Käoga kell.

Kirjastus Ilmamaa on välja andnud vähemalt 85 raamatut sarjast Eesti mõttelugu. Autorite seas on lausa (tuleb ju tunnustada me meestekeskse maailma igat…) kolm naist. On keeleteadlane Ilse Lehiste, kes 1944 Eestist lahkus. On rahvaluuleteadlane Mall Hiiemäe. On teatriteadlane Lea Tormis.

Ja Lea Tormisel käisime just külas. Margus ajas oma teatriasja, mul oli hea võimalus taanduda vaatlejaks. Kui tavapäraselt oled ise intervjueerija, on vahel mõnus vaadata seda lihtsalt pealt.

Ei hakka jutustama seda kõike ringi, mida kuulsime. Meelde jäi see külaskäik aga ka selle poolest, et ma pole vist varem kohanudki sellist endast vanemat inimest, kellel oleks nii noor naer. See täiesti hämmastas.

Lea Tormis poetas oma naerupahvakut jutusse aegajalt ja jutt ise oli nii elus, et juhtus, nagu vahel harva on – tajud inimese olemust, aga ei näe tema iga. Mis siis, et ta jutussegi poetas paar nentimist, kuidas silmad on muutunud kehvemaks, nii et peab lugemist piirama.

See asi on vist elusamus, millest räägib Uku Masing ja mis hoiab meeled ergud.

Mis teha, aga vahel ikka käib juba läbi pea… eriti, kui jalad tuletavad meelde, et neid on ses elus piisavalt palju leotatud Matsalu külmas luhavees, et kas suudad säilitada oma uudishimu ükskord, kui füüsiline keha rohkem vaevasid tekitama hakkab. Või saadad kõik põrgu.

Lõppude lõpuks kehtib Tormiste korteris räägitud korduste jutt (seal selle kohta, mis teatrilaval toimub – iga põlvkond avastab õhinal omakorda…) laiemalt ja ühel hetkel võid tõesti tunda, et see kõik on kord juba olnud ja enam ei viitsi jahtida.

Tuttavad eakad enamasti eluga rahul pole ja peapõhjus näib olevat tervis. Ma ei tea, kas aktiivsest elust taandutakse ka hoopis sellepärast, et igav on. Teoreetiliselt tundub, et see on võimalik.

***

Jutt käib naistest, nii et kiidan ka ühte teist naist – Rapla kellasseppa. Ta pani mu kaua igatsetud ja lõpuks saadud vana käokella õigesti käima ja käo kukkuma. See vana kellalind kukub kahe lõõtsa abil, millest üks oli läbi, nii et esiotsa kukkus ta vaid esimest silpi.

Nüüd tiksub kell üle maja. Mulle on see meeldinud eluaeg, kuigi vanasti meil kodus suurt seinakella polnud. Oli tädi Hiljal, kes elas Viljandimaal. Oli eriliselt mõnus magada ta juures selles toas, kus suur pommidega kell rippus otse voodi kohal.

Oma käokella kuulates mõtlen emale. Olen välja mõtelnud, et see kellalembus on temaga seotud. Tublisti kauem kui üheksa kuud kantud laps peaks ju kaua mäletama oma ema südame tuksumist.

Kes mõtleb igavikule, peaks minema kellassepa juurde. Võimalik, et olin lihtsalt keskendunud kellateemale ja see teravdas muljet. Rapla kellassepa tööruum on väike ja vaikne ja seal tiksub korraga kümneid kellasid. Kui oled seal keskel, tundub, et see pole reaalsus.

***

Ühe naise pärast käisin hästi teadlikult Rapla vallavolikogu valimas. Nimelt kuulasime enne valimisi Kohilas Kapa stuudiumis Marju Lauristini loengut poliitilisest kultuurist. Ilmselt pean lisama, et ta on olnud mu õppejõud ja veel tihedamalt suhtlesime, kui ta mu ülikooli diplomitööd juhendas.

Noppisin loengust eriliselt kõrva taha siirdeühiskondade häda. Lauristin rääkis sellest pikemalt, aga lühikokkuvõttes jutt selline, et siirdeühiskonnale (nagu Eesti, kes ka ju sotsialismist kapitalismi sattus hüppega, mitte loomuliku arengu tulemusel) on iseloomulik poliitilise kultuuri segapuder. Astudes avatud maailma astusime süsteemidesse, mille arengu vahepealsed etapid on meie ühiskonnas läbi tegemata. Seetõttu on meil matkimist, aru saamata asja sisust.

Mulle kuidagi tundub, et seda teada (teadvustada) on hästi tähtis. Mingis mõttes on võimalik, et oleme nii-öelda topeltmängus. Üks mäng tekib sellest, et ei oska kodanikuühiskond olla, ja teine sellest, et käib matkimine. Teada on vaja, et sellest kiiremini välja kasvada.

Vaatasin volikogukandidaate Lauristini mõjul selle pilguga, et keda ma neist siis usaldaksin niivõrd, et valiksin enda esindajaks volikogusse. Usaldus on ju ikka tähtis olnud, aga ma vist pole varem enda jaoks esindatust niimoodi rõhutatult sõnastanud.

Tegelikult ikka on ju tõesti nii, et kui kohalik volikogu võtab vastu imelikke/valesid otsuseid, puudutab see otseselt inimesi, kes selliste volikogulaste valijad on olnud.

Inimese päästja.

Viimati Tallinnas olles käisime Margusega läbi Stockmanni toidupoest. Hiilisin maasikaid, mis mu nõrkus. Sealsamas puu- ja juurviljalettide juures hakkas silma kaup, mis jahmatas. Kuskilt internetist justkui on varemgi silma hakanud, aga päris elus kohata on ikka palju hirmsam.

Veggie Wash nimelt, puu- ja köögiviljade looduslik pesuvahend. Selline pihustiga pudel sealsamas apelsinide jms kõrval riiulis.

Sildil on kirjas:

“Veggie Wash, puu- ja köögiviljade pesuvahend. Puhastab viljad pestitsiididest, bakteritest, põllumajanduslike kemikaalide jääkidest ja mustusest, mida vesi ei eemalda.

Kasutamine: Tugevama pealispinnaga viljad – pihusta pesuvahendit viljale, hõõru käte vahel 20-30 sek ning loputa veega. Nõrgema pealispinnaga viljad – valmista vesilahus: 1 liitri vee kohta 1 spl (15 ml) pesuvahendit. Leota vilju vesilahuses neid käega liigutades 20-30 sek ning loputa veega.

Säilivusaega ei piirata.

Koostis: vesi, taimsed anioonsed pindaktiivsed ained 5-10%, taimsed ioonsed pindaktiivsed ained 1-5%, looduslik d´limoneen, antioksüdant E321, säilitusaine, lõhnaaine.

Hoiatus: Silma sattumisel loputada rohke veega – võib põhjustada ärritust. Lastel kasutamine soovituslik vanemate järelevalve all.

Tootja: Beaumont Products INC, USA”

***

Firma, kes seda pesuvahendit ja ka puuviljade puhastamise salvrätikuid maale toob, on neid asju reklaaminud kui ökotooteid. No ei ütlegi firma kohta midagi.

Aga sisuliselt, eks ole, on see ikka jube, selline topelt-topelt kapitalistikasum! Kõigepealt mürgitan ja väetan ohtralt oma põldu, et hästi suurt saaki saada. Siis mõtlen välja asja, millega mürgid viljade pealt maha uhta!

No mida veel! Kui mõtelda kahjulikele mõjudele, mida osade taimemürkide kasutamine põllumehe enda tervisele avaldab, võiks ju veel välja mõtelda toote, mida põllumees oma tervise nimel iga päev sisse võtma võiks hakata…

Pesuvahend sisuliselt õigustab mürkide-väetiste kasutamist, kinnistab selle, jätab mulje, nagu oleks täiesti loomulik lettidele saata keemilist toidukaupa.

***

Kohe tuleb jälle meelde Lelles peetud roheline päev, kui tervisliku toitumise naised irasid selle kallal, mis juhtub, kui lapsele käpuli käies kogemata mulda suhu satub. Tavaliselt siis emad lähevad paanikasse ja tormavad vannituppa last üle pesema.

Sille Poola rääkis, kuidas ta mees kahtlevalt vaatab, kui ta laseb lapsel savi suhu pista. Siis ta oma mehele lugevat üles, mis kasulikud ained on looduslikus savis, ja küsivat, kas siis õigem oleks last hoida steriilses keskkonnas ja talle kasulikke aineid (ka savipreparaat on, ehkki looduslikust savist palju vaesemana, toidulisandina olemas) ükshaaval apteegist kalli raha eest osta.

Stockmanni vaatepilt oli ikka väga mõjus. Umbes nii, et siin on teile riiulite kaupa värvilist keemiat, mida võite ka suhu pista, kui selle 75-kroonise pudeli kaasa ostate. Ja nende viljade mürgitamine on justkui me elu loomulik osa.

Jõutud on Ülemiste järveni.

Skeptikud võtavad oma kodulehel selle kallal, et nii kui nn vitsamehed enda meelest jälle maa-aluse jõe leiavad, nii kohe ajakirjandus sellest kuulutab. Asjatundjate käest midagi ei küsita ja nii ei saagi avalikkus teada, et kõiki on ninapidi veetud ja maa-aluseid jõgesid pole olemas.

Aga nüüd on üks asjatundja kirjutanud uue, Nabala peatüki Eestimaa ürglooduse raamatusse ja üsna hiljuti on Nabala karstiala Eesti suurima karstialana kantud Eesti Looduse Infosüsteemi. Säält leiab ka maa-alused jõed ehk salajõed.

Kes ei usu, lugegu Internetist:

http://loodus.keskkonnainfo.ee/w5/index.php?option=loadarticle&task=view&contid=1479945809&obj=yrg

Nabala karsti olemasolu selle kandeni polnud Eestis justkui olemaski, jutt käis vaid riikliku tähtsusega lubjakivimaardlast…

***

Üleeile olin koos “ei tea mis vitsameestega” metsas. Tunnistasin hetke, kui pendlimees Rein Hanstein jõudis piki uut maa-alust jõge käies Ülemiste järveni. Paekihtide vahel voolav vesi on ta hinnangul järve jõudes nelja meetri sügavusel kaheksa meetri laiuselt.

Hanstein jõudis sinna, alustades Luige kandist, kus avastas vooluvee kunagi kuivaks jäänud (ilmselt siis Männiku karjääri tõttu) järve alt. See tähendab, et ta alustas maa-aluse jõe asukoha tuvastamisega paigast, mis jääb Ülemistest kuue-seitsme kilomeetri kaugusele. Ja alustades ta ju ei teadnud, kuhu välja jõuab.

Ülemiste ümber on nad Ants Taliojaga ka varem tuure teinud ning tuvastanud, et järvega on ühenduses 13 maa-alust jõge. Siis ei olnud teada, kust need alguse saavad. Nüüdne avastus oli esimene märk, et Nabala piirkond on Ülemistega ühenduses. Nabalasse kaevandusi planeerides on karta…

Tähtsa avastuse puhul pildistasin kõik üles ja Ants Talioja tegi seda tseremooniat, et kas komisjon (Rein Hanstein ja mina niisiis) on nõus, kui ristiks avastatu Raudalu maa-aluseks jõeks.

Nad aimasid tegelikult seda avastust ette. Pendliga nimelt seitset kilomeetrit ühe päevaga läbi ei käi, nii et nad kahekesi olid varem juba mitu päeva sama rada käinud. Mulle anti “kohaletulekukäsk”, kui käia oli veel paar kilomeetrit ja suund viitas juba üsna üheselt Ülemistele…

Mul pole pädevust, et geoloogidega vaielda. Aga Rein Hansteini on päris huvitav vaadata, kui ta, pendel pihus, maa-alust vooluvett pidi käib. Ta teeb ju kaasa kõik looklemised. See tähendab, et olgu padrik, liigvesi või läbimatuna tunduv mülgas – säält ta läheb otse läbi, kui pendel tahab.

Päris elus nägi see välja siis nii, et Rein Hanstein käis pendliga eespool ja meie Ants Taliojaga jupp maad tagapool ta kannul, otsides astumiskohti jne. Sügisene mets ümberringi.

***

Pärast hakkas Antsul kripeldama, et maa-aluse jõe suubumiskoht sai selgeks, aga täpsem alguspunkt on veel teadmata. Et kas Hansteinil veel natuke aega oleks…

Nii sõitsime alguse juurde tagasi, Luigele kuivanud järve juurde. Pendel näitas, et me maa-aluse jõe säng tuli võpsiku poolt.

Sealt läbi pressides leidsime end äkki Männiku rabas. “Äkki” ütlen seepärast, et vaatepilt oli ootamatu – see on rabaosa, kust on tulekahju üle käinud.

Ma pole varem juhtunud mitu aastat hiljem rabapõlengu paika. Seal on lõputult põlenud-kuivanud männitüvesid püsti ja pikali – selline hall ja harali pilt. Pinnakate on juba taastunud ja kasvab noori mände, aga risu-räsu on meeletult. Kõige kummalisem, et aeg-ajalt hakkab ikka veel ninna põlengulõhn.

Põlenud rabas.

Peaks justkui rõõmustama, et vaat mis kõik siin tärkab ja taastub. Aga hävingu märgid on veel liiga nähtavad. Oli isemoodi teravalt kahju sellest rabamännikust.

See kurbus kleepus külge – ei antud ju aega mõtelda. Tempo oli peal, nii et me marssisime otse läbi selle kaose. Kuni hakkasime kuulma püssipaukusid ja automaadivalanguid.

Edasi minna ei tohtinud, näitas ka polügooni piir kollaste postidega.

Pärast kaardilt vaadates selgus, et olime punktis, kust Raku järv, me maa-aluse jõe oletatav alguspunkt, jäi vaid mõnesaja meetri kaugusele polügooniala sisse.

***

Ma olen neil retkedel, mida oleme varemgi koos teinud, mänginud seda mängu, et tsiteerin vahel oponente, kuidas maa-alused jõed on tühijutt. Tean, mis järgneb – mu retkekaaslased vaatavad mind oma teadjameeste nägudega, on pisut muigvel olekuga ja tihti ei ütle vastu ühtegi sõna. On vait, kõmbivad edasi ja on nii absoluutselt kindlad omas teadmises.

Õige toidu reklaam.

Peep oli oma Ohukotsu küla talust Raplas käimas, tõi meile Anneli tehtud kohupiima ja võid. Juba lõhna järgi tundis ära, et päris asjad.

Jõime kohvi ja jutt läks rohelistele teemadele, millest hiljuti räägiti Lelles.

Mul on Lelle loengutest siiani eredalt meeles joogaõpetaja emotsionaalsed rõhutused. Näiteks, kuidas oma tervisest hoolivad inimesed on rookinud paastu ja mingi preparaadi abil puhtaks oma soolte siseseinad. Suure valuga tulevad välja asjad, mis mehe jutu järgi on jälgid, isegi kuni meetri pikkused moodustised, kõik see saast, mis valest toitumisest sisse ladestub.

Teine nahaga tunnetatav jutt oli lihasööjatest: sööd liha ja see hakkab sul sees lagunema (mees ütles “roiskuma”), lagunemiskoha peal hakkab ka su nahk haisema. Taimetoitlane läheb mööda ja kohe lihasööja on tuvastatud.

Kokkuvõte see, et süüa tuleb rohelisi asju töötlemata kujul – ei prae, ei keeda. Keegi ütles seal Lelles veel, et tervisliku toitumisega hakkas asi allamäge minema, kui inimene avastas tule. Aga see oli hoopis Eha Metsalliku ettekande järel ja Eha loodusemeel on vägev.

Ta ise on juba aastaid tegelnud põhupõllundusega. Sel suvel jõin ta tütre peres kasepahakohvi ja sõime päris head asja, mis oli kokku segatud toorest taimsest toidust – nad suvekuudel söövadki ainult toorest.

Lelles oli loengute päeval avatud Päikese kohvik, kust sai osta õhukest, vist kuivatamismeetodil tehtud leiba. Kommid olid keetmata asjadest ja suhkruta, veidi lõi kakao maik muust üle. “Ei piima, muna, jahu ega suhkrut,” ütles kohviku reklaam.

***

Peep, kes kuulas tookord kõiki loenguid, meenutas hoopis Toomas Trapido juttu, et varsti elu sealmaal, et lihtsalt ei jõua enam elektrit osta. (Trapidol on see energialoojangu jutt, naftaajastu lõpu jutt, kus meil oleks paras aeg ettevalmistusi teha väiksema energiakuluga eluks.)

Sealt läks me kõnelus naturaalmajapidamisele (a ´la Trapido: inimene peaks saama kõik põhilise – toidu, kütte jms kohalikul tasandil; ökokülad ja kogukonnaelu) ja sellele, et kuidas see käiks, kui häda käes.

Peaks vist käima kuidagi nii, et ei lennutata toitu ühest maailma otsast teise või Eesti ühest otsast teise, et siis töödeldud kujul tagasi tuua – see oleks liigne energia raiskamine.

Peebu käest saaks kohupiima ja võid, aga mida meil vastu anda oleks? Margus arvas, et ta võiks neil talus sulasepäevi teha, aga see oleks enam-vähem kõik. Kartul-porgand on neil ju endal olemas.

Seekord andsin vastu vaid kaks piparmündivart tee jaoks, väikesest kimbust, mis meil kuivamas. Selleks ajaks, kui elektriga asjad halvad, kasvab vast mu piparmündipõõsas küll suuremaks, aga õige vahetuskaup see muidugi poleks. Saialilleseemneid, mida tänavu korjasin ja mida on tõesti palju, Anneli vist ei tahaks…

Mõni kogemus siiski on. Näiteks Raela naabritega tegime hiljuti vahetuskaupa, nemad said meilt mahlaõunu, meie nendelt mett. Kunagi Vigalas käis naabritega vahetus – kanamunad ja piim.

Kui oleks ainult Raela elu… Kanu ja kitsesid vast peaks, aga kitsedel võib nii väikesel maalapil kitsas ja igav olla, talvesöödaks peaks maad juurde rentima (see naturaalmajapidamise tingimustes peaks ju jälle mingi vahetus olema).

Võib-olla oleks variant lihasöögist loobujatele rohelisi asju kasvatada.. . Ja igaks juhuks tuleks taastada võimalus saada kaevust vett kätte ilma elektrita.

Telekata oskaks juba praegu elada, arvutita… veel ei oska.

***

Soolikate puhastamist mõte veel vastu ei võta, kogukonnaelu võtab küll.

Vähemalt vajadus haldusreformi teha langeks ära.

See on järeldus pärast seda, kui proovisin läbi uurida materjalid, mis siseministeeriumi koduleheküljele seoses omavalitsuste hiljutise pingereaga tekkisid. “Indeksid ja analüüs”, ehkki analüüsi ei leidnud ja, tõtt öelda pole seal analüüsi ainestki.

Ei ole, et mis meil on, mida me tahame ja mis on need teed, mille kaudu saame sinna, kuhu tahame (see on lihtsustatult Ülo Vooglaiu jutt). On kogum poolikut materjali, millest ei selgu ei üks, teine ega kolmas asi. Selle tööga pole justkui midagi peale hakata! Kusagilt vilksatab, et omavalitsusi on ühtlustada vaja, aga isegi sellest ei saa aru, miks siis.

Jõudsin neid materjale lugedes sinna, et tegelikult saaks ühtlustada küll. Siis, kui eestlased elaks Eestimaal ühtlase asustustihedusega üle maa. Linnade lähedusest küladesse laiali, sundasustamine ja sunnismaisus? Kus saaks omavalitsused panna nööri mööda käima!

Sundolukord tekib ka energialoojangul, aga siis pole Toompea uitmõtted sundijaks. Siis lihtsalt asi kujuneb nii, et inimesed ei rändaks ringi, vaid püsiks kodus, lapsed käiks kodu lähedal koolis, piirkonnas kujuneks välja oma arst, juuksur, pottsepp. Linnades elavad maaomanikud hakkaks rohkem oma maid kasutama ja suur osa neist koliks maale. Maid hakataks üleüldse rohkem kasutama mingiks päris otstarbeks, mitte nt niitma niitmise toetuse pärast…

Kui selleks ajaks on jõutud suurvallad vägisi ära teha, tekivad kogukondadesse lihtsalt uued, oma omavalitsused. Mis Toompeal muidugi tekitaks suure mure – peavad jälle alustama algusest seda tegu, et omavalitsuste üle täieliku kontrolli saaks.