Näide kõrvu rahus elamisest Olavi Udami metsas: vana männi tüve ülemises augus elavad mingid vaablase laadi kärjeehitajad ja alumine auk on musträhni kodu.

Ingo Normetil oli hiljuti üks hea mõttekäik, kui rääkis põlvkondade üksteisemõistmisest. Ta võrdles, et on oma üle 60 eluaastaga praeguste noorte silmis niisama kaugel, kui tema nooruses tema jaoks 60-aastased olid – ta ilmatuleku ajast umbes 60 aastat tagasi.

“Nooh, kusagil Lydia Koidula aegades,” nentis ta arvestuste peale. 19. sajandi lõpp ühesõnaga (Koidula elas 1843-1886).

Mõtlesin, et kui kaugel ise siis nende praeguste noorte silmis oleks, jõudsin samamoodi võrdluseni tsaariajaga, kuigi pisut hilisemaga! Mis on tegelikult naljakas.

Tõtt öelda on need eelmise sajandi keskpaiga aastad (1940-1960) praegusest ajast ikka tõepoolest pööraselt kaugel. Kusagil peaks olema ühisosa, see mõistmise pind, kus põlvkonnad kokku saavad, aga sinna kõrvale jäävad asjad, millest ilmselt pole lihtsalt võimalik aru saada.

Nii me siis hulgume siin maakera peal. Ja kui satud oma põlvkonna inimesega kokku, on te kasvamiskeskkonna sidemed, need märkide ja mõistete tähendused nii sarnased, et on tunne, nagu oleks ta su vana sõber.

***

Teen pikka sissejuhatust, sest tahan astuda libedale pinnale, ühte mittemõistmisesse, mille taga on, oletan, nii palju emotsioone, et pelgan haiget teha.

See hakkas peas ringi käima jälle pärast ETV Kahekõne saadet, kus külaliseks oli Rein Taagepera. No eestlase orjameelsuse rõhutaja ja jutusse tooja oli saatejuht Priit Kuusk, aga Taagepera on seda varem oma kirjutistes nii palju rõhutanud, et muidugi ei saanud sellest mööda minna.

Et ikka need 700 aastat orjaaega, mis ju pidid oma jälje jätma ja kui me seda ei usu, siis vaadaku me soomlasi, kellel ei ole niisugust pärisorjust olnud.

Ma vaatasin neid viimati Hiiumaal ühes toidukohas… Kas mina olen ori, kui lõunat süües niimoodi üle õue lärmata ei taha ja teiste lärmamist tüütuks pean?! Kui Taagepera jutus näpuga järge vedada, oli see tüdimus nähtavasti mu orjaviha, millest peaksin lahti saama.

Nali naljaks, aga orjus ja hirm olid seal Taagepera jutus. Edasi arutasid nad, kuidas mujal elavad eestlased ei tohi eestlaste kohta paljusid asju ütelda, pannakse pahaks. Seepeale paigutas Taagepera end justnagu etteheitvalt kodueestlaste sekka, kirjeldades, mida ta igatahes Eestist teab. Ja need olid ta lapsepõlve sõjahirmud.

***

Mäletan oma arusaamatust taasiseseisvumise algusest, kui mu üle 20 aasta vanem sõber hirmu tundis. See oli pärit sealtsamast sõjast, tapmiste ja pommitamiste ajast.

Me üldse mitte palju vanemad tuttavad pakkisid kohvreid kodus, sest ühe sõja hirmu nad juba teadsid…

Olen kokku puutunud inimesega, kes oli väga hea loogikaga ja kes kunagi ei mõistnud kedagi hukka. Temaga oli lust suhelda. Aga see kõik kehtis seni, kuni ei olnud põhjust üle astuda ühest emotsioonipiirist. Kui põhjus tuli, vahel ikka läksid jutud sinna, nägin enda arvates hirmu, millest oli saanud viha, õieti raev. Selle seest vaatas ta maailma kategooriliselt must-valgelt.

Ta oli noorest peast nimelt Siberis vangilaagris olnud.

Neid näiteid on veel mitu.

Mulle tundub nimelt, et sõja- ja küüditamiste-tapmiste-vangistamiste aeg (vägivald) on inimesele, ta väärikusele nii kohutavalt suurt negatiivset emotsiooni tekitav kogemus, et see jääb mõjutama kogu eluks.

Kas ei või olla, et see hirm ja nn orjahirm võivad jõledusi kogenud põlvkondade meeltes vahel ka kuidagi hoopis segamini minna? Kui käib keskendumine, et mis hirm minus kui eestlases siis ikkagi on…

***

Äkki on see orjaaja jutt, mis ei ärrita ainult mind, kui kas või internetist sellesama telesaate vastukajasid vaadata, muutunud asjaks iseenesest. Vahendiks, mille abil ütleja end “muust massist” eraldab “parema” koha peale. Vahendiks, mis võimaldab ütelda midagi nii üldistavat, et oponendil jääb suu kinni (mida konkreetset ikka vastu vaielda). Jne. Vaadake, millise mõnuga (mõtlen üldiselt, mitte Rein Taageperat) seda orjarahva juttu aetakse!

NO teatri “Onu Tomi onnikeses” sai, jah, onu kogu aeg voolikuga peksa. Etendus pidi, nagu kusagilt lugesin, eestlastele viitama, et orjameelsus pole kadunud. Ma sel teatriskäigul vist olin valesti häälestatud. Kui lõpetuseks ilmus valgele ekraanile Louis Armstrong, kes laulis imeilusast maailmast, tekkis mul seos, et ahah, ori on pandud laulma. Mitte ühtegi seost Eestiga!

Miks Eestis mõisnikud oma “orjadele” koole ehitasid ja mõisaaiast ilupuid jagasid? Kust on pärit jutud pankrotis mõisnikest, kes vabameeste käest raha käisid laenamas? Miks 1905. aastal paljudes kohtades talumehed mõisa hooneid linnast tulnud kampade eest kaitsesid? Ei saa täielikult mõista põlvkondi, kus ise sees pole olnud, aga mus on ikka see kahtlus, et ju neil me esivanematel oli ikka endil mõistus peas.

Eestlane ei sekku, täidab ka lollid käsud jne jutud, mis tänapäeval käivad. Minu arust ei ole see orjameelsus, vaid siin on hoopis teise asjaga tegu. See on ikka see, et jätke mind rahule ja laske mul rahus elada oma elu. Loll-ettekirjutused saavad täidetud sinnamaani, kus saab kindel olla, et loll ei tule selga elama.