Paluküla melu.

Käisime Palukülas, mis on siis see paik, kus on peetud palju vaidlusi spordi- ja puhkekeskuse rajajate ning hiiemäe kaitsjate vahel. Oli pikett traktori vastu, kui see tõstuki tarvis mäele kaevama läks jne.

Siis tuli vahepeal justkui päris vaikus (vaidlused jätkusid kohtus) ja tänavu suvel käis puude raiumine selle raja äärest, kust läheb suusarada. Meeltele ikka kibe pilt, kui puud mäe tipus (see mägi on nagu 2-osaline, Hiiemägi ja Reevimägi, ning kõrgem tipp jääb hiiepaiga poolele) olid punase värviga märgistatud – suusarada läheb sealt läbi.

Hetkel on Palukülas avatud mitu valgustusega suusarada ja seda vahet käib pidev saalimine.

Kui me laupäeval seal vaatamas olime, võis autosid olla parkimisplatsidel vast 30-40, aga see oli aeg, kui televiisor kandis just Otepää suusatamist üle. Kui ära tulime, tuli autosid pidevalt vastu, nii et rahvast sõitis kogu aeg juurde.

Üks me tuttav, kes Palukülas tihti käib, ütles, et vahel tööpäeva õhtul on nii palju suusatajaid, et pole ruumi, kuhu autot parkida.

Päeval sagivad seal peale suusatajate lumelaudurid, kelgutajad, lohvil sõitjad ja nii edasi.

Parkimisplatsi servas oli väike vagun, kust sai sooja teed.

Isegi korraks mäeveerel liikudes kostis kelgutajate ohkimist, et miks ometi ei ole tõstukit, mille abil üles sõita saaks… Paluküla Hiiemägi on Loode-Eesti kõrgeim tipp, 106 meetrit merepinnast.

Olukord on… inimene inimese vastu. Talisportlased ütlevad, et Palukülas mäest alla laskjate hulk on nii suur, et see tegevus peaks olema organiseeritud, sest muidu võivad juhtuda õnnetused. Organiseerimise all mõtlevad nad siis mäejalami nii-öelda ruumijaotust ja tõstukit. Kuigi ka nüüd olid vähemalt kelgutajad ja lumelaudurid eraldi radadel, sõitis üks lumelaudur küll ka kelgutajate hulgas.

Hästi palju oli seal lapsi, päris pisikesigi…

Talisportlased unistavad ka paigast, kus saaks riideid vahetada, nina soojendada, kerget einet võtta… See oli olemas ses keskuseprojektis, mis pooleli jäi. Tõstuk oli seal siis selline, mis vaid lumehooajaks üles pandaks ja lume minnes lahti monteeritaks.

Saan sportlaste jutust aru nii, et tõstuk pole mitte niivõrd laiskade jaoks, kui just organiseerimise jaoks vajalik, et tõusule minejad liiguks ühte rada, mitte ei rühiks oma kelkudega laskujate keskel.

Kohtunik andis organiseerida tahtjale vallale õiguse. Päris elus tähendab see siiski teravdatud tähelepanu iga liigutuse suhtes, mida vald mäel korraldab.

Kes see “elukohtunik” oleks, kes ütleks, kas õigus on teatavaid rajatisi soovivatel sportlastel või hiierahu kaitsvail hiiesõpradel.

Hea suusatamispaigana on Paluküla igal talvel hinnas, kuna sealne maastik oma tõusude-languste jms meeldib suusatajatele. Ega kelgutajatel ka ole muidu suht tasase pinnavormiga Raplamaal eriti häid mägesid leida. Kui lumetalved jätkuvad, muutub paik ilmselt veelgi populaarsemaks.