Vaatasin Looduskalender.ee metsakaamerat. Õhtul jooksis kaks metssiga üle platsi, karja tulekut ei tabanudki ära.

Varasematest videolõikudest on muidugi uhke see, kus suur kult ka mängus. Nooremad tulevad kalpsat-kalpsat platsile sööma, kult hiilib kaugelt. Kui platsile välja tuleb, ei söö õieti, vaid passib, vahib pikka aega ja põhjalikult kotkastele tehtud toidualust.

Võimalik muidugi, et ta hoopis nautis naiste seltsi ja söögi peale ei mõtelnudki, kui arvestada, et neil on jooksuaeg.

Kui niimoodi ükshaaval metssigu vaadata, ei saa aru, kuidas siis neile veel jahti pidada saab.

***

Mulle mõnikord tundub, et jaht on midagi sellist nagu kiriku-usk. Vähemalt raamatutes on olnud, kuidas keegi jälle küsib, et kus see jumal ikka on ja mismoodi. Siis tuleb raamatutegelane, mõni vana tark, kes ütleb umbes nii, et oh, ära oma pead sellega küll vaeva.

Jahiga on ka nii, et mida detailsemalt sellele mõtelda, seda arusaamatum.

Kui mõistusega võtta, saab jahist aru küll. Näiteks jutust, et tänapäeva jahimees on metsas kiskja rollis. Et nii palju on loodusele vahele segatud ja tasakaal on niivõrd rikutud, et sekkumata enam ei saa.

Ma saan aru sekkumise vajalikkusest, kui seisan Läänemaa talupidaja põldude servas ja vaateväljas pole ühtegi metssigadest üles tuhnimata maalapikest, ei põllul ega õue peal. Või Pärnumaal, kus kopratammide tõttu on mets vee all kümnete hektarite viisi. Kuusekultuuri juures, kust metskitsed on metoodiliselt ära hammustanud kõikide kuusetaimede ladvad ja külgoksad, nii et alles on ainult väli väikesi rootsusid.

See on ka täiesti nähtav, et inimene oma käitumisega on hädasid ise põhjustanud. Näiteks on me maamajandus nii palju muutunud, koduloomi ja väikesi põldusid on hoopis vähem kui varem. Lihtsustatult – muidugi kogunevad rebased sinna, kus veel kanu on.

Inimeste välja mõteldud asjad, nagu oleks suurtootmine väikesest parem, et piima-liha on mõnusam osta poest ja mugavam on elada linnalikult, on kõik loomulikku elu muutnud, see kajastub ka metsloomade käitumises.

Mõistusega on võimalik aru saada, et karu ja hunti peab küttima, kuna siis püsib neil hirm inimese ees. Maailmas on rahvusparke, kus jaht täielikult keelatud ja loomad on hakanud inimesi ründama.

***

Emotsionaalselt ei ole võimalik jahist aru saada. Kui sedapidi mõtelda, on kõikidest loomadest hirmus kahju.

Kui ma oma seda n-ö mäluriiulit puistan, siis on seal kõiki, eriti muidugi veel neid, kes maanteedel hätta on jäänud. Kõik maanteelaibad jäävad meeltesse kinni.

Või näiteks ilmselt autolt müksu saanud kährikupoeg, kes suvel ootas keset maanteed, nina asfaldis kinni, oma saatust (me käisime teda nimelt ära tõstmas). Või need põdrad, kes Pärnumaal põdrajahi ajal põgenesid elu eest läbi võsa, või isahunt ja noored, kes Läänemaal koerhuntide pähe korraga maha lasti ja kelle pilt lehes oli, lastud sokk, see puhevil tüüp, kes vähemalt oma metsaosas oli kõige tähtsam tegelane…

Emotsionaalselt võttes tahaks kõiki neid kaitsta. Kusjuures see on umbes niisugune tunne, et koguks kõik nad oma hõlma alla.

Selle tundega ei ole midagi peale hakata. Sellest saab lihtsalt aru, kui kujutleda end loodusesse. Et nojah, kährikust, sellest omaette nahistajast on väga kahju, kui inimesed talle kuulutavad sõja. Aga kui see kährik sööb kassikaku poegasid, neid udusulis abituid, aga väga kangeid tüüpe, kes juba oskavad hirmutada iga lähenejat, siis on kahju kassikakkudest. Kui kakk saab hiire kätte, on hiirest kahju… Keda sa siin süüdistad siis?

***

Kui ma selle tunde peale mõtlen, siis seal inimeseviha ei ole. Pole olnud, et kuradi jahimehed jne. Pigem on see haledus ja kahjutunne mingi niisugune emotsioon, mille kohta tean, et ma temast lahti ei saa. Küll on võimalik ta lihtsalt kõrvale tõsta ja ajutiselt kokku pakkida. Koos sellega, et ei vaata filme, kus loomad-linnud abitusse olukorda satuvad.

***

Ma võin jahist rääkida, aga pean kasutama niinimetatud ümberlülitusnuppu – emotsioonilt mõistusele. Kõik, mis siis jääb mõistuse poolele, on loogiline. Kõik, mis jääb emotsiooni poolele, on ka loogiline, aga lõpeb segadusega.

Sedasama segadust arvan vahel märkavat, kui taas tuleb teateid loomade õiguste eest võitlejatest. (Mulle on muljet avaldanud, et osa neist ei söö mett, kuna see on vägisi mesilaste talvevarude arvelt võetud.) Kusagil, kus taas nende tegevust kommenteeriti, pakkus keegi välja, et nad võiksid end võtta ikka kui looduse osa. Noh, et ei nõua kunstkasukaid, vaid oled seal looduses sees, segatoidulise liigina.

See võib olla võti küll. Et ei reosta siin midagi keskkonda keemiliste ühenditega, et kunstkuuskesid, kunstnahka ja kunstlõnga toota, vaid elad nii, et kõik oleks looduslik. Kui peavarju vaja, raiud puu, kui süüa tahad, kasvatad ise sea ja tapad ta ära või tood metsast jahisaaki. Kui kasukat vaja, kasvatad lamba ja tapad ta ära või tood metsast…

Kui nii võtta, on vast jahimehed, kelle geenides jahikirg, meist kõige ürgsemad – nende meel veel mäletab…

***

Kujutled end siis rõhutatult looduse ringkäiku sisse ja annad endale aru. See on võimalik ja sedakaudu on võimalik end jahindusega lepitada. Aga ma olen märganud, et päris lõpuni ei toimi see veel siiski. Ma pole taimetoitlane ja söön liha küll, aga kui pakutakse metsloomapraadi, löövad emotsioonid üle pea kokku. Ei saa süüa, ei lähe alla ja mõistus ei aita.

Vahel loodan, et saan kord selle asja ikka veel täiesti selgeks. Aga siis mõtlen metsamehe ja jahimehe Ivar Etverki peale, kes kord rääkis, et oligi õigus ühel Vene professoril, kes ta noorpõlves ennustas: mida vanemaks saad, seda vähem tahad looma tappa. Etverk ütles, et temal on see aeg nüüd käes, kus püssi lasta ei taha.

Näib, võib kergesti juhtuda, et selle jahisegadusega koos tuleb kord hauda minna.

Üks Lõuna-Eestist pärit naine, kes juba väga pikalt Raplas elab, rääkis kord, kuidas ta ei harju ega harju kesk-eestlastega ära. Tema kodukohas olevat hoopis lihtsam – kui näiteks naabrinaised tülli pööravad, minnakse teise juurde, öeldakse otse välja, mis hinge peal, ja kui arved klaaritud, võib jälle rahus edasi elada.

Ta illustreeris oma juttu tookord näitega, mida muidugi peaks ette kandma, mitte kirjutama. Kuidas pahane naine naabrinaise juurde läheb.

Kõigepealt teatab lärmates, et naabrinaine mingu selle ja selle pärast p-tähega kohta (see kõige vängem sõna), ja siis küsib lahke õrna häälega: “Kuidas sul muidu ka läheb?”

Mu tuttav kurtis, et kesk-eestlasest ei saa iial aru, mida mõtleb, kas on vihane või rõõmus.

Ma siis kesk-eestlasena või õieti lääne-eestlasena, kui Vigala päritolu ja selle vana kuuluvust arvestada, mõtlesin, et ju vist mul oleks hoopis Lõuna-Eestis raske kohaneda.

Selle poolt olen küll, et pinged ära klaaritaks, kui need tekivad, aga mu jaoks peaks midagi ikka sõnade taha ka jääma. Alati ei suuda andeks anda kohe, vaid alles pärast omaette seedimist. Ja tegelikult on olnud ka nii, et väga ärritavast olukorrast olen pigem sõnadeta lahkunud jalamaid, selle asemel, et valjuhäälselt kaklusse karata.

***

Oli hea äratundmisrõõm, kui rääkisime tuttava Kirbla mehega, kes on minust põlvkonna võrra vanem, ja kes ootamatult ütles, kuidas ta ei taha ühele kokkusaamisele minna, kuhu teda on kutsutud.

Et tahaks tegelikult minna küll, kaua ikka üksi kodus istuda, aga seal tuleb ju kõikidega kallistama hakata, nagu see moodne komme on.

Ma nii hästi sain sellest aru. Sest endal on samamoodi. Et satud sellesse ritta, ilma valikuvõimaluseta, kus kõik niimoodi üle katsutakse. Kuigi kogu nahk tõmbab krampi, pead ära kannatama, sest kõik kallistavad ja ju sa siis pead kallistama kõikidega.

Muidugi on teatud erandid, kelle puhul see loomulikult ei sega, mõned väga head ja armsad sõbrad. Hiljuti kogesin ka kallistamist, kus kallistaja enne pikalt ära rääkis, miks ta hirmsasti kallistada tahab, ja siis ka krampi ei tekkinud. Aga heast peast, ootamatult, mis tahes olukorras… jookse või metsa.

Ma ei salli neid ameerika raamatuid, mis ütlevad, et kallistage ja puudutage teisi igal võimalusel ja mõtelge kogu aeg positiivselt. Mis pagana jutt see on!

***

Mu ema rääkis, kuidas tema nooruses peeti väga halvaks kombeks, kui keegi muusika taktis end õõtsutas. Raske kujutleda seda, eks, praeguses ajas. Kui Vigalas on ette tulnud vikatiga niitmist ja vikatit luiskan, siis võin seda ema mälestuseks kiiresti teha küll. Nimelt olevat vanasti väga tähtis olnud, et naabrid kuuleks, kui virgad tütred peres on.

Vigala päris vaimu ma vist kirjeldada ei oska, kuigi arvan teadvat, mis see on. Ja see on see, mis püsib, on tänase päevani alles, mis siis, et kombed muutuvad.

Kunagi Jüri Sillartiga rääkides vist sain mõned võtmed veel juurde, mida varem polnud teadvustanud. Paik, kus pole kive, mille peale laduda… võib-olla kunagi ka sõnu, kui loodusele ande anti. See kõik pidi õhku jääma. Usun, et osaliselt läks see miski ka rahvariiete sisse… Arvan tajuvat mingit sellist välja.

Jüri Sillart küsis tookord ka, mille poolest erinevad Märjamaa (olen seal ka elanud) ja Rapla inimesed. Ütlesin talle, et Märjamaa inimestel on suuremad silmad ja Rapla omadel väiksemad ja see tundub muide tänaseni täpne, kusjuures see ei tähenda silma suurust… Igaks juhuks lisan, et Märjamaa ja Rapla vahe on ainult 25 kilomeetrit.

***

Eelmisel laupäeval Rapla rahvamajas (ametlikult on tal teine nimi jah) vaatasin rõdult, kuidas all saalis noorem rahvas seto pillilugude saatel tantsu vihtus.

See oli üks hea pärimusmuusikapäev, mida seto poiste folkpunk- jne bänd Zetod oma etteastumisega lõpetas. “Eks te võite pärast maki järgi ka tantsida,” provotseeris Zetode poiss, võro keeles muidugi, mispeale enamik saalis istujatest siira elevusega tantsupõrandale tõttas. Hakati ringis liikuma tuntud tantsusammuga, mis kõlab umbes krompa-krompa-krompa (jalaga tuleb ikka põrutada), mehed ringi keskel.

Üsna mitu tuttavat inimest oli ringis, kelle kohta ma täpselt tean, et nad on sündinud-kasvanud Kesk-Eestis. Mõtlesin, et mis oleks olnud reaktsioon, kui Zetode asemel oleks olnud tasase keskmaa aeglane ja hoopis monotoonsem rahvaviis, mille juurde oih ja aih ei hõiguta, nagu Zetod tegid. Ja kas mu lõuna-eestlasest tuttav, keda küll rahvamajas seekord polnud, oleks seepeale koju magama ära läinud…

Rahvamajas oli asi loomulikult selles, et koos olid ühe meelega inimesed: pärimusmuusikud, Viljandi tudengid, nende sõbrad ja nende vanemad, sekka mõned meiesugused uudishimutsejad. Küllap oleks seal ka aeg-luubis tantsitud.

Me endiga juhtus nii, et pidime seal ühe kontserdi ära vaatama ja koju tagasi tulema, aga jäime hoopis õhtuni.

“Ei pea kogu aeg tõmblema, läänestuma, muudkui edasi pürgima,” räägib üks tolle päeva asjaosalistest mulle intervjuus, mis pole veel lehte jõudnud.

Ma pikema jututa usaldan noori, kes niimoodi räägivad. Paistab, et on nii – kes suudab tajuda sidemeid minevikuga (see pärimuskultuuriks nimetatu), saab õige taju.

***

Inimesed on tänapäeval segamini, jah, ei ole sünnipaigaga nii seotud kui vanasti. Ma olen kokku puutunud, et igapäevaelus siiski küllaltki tihti päritolupaika tähtsustatakse. Külas on üsna tavaline, et mujalt tulijate puhul päriselt ära ei unustata, et sa põlisasukas pole.

Kui on mingi tüli, kostab vahel näiteks, et ah, ta on ju mulk. Või ütleb mõni ametimees ootamatult, et ta on Võrumaalt või Saaremaalt ja just sellepärast näeb asja nii või naa. Päritolu, see tunnetatud side mõjutab vist inimest hoopis rohkem, kui see teoreetiliselt näida võib.

Kujutage ette, kui kõik ministrid oleks Lõuna-Eestist. Infot nähtavasti liiguks küll rohkem…

Vaatasin huvi pärast, kust siis me praegune valitsus pärit on. Nende andmete järgi, mis valitsuse kodulehel, loeb välja, et pea kaks kolmandikku ministreist on linnakad – Tallinn ja Tartu. No nõunike sünnipaikasid üles otsima ei hakanud. Ma väga ei imesta otsuste üle, mis Eesti hajaasustuse probleeme ei taju ja piirkondade eripärasid ei märka…

Nii usin ma pole, et ühe päevaga siia mitu korda kirjutan. Lihtsalt see soomeugrilaste jutt siin oli mul terve eelmine nädal muneda. Kirjutamata ei saanud nagu jätta, aga vahepeal lugesin Uku Masingut ja kahte asja korraga ei saa ju.

Ma ei ole lugenud kõike, mida Masing on kirjutanud. Hirmsasti meeldivad mulle aga ta luuletused ja tekstidest eriti need, mis eestlaste olemusega seotud.

Nende tekstide põhjal tekib mus protest, kui keegi jälle võtab ütelda, et Uku Masingut lugeda on hirmus raske. Loetagu siis valikuliselt, aga pole vaja inimesi temast niimoodi eemale peletada.

Kuluks ikka ära eestlastel ka oma olemusse väheke süüvida…

***

Enn Vetemaa ükskord ütles, et naistel on Masingust aru saada kergem. Võib-olla, sest ainult ratsionaalse mõtlemisega hakkama ei saa. Pead aduma ka asja, mis on sõnade ümber. Niimoodi nakatab ta muidugi eriliselt.

Mina olen Masingust nakatatud sellest ajast, kui nõukogude ajal sõber Kuno tõi lugemiseks kirjutusmasinal ümber trükitud käsikirja soomeugrilaste meelest. Hiljem lugesin veel samas vormistuses Masingu Jüriöö käsitlust jne, kuni Ilmamaa ta tekste raamatutena välja andma hakkas.

Nüüd olen sealmaal, et kui keegi ütleb “soome-ugrilus on teema, mis vaevalt tänapäeval kedagi huvitab”, ajab see täiesti endast välja.

No mulle hiljuti nii just öeldi. Aga minu meelest on soomeugri päritolu olemuslikult üks me põhiküsimusi.

Tavaliselt kiputakse irama, et oh, eestlase veri on segunenud ja vahetunud ja seal pole soomeugrit ammu enam mitte üks tilk. Aga asi pole ju selles.

See soomeugri tuleb piltlikult öeldes iga päev välja meist igaühe suust, kui just keegi vaikimisstreiki pole ette võtnud. Just me keel on vorminud me mõtet ja meelelaadi ning me keele loogika ühendab meid teiste soome-ugri rahvastega rohkem kui näiteks sakslase või prantslasega. Keelkond on meelkond, ütleb Masing.

***

Selge, et uued teooriad toetuvad ka mujale, lõppude lõpuks on ju me päritolu kohta tänapäeval samuti mitu teooriat. Et me kauged eellased pole pärit Aasiast, vaid hoopis Euroopast jne.

Aga mina pean Masingu eestlaste käsitlusi tähtsaks just selja sirgu löömise mõttes. See lugemine toidab eneseteadvust. Ta ironiseerib me kalduvuste, hoiakute jne üle, aga ma olen sealt näiteks noppinud ka selle, et pole me mingi orjarahvas.

On vastikult nahasse puutuv, kui eestlane ütleb enda kohta orjarahvas. Mind ajab see alati omaette vahutama. Tekitab reaktsiooni, et eks sa ole siis ori, aga ära seda teistele külge määri.

***

Uku Masing on ütelnud umbes nii, et kui meile surutakse peale võõras, me keelest mitte tulenev mõttelaad, võib see kaasa tuua hulganisti vaimseid katastroofe. See tuleb meelde, kui jutuks on Euroopa Liidu kombed.

Masing ironiseerib, kuidas soomeugrilasest eestlane saksa kultuuriruumis kasvades on üritanud ülistada võõrast. Aga meie astusime nüüd sellesse indoeuroopa maailma (indoeuroopa tuleneb keelkonnast, mille keeli kõneldakse suuremas osas Euroopas ) täie jalaga sisse – tulge, me tahamegi elada teie reeglite järgi.

Astusime täie jalaga maailma, kus kõik ümbritsev on kastistatud, must-valge ja kus meelelaadi on sisse kirjutatud inimese ülimuslikkus muu looduse suhtes ning sund saada rikkamaks ja edukamaks kui täna oleme. Konkurents, enese üleskiitmine jne, teate ju isegi.

Parimaks näiteks meelelaadi erinevustest on muinasjutud. Indoeuroopa muinasjutt kulgeb mööda ajarada, kus kurjad saavad hävitatud ja head võidavad – selline must-valge pilt. Lõpp on ikka see, et vaene saab rikkaks ja see siis ongi õnn.

Soomeugrilase muinasjututegelased liiguvad läbi aegade ja ruumide, olgu minevik või tulevik, siin- või sealpoolsus. Pole üdini häid ja üdini halbasid, vaid on võrdsed tegelased, kes mõnikord on nii ja mõnikord naa. Surm pole lõpp, kord surnud tegelane võib taas ilmuda tegevusväljale ja kogu muinasjututegevus jääb jätkuma…

Oma keele-meelelaadilt on indo-eurooplane ja soome-ugrilane Masingu järgi absoluutsed vastandid.

Mind tohutult huvitaks, kui paljud eestlased seda ebakõlasse sattumist tänapäeval tajuvad.

***

Ega tegelikult ju ei oska kujutleda seda tüüpilist indo-eurooplase maailmapilti. Üks tunnus peaks olema siis see, et kogu ümbritsev maailm jääb inimesest väljapoole ja selle on ta jaotanud väärtusklassidesse, kusjuures kõige tähtsamad ja tugevamad asjad-nähtused on nimetatud meessooliste sõnadega, pahad ja imelikud asjad on naissoost ja kõige tähtsusetumad asjad kesksoost.

Kuuldavasti ei suuda mõni sakslane või prantslane kuidagi aru saada, kuidas üldse on võimalik rääkida keeles, kus sugusid ei ole… Igatahes peaks indoeurooplane olema alati valmis selle ümbritseva maailmaga võitlema.

Soomeugrilane tajub end ühe osana maailma tervikust. Tal ei ole olnud seetõttu mingisugustki tarvidust end kuidagi ümbritseva suhtes positsioneerida, ennast sellest eraldada. Tema maailmas on kõik võrdsed, mistõttu pole olnud vajadust ilmaasju sugude järgi kastidesse jaotada. (See on seesama ürgdemokraatia, millest räägib ka Oskar Loorits – Masing ei ole Looritsa eestlaste rahvausundi käsitlusega tihti nõus, aga ürgdemokraatia asjus on nad ühte meelt.) Soomeugrilasel pole võitlejainstinktigi, ütleb Masing, sest tal pole olnud tarvis kedagi või midagi vallutada.

Meie keel erineb indoeuroopa keeltest veel selle poolest, et meil pole eraldi tuleviku vormi ja kui tegutseme, siis pole tähtis tegu ise, vaid see, kuidas me seda teeme jne. Kui eriti lihtsustatult võtta, siis me rahulikult saaks oma eluga hakkama, olles osa suurest maailmast ja arvestades ümbritsevaga.

Indo-eurooplane on aga igavesti teel olija, alati valmis võitlema ja vallutama, et kunagi tulevikus, kui jubedalt pingutada, saada rikkaks ja õnnelikuks.

***

No ma ei tea… Arvan, et see, et meie looduskaitses jälle eksisteerivad mõisted kasulik ja kahjulik liik, on puhtalt indogermaani mõju. Arvatavalt ka liikide ohjamise pealetung, samuti kõikvõimalikud arengukavad ja strateegiad, mis vähemalt meie oludes ju kujunevad tihti vaid aluseks, mille abil raha liigub…

Vist võiks mõjude hulka liigitada ka euronõuete elluviijad – kas sellest tuleneb see ülipüüdlikkus, et olemuslikult on asi võõras?

Täiesti veider on, kui suhtekorraldajad õpetavad, kuidas eestlasel tuleks end turule viia, aina kiites ennast ja mõista andes, et oled maailma parim.

Seda, et Eesti ettevõtjad, kaupmehed ja teised, püüavad ülikasumeid, võiks ehk liigitada muidugi ka hoopis olukorra ärakasutamiseks (soomeugri haldjadki ei olevat head ja pahad, vaid vahel mõnusad ja teinekord kiusakad)…

Teooria korras võiks ju välja pakkuda, et tõelise võitlejainstinktita soomeugrilane ehk ei peaks Euroopa turule minema sealsete reeglite järgi, kus tal on suur võimalus jääda kaotajaks.

Ma tean küll, et praegustes kehvades majandusoludes ei ole viisakas sellise jutuga lagedale tulla, aga isegi on tunne, et see, mis igapäevaelus kehtib (ütlen seda oma kogemuse põhjal), võiks äkki kehtida mingis vormis ka majanduses – parimad asjad sünnivad ja jõuavad su ellu, kui sa, saba seljas, neid taga ei aja, vaid lased end lihtsalt ajal kanda.

Kohus on otsuse langetanud ja ilmselt ei ole olemaski vetoõigust, mis siinsed Kose valla allikad kaevanduse mõjudest veel päästaks.

Lugesin internetist, kuidas kommentaatorid vastu võtavad roheliste erakonnas arutamisel oleva plaani anda inimestele vetoõigus oma kohaliku omavalitsuse otsuste üle. Et kui viis protsenti vallaelanikest on otsuse vastu, oleks vallavalitsusel kohustus korraldada rahvahääletus ja käituda ses asjas siis vastavalt rahvahääletuse tulemusele.

Jälle kippus kommentaarides valdama see, et ah, mis sest vallavalitsusest üldse, muidusööjad ju seal on… Ja teine valdav arvamine oli, et viis protsenti protestijaid leidub alati igas kogukonnas, et väga mõttekas sellise õiguse seadusesse viimine ei oleks.

Minu arust ka, kuigi muudel põhjustel, oleks niisugune vetoõigus poolik lahendus. Ja ma ei saa aru, miks siis rohelised ainult omavalitsuse ruumis julgevad liikuda. Suurem osa kohalikule kogukonnale ebameeldivaid, ebamugavaid ja vaenulikke otsuseid sünnib ju mitte vallas, vaid ministeeriumides, ametites, riigiasutustes. Ja need on siis otsused, millesse kohalikku omavalitsust tavaliselt ei pühendatagi.

Või on see katse kuidagi täita valdade võimaliku sundliitmise järel tekkivaid võõrdumistühemikke? Aru ei saa…

See hakkas vahendustes silma küll, et samasugust vetoõigust kasutatakse roheliste sõnul Saksamaal ja Šveitsis ja seal see suurepäraselt ja rahva hüvanguks toimivat hästi. Aga kuivõrd on siis võrreldavad näiteks Šveitsi ja Eesti demokraatia? Ei ole ju absoluutselt.

Hiljuti otsisin põhiseadusest ja teistest seadustest punkti, kus oleks öeldud midagi kohaliku omavalitsuse õiguste kohta kaitsta oma piire. No ei leidnudki. Selle leidsin, et kui valla piire muuta tahetakse, tuleb kohalikku omavalitsust sellest informeerida. Kas informeerimise peale ollakse kohapeal asjaga nõus või mitte, ei ole üldse tähtis…

Pandagu selline nn õigus Šveitsi õigusruumi ja vaadatagu, mis juhtuma hakkab. Arvan, et üleriigiline mäss ja poliitikud lendaks oma positsioonidelt.

Mis kasu oleks Kose valla rahval vetoõigusest praeguses olukorras, kus vallavalitsus ja -volikogu vallaelanikega ühel meelel olles on oma karstiala kaitseks loonud kohaliku tähtsusega maastikukaitseala, mille paekivikaevandaja nüüd tühistama sunnib, kuna sai kohtus võidu?

Mis kasu on vetoõigusest, kui postkontorid ja bussiliinid ikka kaovad, hoolimata sellest, et vallavalitsus oma rahva hüvanguks teeb endast kõikvõimaliku, et need tähtsad asjad säiliks, aga sellega ei arvestata?

Mis kasu on, kui vallavalitsusel isegi ei ole mingisugustki õigust kasutada-käsutada näiteks oma territooriumil olevaid vabu maid ja pika palumise peale ka ta riigilt seda õigust tavaliselt kätte ei saa?

Mis kasu on, kui isegi koolikorralduse üle ei otsusta vallavalitsus ise, vaid see sõltub suuresti keskvõimu eraldatavatest rahasummadest, ja kui ongi vallarahva huvides suurte pingutustega säilitatud kool, võib ministeeriumis plaanitav reform selle kaardilt pühkida nii, et mitte keegi ei küsi ka, kuidas pered edaspidi oma koolilastega normaalselt elada saavad? Jne.

Ma tõesti ei saa aru selle idee mõttekusest.

Ilmselt on rohelistel mingi konkreetne ajend olnud, millest mõtte vahendajad vaikivad. Kõrvalt vaadates jääb seetõttu mulje, et täpselt samamoodi, nagu on puhevile läinud teised erakonnad, teevad rohelised järele. Vaadake, meie oleme rahva poolt ja valige meid…

Kusagil lõppeva aasta alguses sattusin mingi küsitlusfirma objektiks. Telefoni teel küsiti minult, millist erakonda eelmistel Riigikogu valimistel valisin. Teine küsimus oli, millist plaanin järgmistel valimistel valida. Ütlesin välja, mis mind pikka aega on murelikuks teinud: mul on tunne, et vist ei lähegi järgmine kord valima.

Valmistusin kohe ka põhjendama, sest loogiline ju oleks, et erakondi huvitaks ka, miks üks seni alati valimas käinud kodanik otsustab valimisi ignoreerida.

Tühi lootus oli, et saan seda öelda. “Ahah,” ütles küsitleja ja hoopis lõpetas kõne. Tal polnud küsitluses põhjuse lahtrit vaja täita. Aga mina sain sotsiaalses mõttes nähvaka, et mu arvamus ei huvita kedagi.

Me ilm on pingul sellistest nähvakatest tegelikult.