Filmivõtete ajal - taga seinas on itaallase kõige "lõhnavam" pilt.

Ükspäev tuli jutuks, et kellel vanasti kodus siga tapeti. Meil tapeti, kui veel siga peeti. Ma vist ei käinud siis veel kooliski.

Mu isa oli linnas sündinud ja seda ei osanud või võib-olla ka ei tahtnud teha. Kui seatapupäev kätte jõudis, kutsuti Peiker. Kusjuures Peiker polnud selle mehe õige nimi. Ma ei mäleta täpselt, kas ta oli enne sõda olnud Eesti politseis või sõja ajal Saksa sõjaväes. Igatahes varjas end valenimega. Kui tuli, sai meie koerte käest haukuda.

Lapsi seatapu juurde ei lastud. Mäletan päris mitut asja, mis veel keelatud olid ja mis just seetõttu said mulle hästi tuttavaks, aga seatapuga sellist vastupandamatut uudishimu ei tekkinud. See oli kuidagi, et nii asjad käivad, et laps pealt ei vahi, ja ma millegipärast sellega leppisin.

Pärast tohtis vaadata, kui siga oli kuuris üles tõmmatud ja veri välja lastud. Kui ema puulusikaga kausis segas sea verd. Kui sea nahk oli harjastest puhtaks kaabitud, puhas, valge ja lähedalt nuusutades natuke imala lõhnaga.

Mul on eluaeg igasugustest elusolenditest kahju olnud, olen ämblikke päästnud ja vihmausse abistanud jne, aga sea surm nutma ei ajanud. Jälle oli kuidagi teada, et nii peavad asjad käima ja kõik. Mitte keegi ei sõnastanud seda ära.

See jääb elu lõpuni saladuseks, kuidas ema ja isa seda tegid.

***

Hakkasin otsima infot – millest on tehtud kilekotid, mis väidetavalt lagunevad. Lingid vedasid ökolehekülgedele – Bioneer, Puhas Elu, Killerkott… Igasugused sümpaatsed jutud, aga üldmulje lõpuks kole. Kui pildina kujutleda, siis midagi sellist, taas, nagu üraskikäigud puu koores. Et igaüks krõmpsutab oma rada pidi.

Ilus peaks olema, mitte kole. Selles mõttes, et igaühel on võimalus oma rada käia, et keegi pole sundinud kõiki laia lauaga standardseks. Aga no selline… selline ring.

Kilekott on väga halb. Toodetakse naftast, kulutatakse energiat, looduses laguneb 700-1000 aastat.

Paberkott on väga halb. Raie hävitab looduslikku mitmekesisust, kallis tehnoloogia, suur energiakulu, kõdunedes eritab metaani.

Riidest kott on väga halb. Kemikaalid ja veeraisk puuvilla tootmisel, pöörane energiakulu riide tootmisel, lisaks tootmisega kaasnevad saasteained, mürgine reovesi.

Karusnahk on väga halb. See elus loomade jutt. Siis, et karuslooma tootmisega kaasnevad energiakulu, saasteained… Vist tuli sealt kõdunedes metaani ka. Või oli see riidest…

Ja kõige lõpuks on lagunev kilekott ka väga halb. Sest tehakse näiteks maisist, aga maisi kasvatamiseks kasutatakse kemikaale, kulutatakse liiga palju energiat …

Ja nii edasi.

***

See on niimoodi, et seisad. Täiesti liikumatult niiske ilma käes, natuke kössis, silmad kinni, põhiline, et täiesti lõtv… Põhiline, et ei mõtleks, et ei haagiks tuult oma nahasse, et keeraks tajud tagurpidi sisse ära…

Nii vast oled õigesti ja keskkond saab sust rahu.

Ma mõtlen, see on ikka ruumipuudus, mis inimesi lolliks ajab ja tervikutunde moondab.

Selle peale ju läkski kohe mõte emale-isale. Sest nende ajal oli see tervikutunne ilmselt veel paigas, meie kodus juured ema talus ja isa linnapuumaja korteris. Kui lihtsustatult ütelda, siis inimene teadis, kus ta koht siin keskkonnas on, ja nii saigi vist juhtuda, et me lastena ses rajatises sõnadeta asju mõistsime.

***

Üleeile olime Tallinnas Ervini filmivõtteid pealt vaatamas. Ühes galeriis, kus ajutiselt olid kõik parajasti avatud näituse pildid taharuumi tõstetud. Võtte ajaks tuli pealtvaatajail taharuumi ära minna ja seda edasi-tagasi käimist ikka oli seal suurte piltide vahel, mis mulle erilist muljet ei jätnud (kelleltki itaallaselt, kes on üles kasvanud Berliinis). Olid kuidagi hingetud tööd.

Aga siis hakkasin tundma vastikut haisu, mis pahvatas iga kord, kui jälle kõik vaikseks käsutati ja tuli taharuumi kobida. Lõpuks jagasin ära, et see tuleb piltidest, mingi liimi või lateksi hais.

Käisin neid lähedalt nuusutamas ja oli naljakas – ikkagi mu elu esimesed nasaalsed näitusemuljed. Kõige suurem pilt, pannoo haises kõige rohkem.

Eesruumis teatas näitejanna umbes viiendat korda (viies kordusvõte), kuidas kunstnik on teda tungivalt palunud näituse avamise puhul mitte sõna võtta.

Taga grimeerija-tüdruk käis ringi, gripimask ees, ja ta ei kaitsnud ennast teiste pisikute eest, vaid teisi enda omade eest, kuna põdes parasjagu.

Mina olin samamoodi, tavast tagurpidi, ninaga oma näitusemuljetes…

Kui selliseid olekuhetki oma tajudes aeg-luubis temposse tõmmata, tekib katkestus. See on see kummaline pinges pind, mis kaob kohe, aga jätab jälje järele. Võib-olla seegi on keskkonna saast.