See on tädi Jete, kes suurema osa oma elust elas Venemaal.

Tegelikult kirjutasin juba jõuluajal juttu siia riputamiseks, aga see läks vanaks kätte. Olid ju pikad pühad ja mul sellisel ajal lähevad kergesti öö ja päev vahetusse. Siis vaatad kõike ööpilguga ja lõpuks mõtled kuidagi nii, et mis tähtsust sel siis ikka on jne.

Nüüd on jälle puhkepäevi pikalt ja kõik märgid näitavad, et olen jälle ööstumas. Pakkusin end kirjutama teede lumetõrjest – siis ikka midagi kasulikku ka sellest sünniks, ma ju kuulen, kuidas lumelükkajad siin müristavad akna taga, kui kõik korralikud inimesed alles magavad.

Eile kirjutasin uueaastakaarte (kusjuures see, et alles nüüd, on selge laiskus) ja miskipärast mõtlesin oma vanatädide peale, kellele kaarte saata ei saa, sest mõlemad on juba ammu surnud. Mõtlen tädi Jetit ja tädi Jetet.

***

Tädi Jeti oli mu vanaema õde, kes elas Vigalas Nurga talus. Tavaliselt käisime seal isaga, ma olin üsna väike veel. Tädi oli alati hästi rõõmus, et isa üksi ei läinud, vaid võttis ikka lapse ka kaasa. Põhiline, et tädi Jeti tegi siis meile kartuliga pannkooke ja valvas, et sööksime korralikult kõhud täis.

Ilmselt oli see see vana talutoit, millest vahel mõned räägivad, aga küsida pole enam kelleltki. Tädi Jeti oli hästi väike ja kõhn. Mu vanaema, ta õde siis, oli… volüümikas.

Tädi Jete, kelle päris nimi oli Henrietta, oli mu vanavanaisa venna tütar, selle Mihkli õde, kes 1917 võitlustes Püssi mõisa juures surma sai. Temast hakkasime kõigepealt aimu saama pakkide järgi, sest ta elas Venemaal, huvitava nimega Buzuluki linnas. Pakkides oli alati ohtralt kommi, mis olid põnevad kahel põhjusel – huvitavad paberid muidugi (need kulusid ära, sest me mängisime vetka-mängu ja mõneti oli tähtis, kellel on huvitavamatest kommipaberitest vetkad) ja kõigest üle käiv naftaliini lõhn. Võimalik, et tädi Jete ei usaldanud N Liidu posti ja igaks juhuks naftaliinitas oma saadetise üle.

Paar korda käis ta oma pika kasukaga tol ajal meil ka külas, aga pikemalt oli hilisemas eas, kui ta vist proovis end seada hoopis Eestisse elama.

Venemaale sattus ta esiotsa koos oma venna Mihkliga, kes saadeti sinna asumisele. Tulid koos tagasi, aga tädi Jete läks varsti jälle Venesse, nüüd juba oma teise venna Jaani juurde, kes õppis Moskvas arstiks. Kui vend ülikooli ära lõpetas, läks mingil ajal Orenburgi oblastisse kohtuarstiks ja jäigi sinna elama.

Tädi Jete läks aga Moskvas mehele ja tal oli selle Fedulovi-nimelise mehega ka poeg, kes mingil põhjusel juba 3aastasena suri. Ka meremehest mees suri noorelt ja tädi Jete kolis pärast sõda arstist venna juurde ära. Sealt Buzulukist need pakidki saabusid.

Tädi Jetega, kellel olid hästi ilusad elavad silmad, oli see huvitav asi, et ta oli tohutult palju raamatuid lugenud ja tundis end Vene kirjanduses kui kala vees. Aga selleks ajaks, kui ta vanemas eas Eestis oli ja pikemalt meie kodus peatus, olid tal päris elu ja raamatute elu veidi sassi läinud. Ta jutustas meile pikki lugusid Moskva elust, kus figureerisid ka Tolstoi, Puškini jt tegelased. Eriti lemmik oli tema jaoks Anna Karenina.

Mõnikord ta ütles näiteks, et meie emal on samasugune hea rüht nagu Anna Kareninal. Mul oli selleks ajaks igatahes ka juba Vene kirjandusest aimu, nii et tundsin vähemalt osa tegelasi tädi Jete juttudest raamatute järgi ära.

(Mingis lugema õppimise eas tundus “Anna Karenina” jube naljakas raamat, vähemalt pealkirja järgi – naisest, kel on kare nina.)

Pole aimugi, kas tädi Jeti ja tädi Jete omavahel suhtlesid kunagi. Kui Jete Eestisse tuli, ei olnud mu meelest tädi Jetit enam. Jete ise jõudis aga veel Venemaale ikkagi tagasi minna ning surigi Buzulukis.

***

Kui vanatädidele mõtlesin, hakkas kusagilt vilkuma mõtteuit, et no terehommikust, Tartus ja Tallinnas kasvab lapsi, mu õdede lapselapsi, kes võib-olla mitmekümne aasta pärast räägivad samamoodi, et jajah, oli meil seal Raplas see vanatädi… Üks neist lastest, ilmselt siis üks väike tüdruk, pidi just möödunud pühapäeval ilmale tulema, aga ootab veel. Eks ma hea meelega võiksin kord olla niimoodi jutuaineseks, aga internet on selleks ajaks ilmselt jõudnud umbe joosta. Vaevalt, et nad, Timmu, Rannar jt, teada saavad, et kord niimoodi nende peale mõtlesin.

Olen viimasel ajal õhutanud mitut inimest, et pangu oma lähema ajaloo meenutused kirja, fikseerigu, sest sellist aega (mõtlen just taasiseseisvumist), kus oleme elanud, ei tule enam kunagi. Mingis eas avastavad järgmised põlved nagunii, et nad tahaksid sellest rohkemat teada. Neil peaks olema võimalus lugeda, kuidas on asju kirjeldanud ja näinud kaasaegsed.

Ma ise loen siin Eesti riigi loomise eelseid mälestusi eelmise sajandi algusest ja nüansid, mida tekstile saavadki ainult kaasaegsed lisada, on põnevad. Aitavad aru saada, kuidas inimeste mõte tol ajal liikus.

Väike iramine käib selle üle, kuidas trükist praegu aina tulevadki mälestuste raamatud. No ma ei tea, seltskonna sellised reaktsioonid on ikka üsna ajalikud vist. Oma õhutamisi tehes ei pea ma tingimata silmas ilukirjanduslettide täiendamist, need mälestused ei pea ju olema just persoonilood suure kaanepildiga… Keegi ei tea tegelikult, mida tähtsat võib neiski raamatuis, mis praegu persooniraamatutena ilmuvad, olla nende jaoks, kes tulevad pärast meid.

Võib-olla kunagi on hirmus põnev lugeda inimestest, kes elasid ajal, mil kõneldi mobiiltelefoniga, suheldi arvutiga ja sõideti autodega, millesse tuli bensiini valada.

Kaugtöötaja "töökaaslased".

Mu kodukontoris juhtus eile kummaline asi.

Millegipärast tundub, et sellest rääkides peaksin rääkima ka kassidest.

Kodukontor iseenesest tähendab siis ühte nurka me köögis, kus mu arvutilaud ja kus ma kaugtöötajana tegutsen.

Kui kusagil sõidus pole, veedan päeva arvuti taga. Margus on tööl ja minu “töökaaslasteks” on Kuu ja Päike (ehk Kribu), kes on siis need me siiamlastest kassid.

Kui öösiti kirjutan, tulevad kassid sülle ja külje alla tukkuma. Kribul kui eakamal ja mitme pesakonna emal on positsioon päris sülle tulla. Kui Kribu juhtub mujal magama, tuleb Kuu, aga enne läheb kontrollib toas üle, kas “boss” (kes on tegelikult ka tema ema) on piisavalt sügavas unes.

Päeval ka on mul tukkujaid-kaaslasi, aga siis nad sagedamini tõmbuvad tuppa, kus ajavad mingeid oma asju. Minu juures käiakse süüa tahtmas ja tuiutamas, siia ulatuvad ka Kuu sööstud, kui ta parasjagu trenni teeb.

Kui ta pole Kribuga müramise asjus kaubale saanud (koos müratakse harva ja ainult Kribu initsiatiivil), käib mind meelitamas ja siis ta teeb vahel oma imehüppeid. Need on alati ootamatud, aga nii osavad, et olen õppinud mitte ehmatama. Kuu hüppab maast nii kõrgele, et ulatub hästi pehme käpaga (küüned on sisse tõmmatud) puudutama mu nägu. See käib välk ja pauk ära ja siis ta kablutab tohutu tempoga tuppa, lootes, et teen sama ja on huvitav.

Tuiutamine tähendab pikka aega istumist ühe koha peal, pilk kusagil igavikus. Olen tuiutajaid põhjalikult uurinud ja tõepoolest ei ole sellel vaatamisel justkui konkreetset vaatamisobjekti.

Meister selles vallas on just Kribu. See käib nii, et kassid on toas ja mina rahulikult arvuti taga tegutsen. Järsku avastan, et väga vaikselt on mu esikusse avanevasse ukseavasse ilmunud Kribu, kes istub keset vaipa ja tuiutab. Ta justkui vaatab mind ja ei vaata ka, aga millegipärast pean justkui ta vaateväljas ikka olema.

Tuiutajad jutule ei võta, neid ei tohi segada, sülle võtta ega torkida, sest siis saad õiendada või ka hammustada. Kuu õiendab ühe etteheitva näuksuga, Kribu pikkade tiraadide ja hammastega.

***

Selles olustikus siis eile siin köögis (no me köök pole päris köök, näiteks söögilauda siin pole) tegutsesin ja mingil hetkel otsustasin kohvi juua.

Kui pliidi ees seisan, jääb mulle täpselt silme ette mu armas käoga seinakell. Margus pani ta seinale üsna kõrgele, et kella ketid põrandale hunnikusse ei vajuks.

Ja siis oligi: kassid parasjagu köögis kõndimas, mina pliidi ees, sest kohe vesi keema hakkamas, kui äkki kella ketid, mis tiksumise peale tavaliselt veidi võbisevad, hakkavad kõrvu tegema ringisid. Ringi läbimõõt nii umbes 25 sentimeetrit.

Ma jooksu ei pannud, aga käitusin ilmselt ikkagi valesti. Kõigepealt täiesti spontaanselt küsisin, et “kes sina siis nüüd oled”, ja siis võtsin ketid pihku, nii et nad jälle tasaseks jäid. Mõtlen tagantjärele, et ei oleks pidanud kette puutuma. Võib-olla oleks pidanud ka hoopis kasse jälgima, et mida nemad teevad.

Aga oligi kõik ja mul muidugi see, et mis nüüd ikkagi oli.

Mis teha, aga esimene asi oli, et helistasin ja uurisin, kas inimesega, kellega mingi üle 15 aastat tagasi kokku leppisime teisele teispoolsusest kord selgelt endast märku anda, kui aeg sealmaal, on kõik ikka korras. Oli olemas.

Siis mõtlesin nende peale, kes juba läinud. No ema oli ikka jälle esimene. Siis kõik nad teised. Ja korraks seostus ka vanaisaga, keda ma pole päris elus näinudki, aga kellel oli eile sünniaastapäev. Ma mõtlesin ta peale sellega seoses küll, aga mitte väga tugevasti.

Eks päristõde jää jälle saladuseks.

***

Kahju, et ei vaadanud sel hetkel kasse, igatahes köögis nad tõesti olid. Vahel ikka tundub, et mõnes asjas on nad targemad.

Kuu päris jutupuhumisi ei talu, ta ei taha tugevalt keskendunud tähelepanu, kui just pole miilustamise aeg. Aga Päike-Kribu kuulab hea meelega.

Mõnikord kutsun teda sülle, et tule, hakkame juttu rääkima. Kribu tulebki, sätib end lesima ja teeb näo, et “hakka aga nüüd pihta”.

Märkan, et jälgin kella kette. See käib ju nii, et tuleb ikka mõtelda mingist hammasrataste või muust tõrkest, mis “kindlasti põhjustas seda ringlemist”. Need pole seda rohkem teinud.