No ikka on olemas, kogelesin kuidagi vastata ja selles ootamatus olukorras nii-öelda nina vee peal hoida. Ühe käega otsisin veel õigekeelsussõnaraamatust ü-tähe kohta, et talle ka sealt asi ette lugeda. Kui sellega klaar, oli mu kurjustajal uus etteheide, et see sõna on ju nii kole.

Kõne lõpetasime siiski sõpradena. Aga mulle jäi huvi üle vaadata, millal Johannes Aavik siis “üllitamise” eesti keelde tõi. Tõi soome keelest, kuid algselt pakkus teist tähendust.

Aaviku 1921. aasta raamatus “Uute sõnade ja vähem tuntud sõnade sõnastik” (hea, et meil on olemas antikvariaadid) on kirjas, et soome päritolu “yllitama” tähendab “ässitama, kihutama”. Praegune õigekeelsussõnaraamat näeb siis tähendust “(trükis) avaldama, ilmutama, publitseerima”.

Muidugi läks mul silm kõrvalveergu ka. Kui “üllitama” on kole sõna, mida siis ütelda sõna kohta, mille Aavik on märgistanud alles ettepaneku staadiumis oleva murdelise, poeetilises mõttes kasutatava sõnana, mis samuti Soome päritolu ‒ “ylg” (ylja) peigmehe või armsama tähenduses…

***

Vanu asju on kasulik lugeda kas või sellepärast, et sealt saab teada ‒ kõike, mida koged, on keegi kunagi nagunii juba kogenud. Minu sugemine “üllitamise” eest on ikka väga tilluke asi selle sugemisega võrreldes, mis omal ajal Aavikule osaks sai.

Eesti keele upitamiseks tõelise kultuurkeele staatusesse oli ta arvates vaja keelde tuua vähemalt 600 uut tüvisõna…

Ta sai omal ajal ka “üllitamise” eest nahutada kõvasti. Üldisemaks näiteks toon aga akadeemilise sugemise. 1937. aasta trükises “Eesti õigekeelsuse päevaküsimustest” analüüsib Andrus Saareste põhjalikult, peatükkide kaupa Johannes Aaviku keeleuuendustööd. Tänapäeval leiab sealt hõlpsalt ka need kohad üles, kus Saareste arvates on Aavik liiale läinud, ent mis ajavoolus on pöördunud Aaviku kasuks ehk keel on üle võtnud just tema uuenduslikud vormid.

“Üheks asjatuks uuenduseks, mis kirjakeelt pedantseil häälikuloolistel kaalutlustel kõnekeele valdavast pruugist eemaldab ja “vigade” rohkust suurendab ning meile tarbetut juurdeõppimist peale surub, on ka lõunamurretest keelekujude “argus”, “halbus”, “kurbus”, “põlgus” ja “kaebus” soovitamine traditsiooniliste argtus, halbtus, kurbtus, põlgtus, kaebtus asemele, kus t olevat tarbetu,” kirjutab näiteks Saareste.

Ebaõnnestunud sõnadeks peab ta paljude muude hulgas sõnu “nördima”, “hunnitu”, “keelitama”, “täitur” (seostuvat liialt täiga), “rõivas” (oli halvustav tähendusevarjund)…

Halvad ja veidrad uudissõnad on Saareste arvates ka: embama, evima, küülik, lelu, rümp, väisama…

***

Õigekeelsussõnaraamatus on kusagil 40 Johannes Aaviku loodud sõna. Näidete toomisel olen kasutanud Eva Lepiku ülikoolitööd (www.kodu.ee/~eva/Aavik.doc ).

Näiteid Aaviku loodud uutest sõnadest: aabe, embama, ese, evima, kemm, kolp, laip, laup, liibuma, lünk, lüüme, malbe, meenuma, muide, morn, mõrv, naasma, nentima, nõme, nördima, põrpima, raev, range, reetma, relv, roim, sark, sarm, siiras, süüme, tarnima, taunima, tõik, veenma, väisama, õõv jt.

Näiteid tema vahendatud soome laenudest: aldis, ammendama, anastama, erinema, eristama, ennustama, haihtuma, hajameelne, haldama, harrastama, heiastuma, hetk, hurmama, häire, häirima, ilkuma, irduma, julm, kaame, kiindumus, kime, kirgas, korvama, kulgema, kummaline, kurv, kätlema, liga, lelu, levima, loitsima, masendama, matkama, matkima, minetama, mugav, muserdama, möönma, pelk, pädev, reibas, seik, siirduma, sire, soodus, sujuma, suunduma, suvatsema, taju, tanner, taust, tulv, turvaline, tõurastama, uje, ulgumeri, vaist, viibe, võrdne, väitma, ööbima jt.

Näiteid Eesti murretest kirjakeelde toodud sõnadest: ahas, anuma, askeldama, hagema, hajuma, halama, hubane, hämmeldama, hööritama, igerik, ilge, kangastama, kääbus, laasima, loivama, luilutama, lummama, läitma, meeleldi, nakkama, pagema, peesitama, peibutama, pälvima, süüvima, turgatama, uudistama, varuma, vastne, õdus jt.

***

No mida lõpuks ütelda. Mis täna tundub kole, võib homme olla ilus ja vastupidi. Maailm on nii suhteline. Tahaks, et nii jääks.

See juba lahti kangutatud kaanega karbis oleva austri pilt on pärit internetist.

Ma pole kunagi austreid söönud. Aga kogemata leidsin ühest jõuluhõngusest reklaamikataloogist pottide-pannide, toitude ja veinipudelite piltide seast, et müügis on “austrid, elusad”.

Tekkis huvi üle vaadata, mismoodi neid ikkagi süüakse.

Internet kirjutab laialt, et austreid kasvatatakse spetsiaalselt toiduks spetsiaalsetes kasvandustes. Et Euroopas on looduslikud austerkarplased peaaegu välja surnud.

Elusmüügi kõrval on siis asjaolu, et üldiselt neid ka süüakse elusalt.

“Serveeri auster elusalt koos sidruniga,” leiab õpetusi toidufoorumites. Vajalik on spetsiaalne nuga, sest austerkarplane ei lase muidu oma karpi avada ‒ sulgurlihas on väga tugev.

“Kui auster on avatud, tõsta kaas ära ja aseta sügavasse kilpi jäänud auster jääpuruga kaetud vaagnale…”

Ühes foorumis on jutt, kuidas Prantsusmaal kunagi oli õpetatud õiget austri söömise viisi: söö nii, et neelamise hetkel tunned vastu kurgunibu, et veel liigutab…

***

Veel internetinoppeid:

“Netis kogub huvilisi klipp, mis näitab neiut Jaapani restoranis elusat härgkonna söömas.” (Sealtkandi söömiskommete kohta ‒ kassid elusalt keevasse vette jms, on juttusid palju rohkem, aga jätan need välja. Liiga kauge, võõras ja mõistetamatu.)

“Nägin televiisorist, et Ameerikas on uus mood ‒ süüakse tindikalasid ja krevette elusalt. Nüüd on alanud see juba ka Rootsis…”

“Prantsuse köögis kuulub põldtsiitsitaja vana konjakijoomise traditsiooni juurde. Linnud püütakse elusana võrkudega kinni. Seejärel hakatakse neid nuumama… Pärast inimese jaoks sobiva kaalu saavutamist visatakse linnud elusalt konjakisse ligunema, kus nad pikaajaliselt ja piinarikkalt surevad, pärast küpsetatakse kõrgel temperatuuril…”

***

Meil on loomakaitsjad 2010. aastal üritanud midagi ette võtta selle vastu, et vähke elusalt keedetakse, jääs transporditakse jne.

Nad viitavad organisatsiooni Advocates for Animals uuringule, mis käsitleb kalade ja vähkide valutundlikkust. On välja uuritud, et vähi pöörane käitumine keetmise eel ja ajal ei tugine refleksidel, vaid ehtsail valuaistinguil. Krabidel, keda samuti elusalt keedetakse, on veel komme meeletule valule reageerida sõrgade heitmisega. Et sööja inimese jaoks krabi ühes tükis püsiks, torgatakse neil enne keetmist seljaaju läbi.

Elusalt keedetakse ka jõekarpe.

Õpetus toidufoorumist: “Kontrolli, et kõik vähid on elus ja pese need hoolikalt külma jooksva vee all puhtaks. Lase vesi koos soolaga keema. Pane vähid keevasse vette ja kata värske tilliga…”

***

Kõige üldisemalt on see see vana lugu, et on olemas mõtlemiskoht, mille kõigesööja inimene peab unustama, kuna muidu jääb nälga. Et liha saada, tuleb keegi tappa, söömine käib kellegi elu hinnaga.

Kui hakkad mõtlema ta piinadele, tunnetele… jääks jõululaud tühjaks.

Aga see elusalt söömine või elusalt toiduks töötlemine… ei ole ju hädavajalik, on seotud pigem tavade ja kommetega jne. Eestlastel on kombeks vähke piinata…

Ent need tavad niisiis levivad ja kusagil uuel maal ei toeta nende ülevõttu enam vanad traditsioonidki. Selline levimine mu meelest (kui tõesti näiteks krevettide elusalt söömine “on moodi läinud”) näitab ikka… inimeste hälbeid…

Lähed kusagile suurde kaubanduskeskusesse ja võid olla kindel, et kusagil seal jääs ootab sind su elussööt.

See ikkagi ajab vihaseks. Kas olete mõelnud, mida mõtleb austerkarplane teie suus?

Aafrika, pilt mõne aasta taguselt reisilt. Kusagil siin kujunes välja anatoomiliselt tänapäevane inimene.

Kui Kohilas Kapa stuudiumis hooaja avaloeng (akadeemik Richard Villems “Soome-ugri rahvaste geneetiline päritolu ja eestlaste koht nende hulgas”) lõppes, küsis Eeva umbes nii, et mis sellest teadmisest nüüd siis kasu võiks olla. Pakkusin spontaanselt, et see on asi, mis lepitab – ühtäkki tunned end inimkonna osana hästi tugevasti, hoolimata maailmajagudest, rassidest, ususõdadest. Kuidagi selline tunne, et hoolid kõigist korraga ja muide paneb see teistmoodi suhtuma ka nendesse, kes tuhandete kaupa illegaalidena Euroopasse jõuavad.

Üritasin aru saada, mis mus endas toimub, ja ette kujutada seda minuski olemas olevat geeni, mitokondrit ehk mitokondriaalset DNAd, mis läheb edasi vaid emaliini pidi ja mis on algselt pärit Aafrikast. Otse tajuda seda ei oska, aga teadmine ta olemasolust tekitab isevärki teravat, üllatavat ja veidi naljakat tunnet, eriti, kui kujutleda, et ta koosseis, muster või ma ei tea, kuidas seda nimetada, on umbes 200 000 aastat vana.

***

Richard Villems hoiatab, et mitokondrist rääkides ei kujutataks ette ühte aafriklannat, kelle üks geen siis meisse jõudis. Et tegelikult oli naisi palju, kuid põlvkondade vältel on paratamatult nii palju kaotsi läinud, et tänapäevane geen on taandatav ühele. Samas on see geen ajas ja piirkonniti palju muutunud. Ka rassid polnud tolles ammuses ajas veel välja kujunenud… No mõtteliselt on mul ikka silme ees üks tubli ja toekas neegrinaine. Ta tekitab mus kõva uudishimu.

Veel üks pilt sellest geneetiliselt rikkast maast.

Villems rääkis tänapäeva Aafrika suurest geneetilisest rikkusest muu maailmaga võrreldes. Ma olen peaaegu kindel, et kui täna juhtuksin taas istuma näiteks Amsterdami raudteejaamas, kus kõõlusin inimesi vahtides kord kaks aastat tagasi, vaataksin sealset rasside paabelit hoopis teise pilguga.

***

Üritan kuidagi kokku võtta pilti, mis mul hetkel silme ees pärast Kapa loengut ja just lõppeva puhkuse aegseid “järeltuhnimisi”.

Umbes 200 000 aastat on niisiis vana seni teada olev vanim leid “anatoomiliselt moodsast Homo sapiensist”. Mingi 60 000 või 50 000 aastat tagasi läks ta Araabia poolsaare kaudu Aafrikast liikvele. Esialgu, “kõigest 10 000 aastaga” jõudis Borneo saarele (Indoneesia), Austraaliasse jne. Umbes 45 000 aastat tagasi jõudis Altai piirkonda, otsapidi Euroopa aladele…

Kogu maakeral oli veel nii vähe inimesi, et rändajad seltskonnad ei puutunud uutes asupaikades üksteisega kokku ja arenesid oma radasid pidi.

***

Inimeste evolutsiooni kohta üldisemalt on vist üks internetist kättesaadav parim eestikeelne materjal praegu Richard Villemsi tudengitele suunatud loengutekst: www.ebc.ee/loengud/evol/evolbio_loengud-2006-inimese_evolutsioon.pdf

Sellest saab palju tarkust ja n-ö õige lõhna kätte. Mulle läksid lugedes kuidagi eriliselt korda neandertallaste ja kromanjoonlaste “suhted” Euroopa aladel – neandertallastest, kes on oma nimetuse saanud skeletijäänuste esimese leiukoha, Saksamaa Neandertali järgi, hakkas hirmus kahju.

Nad elasid siin minevikus väga pikka aega, kuid pole otseselt me eellased. Villemsi järgi arenesid paralleelselt Aafrikas areneva “tänapäeva inimesega”, kuid surid välja teatud aeg pärast seda, kui “tänapäeva inimene”, meie eellane Euroopasse jõudis. Euroopasse jõudnuid nimetatakse kromanjoonlasteks Cro-Magnon´i kaljujooniste järgi.

Varasemad tekstid ütlevad, et Homo sapiensil ja neandertallastel omavahel järglasi ei olnud. Hiljutisest ajast on aga pärit uued hüpoteesid, et nad kohtusid, elasid teatud aja kõrvu ja et neandertallaselt sai Homo sapiens geenid, mis teda kaitsesid uutel aladel senitundmatute haigusetekitajate eest.

Kui laias plaanis, siis kromanjoonlased elasid Euroopa aladel 45 000–10 000 aastat tagasi ning neandertallased 230 000–30 000 aastat tagasi. Ja teine nope laiema pildi saamiseks: enne anatoomilises mõttes tänapäevase inimese Homo sapiens lahkumist Aafrikast eksisteeris maakeral peale tema veel vähemalt kolm inimliiki: peamiselt Euraasia lääneosa asustanud neandertallased, Indoneesias asuvalt Florese saarelt leitud kääbusinimesed ja Siberi Denisova koopa leidude järgi nime saanud Denisova inimesed, kes asustasid Euraasia idaosa. (Vt: http://novaator.ee/ET/inimene/uus_leid_paneb_inimese_sugupuud_umber_joonistama/.)

***

Mu huvi oli pilti saada, mis noil aegadel Eesti aladel toimus, et ette kujutada, kuhu Homo sapiens maandus. Kahtlustan, et asja selleski pooles on nii vananenud arusaamasid-teadmisi kui uusi avastusi ja mul pole tarkust neil vahet teha. Hästi suures plaanis ja mitte väga kaugesse aega minnes peaks olema nii, et üks suur jäätumine lõppes kusagil 100 000 aastat tagasi ja viimane jääaeg umbes 12 000 aastat tagasi enne meie ajaarvamist.

Histrodamus (www.histrodamus.ee ) kirjutab, et kui enne viimast jääaega siinmail oligi mingi elu, lõi jää kõik sassi – jälgi sellest pole leitud.

Ikka Aafrika... täpsemalt Tuneesia.

35 000–30 000 aastat tagasi, kui viimane jääaeg algas, oli Eestis veel nii soe, et siin elasid mammutid. Selleks ajaks olid Homo sapiensid Aafrikast Euroopasse jõudnud. Võib-olla ka meie aladele (või olid siin neandertallased?), kuid märke sellest pole leitud.

Siis tuli jää, maksimumajal pooleteise kilomeetri paksune. Selle sulamise järel jõudsid inimesed taas kohale u 11 000 aastat enne meie aega. Jälgi asulakohtadest on Kesk-Lätis. Pea poolt Eesti ala kattis veel kaua Balti jääpaisjärv, mis umbes 9600 aastat enne meie aega murdis end ookeani. Ajast 9000–8550 aastat enne meie aega on pärit Eesti ala Pulli asula leiud, mis viitavad inimeste ajutisele peatuskohale.

Kunda Lammasmäe asulakoha leiud on pärit ajast 8700–4950 aastat enne meie aega ja tegu siis kultuuriga (Kunda kultuur), mis oli levinud väga laial alal, hõlmates ka Baltimaid.

***

Vähemalt Kunda kultuuri ajaks oli niisiis mu mitokonder Eesti aladel n-ö kanda kinnitanud… Aga kas ta tuli otse või ringiga?

Igaks juhuks panen siia vahele, et soome-ugri keeled (koos samojeedi keeltega liigitatud uurali keelteks) on siis: läänemeresoome (eesti, soome, isuri, liivi, vadja, vepsa, karjala), saami, volga (mordva, mari), permi (udmurdi, komi) ja ugri keeled (handi, mansi, ungari). Keeleajaloolise traditsioonilise ettekujutuse järgi mindi liikvele kusagilt Altai piirkonnast, kust soome-ugrilased rändasid laialt Läänemereni ja üle selle.

Richard Villems rääkis Kohilas, kuidas oleme küll keelesugulased soomlastega, ent geneetiliselt sarnaneme palju rohkem lätlastega. Arvatakse, et Läti ja Leedu olid veel 4000–5000 aastat tagasi soome-ugrilaste alad, kuhu mingil ajal saabusid indo-eurooplased, kes kohaliku soome-ugrilase (liivlased jt) endasse assimileerisid. Läti ja leedu keel liigitatakse tänapäeval indo-euroopa keelkonda, kuid geneetiliselt olevat lätlased ja leedulased ainsad indo-euroopa rahvad, kes on soomeugrilastele lähemal kui indo-eurooplastele.

Tuneeslast, kellega koos pildil olen, meenutame vahel Margusega: me olime nii ühte meelt suhtumisega religioonidesse. Kahju, et geenid pildile ei jää.

Villems näitas skeemi uurali rahvaste, sh soome-ugri naiste ja meeste kohta (üldistatult mitokondriaalse DNA ja meesliini Y-kromosooni näitajad, võrdluses n-ö lääne-Euraasia ja ida-Euraasia tunnused). Eestlaste naisliin sel skeemil oli puhtalt läänelik, kuid meesliini “ida-osa” vaata et peaaegu sama suur kui saamidel (soomlastel palju suurem). Mujalt lugesin juurde, et pool me isaliinidest on sellised, mis Euroopas omased vaid soome-ugrilastele (kaasa arvatud inimesed aladelt, mis võisid kunagi olla soome-ugri alad) ja mida leiab ka Aasia soome-ugrilaste seast.

Kas lihtsustatult on siis nii, et mu ema kaudu saadud mitokonder kõmpis kohale läbi Euroopa, kuid isa Y-kromosoon tuli Aasiast…?

***

Just praegu võib olla hetk, mil geeniteadlased avastavad jälle midagi täiesti uut!

Ma olen alles süvenemise poolel teel (ilmselt eksin terminitega jne). Märkan oma mõtteuitusid, et nüüdne üüratu rahvaste rändamine ju ei olene üksikisikutest, vaid on mingi inimpopulatsiooni sisene arengujärk. Kokkupõrked ja konfliktid oleks tulnud nagunii, see paratamatu asjade käik on tänapäeval vaid kaetud poliitiliste, majanduslike, usuliste jne siltide paksu kihiga.

Looduses toob üleasustus kaasa stressi, väärarengud ja haigused, millele järgneb arvukuse järsk vähenemine. Inimliik on õppinud end elus hoidma, mis peaks kaasa tooma hädade võimendumise…

Usun, et järgmisel korral loomaaeda minnes lähen otsejoones šimpanse vaatama, kes on inimese lähimad sugulased minevikust. Tahaks šimpansile selle teadmisega otsa vaadata. Ja märkan vahet, et minevik on hiigelpõnev, kuid tulevik inimkonna saatuse mõttes… nii kahtlane. Uudishimu oleks küll teada saada, mis meist võiks järel olla 200 000 aasta pärast, aga selles uudishimus on tõrkeid – võib-olla parem, et ei tea…

Maasikapeenra põldnälkjas.

Kui viimati teatris käisime (Algus/Vihmar, “Kontakt”, Draamateater), rääkis lõpuks Peep Ilmet teatri trepil, kuidas ta Matsalu maakodu aed on jälle paljude liikide poolest rikkam. Ta nimetab aeda loodusvarjuaiaks ja püüab seal, ikka ka kaasa aidates, kodumaist looduslikku kooslust saavutada. Oli väga rõõmus, et nüüd ta aias kasvavad kõik laugud, keda Eesti looduses leidub. Ja et naabruses oleva raba vetest on liike ka ta tiiki kolinud.

Meil Raelas nii uhket naabrust pole, aed on kahest teest ja põllust piiratud ning sealne kooslus pigem “tükk” keset kultuurmaastikku. On mitmekesisemaks muutuv liigirohkus ka, aga see on kõige silmatorkavam pisielukate seas (pluss linnud). Ma pole kaotanud lootust, et kord on seal aiasaaduste sööjad ja nende sööjate sööjad tasakaalus.

Mu püsilillepeenar, milles palju kive, on näiteks ämblike elupaik. Kui suvel rohisin, oli ainuüksi neid, kes koos munakookoniga korraga liikvele läksid, vähemalt kolme liiki.

***

Asja lisand on, et iga kord, kui keegi taas kirjutab kusagil “ilgetest tigudest”, “vastikutest sipelgatest” jne, läheb see korda ja ärritab. Vähemalt väikeses aias on tegelikult väga vähe neid, keda ei anna ära rääkida. Näiteks ka mullamurelastega saab hakkama, kui jätta neile kusagile peenra otsa mõni väike oma tsoon (ja ikka sõnad ka peale lugeda).

Viimati pälvisid mu rõhutatud sümpaatia nälkjad. Pärast seda, kui lugesin, kuidas nad tänavu hävitavad põldudel vilja ja rapsi nii, et neid tuleb keemiliselt tõrjuda. Keegi oli internetis kommenteerinud, et muidugi tuleb tappa, sest süüa on ju vaja. Ma kujutlesin mürgitatud nälkjaid, keda linnud siis ära söövad.

***

Naeripeenra nälkjas.

See, et tänavu nälkjaid palju, on iseenesest muidugi tõsi. Üleeile leidsin neid maasikapeenra serva pandud laua ja umbrohujuurte vahelt. Naeripeenras oli nii ringiliikujaid kui neid, kes olid mulda pugenud ja seal end kerra tõmmanud.

See käis umbes nii, et võtsin naeri maast välja ja peenra vahel mullal olev nälkjas vahtis, silmad õieli, mis torm see nüüd algas.

Nagu aru olen saanud, ei pruugi nad talve ikkagi üle elada, kui juhtuvad läbi külmuma. Tigudel, kel koda, millesse tõmbuda, on hoopis rohkem lootust. See-eest nälkjad munevad palju rohkem.

Katsetasin määramist hiljuti laenuks saadud käsikirjalise teomääraja koopia järgi (koostajad Merike ja Valdeko Palginõmm): hingeava kilbi keskkohast tagapool, tald jaotunud kolmeks, kilp u 1/3 keha pikkusest, tagakeha läbipaistmatu, lima valge, selg ja mantlikilp ühevärviline – põldnälkjas (olnuks laikude ja joontega selg+kilp, siis kirjunälkjas).

Peale nende kahe on Eestis määraja järgi olemas soonälkjas, klaasnälkjas, seateod (must, suur, kollane ja hele). Kojata tigude seas on ka teeteod (kollane ja hall), kelle hingamisava jääb kilbi keskele.

Aga ütelda ei saa, et kojata maismaatigusid ongi kümme liiki. Andmed limuste kohta on nii erinevad. Näiteks internetist leiab veel vööt-, võsa- ja mets-teeteo.

Maismaa kojaga tigude kohta on, et neid on 80 ringis. Jaan Luig kirjutab, et Juhan Vilbaste järgi on maismaatigusid 76. Kui kõik limused, kaasa arvatud vee-elukad, kokku arvata, siis on neid vähemalt 155, teoreetiliselt võiks olla 180 ringis.

***

Kui lihtsustatult ütelda, siis on nii, et mida rohkem inimesed limuseid tapavad, seda vähem saavad looduse liigid neid süüa. Piret Kiristaja on ühes oma töös ära toonud rootslaste andmed Rootsi kohta: 1990. aastate keskel leiti, et viimase paarikümne aastaga on Rootsis tigude arv langenud 60–80 protsenti. Arvatakse, et põhjuseks on happeline õhusaaste, mis kaltsiumi ülemistest pinnasekihtidest välja uhub.

Kui tigusid jääb väheks, hakkab see mõju avaldama metsalindudele, kes tigusid süües saavad munade jaoks vajalikku kaltsiumi – selleta munad ei õnnestu, tekivad käitumishälbed jne.

***

Kui üleeile aias tegutsesin, sain teada, et ma veel vana ei ole. Kamp pöialpoisse lendas õunapuuvõradesse ja avastasin nad nende vaikse vilistamise järgi. Isegi pöialpoisi liigikirjelduses on üteldud, et see väike lind sobib kuulmisteravuse hindamiseks – vananeja ei kuule enam siis ka, kui kõrva juures laulab.

Alaline kohalolija on seal üks kirjurähn, kes annab endast kõva klikkamisega märku. Ma muidugi kujutasin ette, et see on minuga seotud – käib kuuse ladvas õiendamas, et rahus olla ei saa. Nüüd esimest korda nägin, et ta hoopis midagi kruttis seal ladvas ja kui ära lendas, oli tal miski suur asi nokas. Vist käiski hoopis käbi võtmas.

Vaadake parem, kui ilus on harilik murumuna noorest peast.

On asju, millesse pole mõtet süveneda, nii imelikud kui need ka ei tunduks. Mul uudishimu sai võitu ja ikka läksin seda rada, pärast seda, kui märkasin uudist, et nüüd on olemas “tervisealaste väidete nimekiri”, mis 14. detsembrist on kohustuslik terves Euroopa Liidus.

Mida rohkem sellest lugesin, seda tugevamini kusagil tajudes hakkas kaasa kõlama hekseldamine, suure masinavärgi töötamise rütm, mis tekitas tuhmi ohutunnet.

***

Lühidalt: 2008. aastaks tuli kõikidel EL riikidel esitada Euroopa Komisjonile nimekirjad oma “tervisealaste väidetega”, mida tuli kokku rohkem kui 44 000. Euroopa toiduohutusamet sai kohustuse need läbi töötada teadusliku põhjendatuse mõttes (päris teadlaste kätte läks kümnetest tuhandetest küll vaid mõned tuhanded). See jätkub, aga nüüd vahepeal on esimese etapina välja valitud 216 väidet. On mingi ports väiteid, mille kallal töö jätkub.

Alates detsembrist on lubatud kasutada ainult esimese nimekirja väiteid, mis on avaldatud Euroopa Teatajas (ka eesti keeles), ja neid, mille kallal töötatakse. Kõik muu on terves ELis keelatud. Kes tahab teada, mille kallal töötatakse, saab seda internetist ingliskeelsena vaadata.

Miks ühtset nimekirja vaja on? Sest “on vaja tagada, et tervisealased väited on tõesed, selged, usaldusväärsed ja tarbijale kasulikud”. Meie kõigi nimel seega.

***

Noppisin nimekirjast näiteid “selgetest ja tarbijale kasulikest” väidetest:

Betaiin aitab kaasa homotsüsteiini normaalsele ainevahetusele.

Oliiviõli polüfenoolid aitavad kaitsta vere lipiide oksüdatiivse stressi eest.

Pantoteenhape aitab kaasa steroidhormoonide, vitamiin D ja teatavate neurotransmitterite normaalsele sünteesile ja ainevahetusele.

Vitamiin C aitab kaasa E-vitamiini algvormi taastekkimisele.

Riboflaviin aitab kaitsta rakke oksüdatiivse stressi eest.

Vesi aitab hoida füüsilise ja kognitiivse talitluse normaalsena.

Selliseid on ka:

Liha ja kala aitavad tõsta raua imendumist, kui teisi rauda sisaldavaid toite süüa koos liha või kalaga.

Kaeratera kiudained aitavad suurendada väljaheite hulka.

***

Samast tekstist selgub, et lisaks tervisealaste väidete nimekirjale on kusagil ka haigestumise riski vähendamise väited ja eraldi laste arengule ja tervisele viitavad väited…

Paar nädalat tagasi pildistatud noored kuldnokad. Valgus mängib nagu oleks tegu lõunamaiste lindudega.

See on justkui mäng. Ja mängida ju tohib, aga taustas on euro pärast muretsejad, eelarvete kärpimised, kokkuhoid, pankrotiohud ettevõtteti ja riigiti.

Ma ei tea, kui palju neid toidutootjaid meil on, keda väite-määrus puudutab, kui palju on neid terve EL kohta. Aga asi on selles, et päevast, kui uus kohustus kehtima hakkab, on ju kõik teistsugused väited toidu kohta keelatud, sellest hetkest ei tohi EL turul teistsuguste väidetega kaupa turustada.

Kogu see EL toidutootjate vägi peab hakkama sebima oma pakendite ja paberitega, näpuga järge ajama, ilmselt asju ümber trükkima, vanu kuidagi hävitama… kulutama oma aega ja raha.

***

Siin jälle see, et kas asi liigitada nende hulka, mida muuta saame, või nende hulka, mida nagunii ei saa. Ja esimese poolega kaasneb, kas saame muuta omas riigis.

Vaatasin ka, kuidas Brüsselis kokkuhoiu- ja kärpimisplaanid töötavad. Näiteks 2009. aastal töötas Euroopa toiduohutusametis 407 töötajat ja eelarve oli 71,4 miljonit eurot. 2010. aastal töötas seal 433 töötajat ja eelarve oli 74,7 miljonit eurot. 2011. aasta kohta on üteldud, et töötajate arv jääb samaks ja eelarve on 77,3 miljonit eurot ning päevakorral on suur optimeerimine, ühtlasi kolimine uude hoonesse Parma linnas Itaalias.

Kergitatud tiivad ja "hääleaparaat" on hästi nähtav.

Eile õnnestus näha, kuidas lauluritsikas laulab. Üks isane isend näitas seda mu nina all naeripeenras, kui sealt me peenraid enda alla matta tahtvat tappu välja kitkusin.

Esialgu vaatasin, et ritsikas on imelikult paks, aga tegelikult olid tal kattetiivad lauluks märgatavalt üles kergitatud.

"Aparaat" on kinni.

Laias laastus on nii, et tirtsud (need lühikeste tundlatega) tekitavad sirinat tagajalgade ja tiibade abil – hõõruvad jalga vastu tiivasoont.

Ritsikad (need, kelle tundlad kehast pikemad) tekitavad oma sirina aga ainult tiibade abil.

Suure plärinaga käib tiibade hõõrumine.

Lugesin Zinaida Albrechti sihktiivaliste raamatust, et isase ritsika vasakul eestiival on sirisoon, mille all hambakeste, napakeste või riistliistakute rida. Paremal eestiival on siriliist ja nn peegel ehk membraan, mis toimib resonaatorina.

Vasak eestiib asub parema eestiiva peal. Kui ritsikas tiibu liigutab, sirisoont vastu siriliistu hõõrub, tekibki sirin.

Emane lauluritsikas (selgeim eristustunnus on taguotsa muneti) isaste laulu nautimas.

Naeripeenra ritsikas oli mu fotoobjektiivist veidi häritud küll, aga palju ei saanud lasta end sellest segada, sest konkurendid ümberringi siristasid hirmsa hoolega. Võimalik ka, et ta juba teadis emasest ritsikast, keda mina nägin kahe peenra kaugusel.

Emased ritsikad Albrechti järgi ei sirista, kuid mõne tirtsuliigi emased pidavat tekitama isemoodi kahinat, et vastassugu neid ikka kindla peale leiaks.

No igatahes mu ritsikas nii pabinas ei olnud, et oleks mujale kalpsanud. Vaikselt vahetas küll naerilehti, kui oma fotokaga liiga pealetükkivaks muutusin. Siis surus jälle koivad kõvasti vastu lehte ja hõõrus oma vasakut tiiba parema vastu.

Piltide järgi peaks see hästi nähtav olema, kuidas pruunid tiivaservad, mis tavaolekus teineteise peal, vahepeal lahku löövad.

Keelaks ära?

Jälle kihvatas ühe suitsetamisvastase jutu peale… Ma pole ainus, kes ses ülevõimenduses ahistamist näeb. Kedagi ei tohi ahistada (vähemalt sõnades) siin ELis, aga suitsetajat justkui kõik võivad.

Alles löödi nad välja ruumidest, nüüd tahetakse välja lüüa ka õuest.

Keegi internetis kiitis takka, et õige-õige ja lõpetagu nad juba ükskord teiste inimeste tervise rikkumine… Mõtlesin, et nojah – suitsetajad keelad vaateväljast välja ja siis lähed koju ja keerad oma peenardesse umbrohumürki või teograanuleid, mis oma koostisosadega on inimese tervisele salakahjulikud (st toime võib avalduda pöördumatute hädadena aastate pärast).

Või kõnnid mööda linnatänavat ja hingad sisse õhusaastet hea meelega. Sest suitsetamise kahjulikkus on pähe tambitud, aga selle õhusaaste kahjulikust mõjust sa lihtsalt pole kuulnud. Miks pole kuulnud? Küllap ehk sellepärast, et sellest pasundamine pole ühelegi ärimehele kasulik.

Suitsetamise ebatervislikkusest kõnelemine ebanormaalse võimendusega, nagu see käib, on kindlalt kellelegi kasulik. Näiteks nikotiiniplaastrite ja muude sigarettidest võõrutamise vahendite tootjaile. Väga kasulik elektrooniliste sigarettide tootjaile. Jne.

***

Lugesin ajalehest, et töögrupp töötab ja sügiseks peab neil valmis olema plaan, kuidas suitsetajate ahistamisega edasi minna.

Kõikidele aiapidajatele soojalt soovitatud kaup - ohtudest inimese tervisele ei leia sõnagi...

Siis naljaviluks guugeldasin, et mille tervisele kahjulikku mõju viimasel ajal veel uudiste pealkirjades rõhutatud on. Põgusa vaatluse peale leidsin sellised väited:

Uued elektriarvestid on inimese tervisele kahjulikud.

Veefilter võib tervisele kahjulik olla.

Vesipiip on tervisele ohtlik.

Kuum päevalilleõli on tervisele kahjulik.

...aga kui peenikest kirja juurde loed, leiad, et kui oled sisu aias ära kasutanud, jääb järele ohtlik jääde...

Paberraha on tervisele kahjulik.

Vee liigne joomine on tervisele kahjulik.

Hallitus olmeruumis on tervisele kahjulik.

Üksindus on tervisele kahjulik.

Ka mõõdukas alkoholi joomine on tervisele kahjulik.

Piim on tervisele kahjulik.

Meresool on tervisele sama ohtlik kui lauasool.

Inimese tervisele kõige ohtlikumad elektroonilised seadmed on traadita telefonid, mobiiltelefonid, sülearvutid, adapterid, mikrolaineahjud ja beebimonitorid.

Abort on naise tervisele kahjulik.

Lambanahast UGG saapad võivad kahjustada tervist.

Liigne võiete söömine on tervisele ohtlik.

Liigne istumine on tervisele ohtlik.

Säästupirn on tervisele ohtlik.

Iga seitsmes solaarium on tervisele ohtlik.

Kõhu ümber kogunenud rasv on tervisele ohtlik.

Igapäevane vitaminiseeritud müsli ja maisihelveste söömine võib kahjustada tervist.

Naastrehvide kasutamine kahjustab tervist.

Sisimas hoitud viha kahjustab tervist.

Noorelt lahutamine kahjustab tervist.

Kambakesi töötamine kahjustab tervist.

Palvetamine kahjustab tervist.

***

Nooh? Kui palju on ses loetelus ajakirjanduslikku võimendust, kui palju tootjate või nende konkurentide huvi, kui palju lollust, kui palju tõsiteadust?

Ja kõige tähtsam küsimus: kui palju seaduseelnõusid koostavaid töögruppe ministeeriumide juurde veel asutada tuleks, et kogu terviseoht “kaetud” oleks? Sest elame ju riikide ühenduses, kus riiklikud institutsioonid ei eelda isemõtlevate inimeste olemasolu – iga liigutus tuleb seadustega reguleerida, iga eluavaldus peab olema kontrollitav.

Vaat see on tõepoolest nii kole, et võib teha haigeks, kahjustab tervist vägagi.