Seekord Ugalas pilti ei teinud. Peeter Tammearu auks pilt suvisest Punttila-etendusest.

Lasin kolm päeva mööda, et vaatan, kas paha maik läheb suust ära. Pole läinud.

Asi on kolmesajas kroonis, mille siis järgmisel nädalal pean Jürgen Ligi ministeeriumi arvele kandma. Mu otsene panus me riigieelarvesse peale muu raha, nagu bensu-, suitsuaktsiis, tulumaks jne. Selle eest, et mu kõrvalistuja me kodutänaval sõitis autos ilma turvavööta.

Oleks paras koht vist tervitada oma autosõiduõpetajat, kes õppesõitude ajal trennis mu turvavöökasutuse automaatseks, nii et ilma on imelik sõita.

Aga paha maik jäi sellest, kuidas see asi öösel vastu eelmist neljapäeva käis.

Me tulime Ugalast, kus vaatasime “Keisri hullu” viimast etendust. Kuna see oli Peeter Tammearu Ugala-töö lõpetuse etendus, jäime pärast etendusepeole, Margus neid kõiki seal tunneb.

Tagasi sõitsime suhteliselt rahulikult. Nii öösel ma kellelgi jalgu sellega ei jäänud ja ikkagi parem, kui praeguste teeoludega mõne metsloomaga väga ootamatult teel kokku saada.

Raplasse jõudsime kusagil peale kella ühte öösel. Panime Craigi, kes oli meiega kaasas, tema kodu juures maha ja keerasime peateelt oma tänavale. Hästi kaugelt oli näha, et üks auto peale meie veel Raplas ikka liikus.

Me tänav algab ühesuunalise 30 km/h lõiguga. Sääl siis selgus, et see teine ainuke liikuja auto oli äkki meil sabas, ikka niimoodi nina vastu lina, et kõik autopeeglid särasid.

Ma kuidagi nii kobisesin seal omaette, et terehommikust, me oleme kaks liikuvat autot Rapla peal ja nüüd pole tal muud kohta, kui tingimata peab mul sabas kibelema.

Tänav läheb enne me kodu üle peatee ja enne sinna jõudmist kommenteerisin veel, et ärgu nad lootku, et ma igaks juhuks ei pidurda, et vaadata, kas keegi veel tuleb – et kibelevad, mis kibelevad, aga peavad selle ikka ära kannatama.

No täpselt enne me maja lõi siis taga sõitja oma vilkurid pöörlema.

Nii sabas oli ilmselt vaja sõita, et uurida, kuidas me turvavöödega lood on.

Selline karm värk oli, autost välja ja eeskirjade tutvustus, kuidas juht pigem jätku kaasreisija maha, kui et lubab tal turvavööta sõita jne. Margus veidi õiendas, aga tõtt öelda selleks nagu võimalust polnud, sest saime teada, et peaksime maksma kumbki kolm tuhat krooni, aga kui oleme nõus kiirmenetlusega, siis ainult kolmsada jääb.

Muidugi ei alustanud ma arutelu, et kas politsei mitte eeskirju ei rikkunud, kui sõitis mul sabas nõutava pikivaheta.

Mingil hetkel tuli see tunne, et pagan, lõpetagu nad juba. Olime oma mõtetega juba kodus ju, aga see kiirmenetlus, paberite täitmine, võttis ikka ilmatu aja. Kujutan ette, et potentsiaalse liiklusrikkujana (kurjategija, jah?) peaksin oma autoga neil arvuti andmebaasides olema, aga ikka oli vaja kõik andmed üle küsida.

Kui peaksite samasugusesse olukorda sattuma, siis pidage meeles õpetust, mida kuulsime, et rikkuja peaks oma seletuses ikka kahetsust üles näitama.

See oli mu esimene liiklustrahv üleüldse. No ikka põen seda, jah.

Järgmisel päeval üks teadjamees rääkis, et patrullipolitseinikud saavat õiendada, kui tulevad tänavalt nii, et trahvi pole teinud.

Öine vahetus muidugi siis on hädas, nii et peab otsemaid, kui mingit liikumist märkavad, ligi tõmbama…

***

Etendus, mõtlen nüüd “Keisri hullu” ikka, oli hea. Tekitas muu hulgas tugevat kontrasti eelmisega, mis oli “Kirsiaed” Draamateatris. Ilmselt ei tohiks võrrelda rohkem kui 30 korda mängitut esietendusega, aga ikkagi.

Täna käis raadios tõsine arutelu, kuidas nüüdne “Kirsiaed” on Tšehhovi tüki kaasaega tõmmanud, uuenduslikult ja stampe lõhkuvalt. Mulle oli see küll uudiseks. Saalis istudes segasid traagelniidid ja mingi imelik ähmasus, tükati lihtsalt ei kuulnud tekstigi…

Mu teatrielamuste baromeeter on, kas ajab nihelema. Kui etendus on igav, läheb tool ebamugavaks, jalad väsivad. Kui seal Draamas nihelesin kõvasti, mõtlesin, et ju Elmo Nüganen on oma “Ma armastasin sakslast” lavastusega mu teatrimaitse selleks hooajaks ära rikkunud. Et kohe, kui on miski, mis nii filigraanne ja täpne tervik pole, pole rahul.

No täna raadiost kuulsin diagnoosi ka. Vanameelsed armastavad klassikalist Stanislavski teatrit, nagu näiteks Nüganeni sakslase-lavastus, moodsad kiidavad “Kirsiaeda”.

Muheleja uksel.

Kui helistab Rein Paatsalust, aeg-ajalt, räägime tavaliselt looduse asjust. Tavaliselt ta kommenteerib mõnda mu lehes ilmunud lugu ja mõnikord pakub, mida tema arvates veel võiks kirjutada.

Ta viimane ettepanek oli näiteks, et rohkem peaks promoma Eesti soode taastamist.

Enamasti oleme Reinuga looduse küsimustes ühel meelel.

Tähtis on ilmselt ütelda, et ta ise on suur loodusesõber. Üks näide, et ta väikeses aias, mis jääb mere lähedale, on vanade õunapuude murdunud okstest tekkinud õnarustele käepärasest materjalist mõned väikesed katused peale ehitatud. Rein loodab, et nii meeldivad need väikelindudele pesa ehitamiseks rohkem – vihm ei saja sisse.

Ta teab üsna hästi ka oma kodupaiga ajalugu.

Nüüd reedel tuli jälle Paatsalu kandist kõne. “Ma tahan sinuga vaielda,” ütles Rein. Me vaidlesime ja see oli me esimene kõnelus, kus jäimegi eriarvamustele. Natuke segas kehv levi, mis hakkas me juttu hakkima, nii et, arvan, kord see vaidlus veel jätkub.

Teravaks teemaks osutusid kullid. Mu lehelugu oli siis sellest, et ühes foorumis arutasid inimesed majade juurde lennanud raudkullide tapmist, rääkisid, kuidas on tapnud jne kuni keskkonnainspektsiooni sekkumiseni.

Natuke imelik on ütelda, et kulli ei tohi tappa, sest ta on looduskaitsealune liik, kuigi nii see just on. Mulle tundub nimelt, et üleüldse ei peaks inimene lindu tapma, olgu lind kaitsealune või mitte. Ei kulli, ei varest, ei rästast, ei kormorani.

Reinu põhiargument oli sama, mis foorumirahva ajendki – kullid söövad väikelinde ja inimene peaks saama väikelinde kaitsta.

Mina pakkusin, et oleks analoog, kui kuskilt tuleks keegi ja keelaks inimesel päevapealt sealiha söömise ära. Rääkisin kulli n-ö metsasanitari rollist jne, aga Rein jäi ka enda juurde.

***

Tollesse foorumisse sekkus kaks asjatundjat ornitoloogi, kes üritasid seletada looduse ringi, kus igal liigil oma roll. Päris mõjusad on nende pakutud arvud, aga neid lugesin just praegu ja saan Reinule edastada vast järgmisel korral.

Et talviti on Eestis umbes 1500–2500 raudkulli ja 500 000–900 000 rasvatihast, koduvarblase arvukus umbes samas tihaste suurusjärgus. Vahe on nii suur, et kullidel ei oleks kuidagigi võimalik rasvatihaste arvukust mõjutada, rääkimata selle vähendamisest.

Päris huvitav, et parematel tihaseaastatel siis peaaegu et üks rasvatihane iga eestlase kohta…

Üks mõttekäik oli foorumis, mis mu meelest tähtis. Sealne põhivaidleja leiab, et kullide ja nende koha kohta looduses peaks olema rohkem lugemist.

Kui hakata mõtlema, mis kõik küsimusi on tekitanud, peaks see tegelikult olema terve sari väikesi trükiseid, mis oleks inimestele hästi kättesaadavad.

Vaatasin uudist, kuidas Tallinna rahvas metsloomade jaoks puu-, juur- ja aedvilja annetas. Selline suur heategu, milleks siis üles kutsusid Eesti jahimeeste selts ja mittetulundusühing Roheline Rahu.

Ilus, eks, aga mulle tundub, et asjal on jõnks sees. Sellised kampaaniad tekitavad kergesti arusaama, nagu loodus ei saakski hakkama ilma inimeseta. Et kui ma ikka ei vii sinna seltside kogumiskasti apelsine ja kusagil Hollandi aiandites kasvatatud hiina kapsast, saavad metskitsed metsas otsa.

Ka lindude toitmise foorumis kohtas arvamist, et kui linnumaja pidevalt ei täidaks, jääks mets tühjaks.

Kui ühiskond on nii väike ja nii internetiseeritud, nagu meil on, levivad ja kinnistuvad ka eksiarusaamad väga kiiresti. Võib-olla oleks jahimeeste selts ka pidanud aktsiooniks kokku panema mingi infolehe, mis looduse suhteid selgitaks…

***

Käisime täna Madise pool. Madise isa mängis väikest restaureeritud koduorelit, lihtsalt, et kuulaksime, kuidas kõlab. Oli selline kevadelootusest rikas hetk, mida mõjutas ere ja justkui juba sulatavalt soe päikesevalgus akna taga.

“Nüüd koerale ka,” muigas Madis pärast ja tõi isale suupilli. Juhtus, mida ta hästi ette teadis. Kui isa alustas suupillimängu, sättis nende taksikoer (kas Betti, olen unustanud nime) end ta ette ja “laulis” loo otsast lõpuni kaasa.

Pärast vaatasin täna tehtud pilte ja avastasin ühe, kus Madise taks istub maja ukse ees ja muheleb.

Liiga palju.

Nüüd vist sain aru, miks nii kitsas tunne on. Et lumest, mis hingata ei lase, see nagunii. Aga peale selle on, et pead liikuma kindlatel radadel. Sinna astud, kus tee lahti lükatud või sisse sõtkutud on.

Garaaži juures on pärast tänast kühveldamist hunnikud otstest nii kõrged, et autoga tagurdades pole enam vaatevälja. Seda märkasin, kui juba tagurdasin muidugi.

Ja kui lund jälle sadama hakkab, tekitab see hooti umbset tunnet, et vist nii jääbki. Ühel õhtupoolikul, poeskäigul, sadas isemoodi asju, eriti kristalseid, mis kiiskasid tänavalampide käes. Paks, särav, ent astumise peale kergesti lendlev kord maas, säravad oksad puus, särav tänav, säravad autod ja tihedalt langevad säravad asjad õhus. Tundus eriti jube.

Kui nii võtta, siis ma eelistaks ikka kliima soojenemist väikese jääaja asemel, mida ka keegi hiljuti ju ennustas.

Üks eilne telefonijutt oli kaudselt sel teemal, ökoasjast, bioenergeetikast, asjust, mis Euroopat peaks kliima soojenemise eest päästma. Aga me jutt käis pahupidi poolt mööda. Tuuleparkidest, mille taga on äri, energiavõsast, millel pole majanduslikku mõttekust, asjust, mis ei saagi normaalselt toimida, kuna nad on juba algselt ehitatud dotatsioonile, mis iseenesest on ebaloomulik.

Jälle seal, et 27 riiki, 500 miljonit inimest ja ühised direktiivid.

Kui mõtelda, kui tõsimeeli käib Brüsselis selle süsteemi ülesehitus, et kõik need sajad miljonid inimesed peaks hakkama igal hetkel, kui mingit puidust asja ostavad või müüvad, hankima endale pabereid, mis tõestaks, et see puit on seaduste kohaselt ning keskkonna- ja inimsõbralikult hangitud… No vast maksad selle eest midagi või on mingid spetsbürood…

Ostad viis ruumi küttepuid ja ühtlasi hakkad taotlema tunnistust, et pole neid puid varastamas käinud, ja et mees, kes neid kord üles töötas, kasutas oma saes kütust, mis hangitud keskkonnasõbralikkuse sertifikaati omavalt kütusemüüjalt.

Loogiline, et see eelnõupakett ei ole ainuke lollus, mida Brüsseli koridorides üks seltskond raevukalt kaitseb kui maailma tähtsaimat regulatsiooni.

Miskipärast seostub täna loetud teade, hoiatus, et Eesti kasvuhoonegaaside heitkogustega kauplemise registri kasutajatelt üritab keegi petu-e-mailidega paroole välja pressida. Keegi teeb raha ja kellegi nina on üles võtnud selle raha lõhna.

See suur masinavärk kujutluses nagiseb ja krigiseb. Paned tarkust sisse, hakkab hekseldama, paned lolluse ja samamoodi. Tagasikäigukangi ei ole. Hea ninaga ärimees mõtleb välja sobiliku sousti ja paneb masinasse oma äriidee. Paneb poliitikud jooksma ja ametnikud käske täitma. Varsti hakkab raha tulema ta tasku.

Mu telefonimees oli nõus küll, et inimesi on maakeral nii palju, et üleasustus tekitab inimkoosluses stressi, hälbeid ja haigusi. Nagu kõrge arvukuse korral rebaste kärntõbi ja metskitsede pasatõbi.

See on jutt, millega on paras end rahustada – ikka parem ju, kui põhjust tead.

Aga mind ehmatas tegelikult kõige rohkem hoopis see, kuidas ta rääkis teadusest, mis aina sagedamini jõuab oma uuringuis tellitud tulemusteni… Mis see on, kui Oxfordi ülikooli haridusega inimene ütleb, et Eestis elu saab otsa, kui valdu suureks ei liida?

Tuleb ju tahtmine, et läheks ja peataks selle, heidaks kuskile risti-põigiti ette, kui muu ei aita. Tean mõnda, kes ütleb, et siis mine ja heida. Sest kuni kõik ainult pealt vaatavad ja lolluse vastu ei astu, jääb lollus lokkama.

Kui bioloogiliselt võtta, mõtlen neid kooslusehälbeid, siis ei pööra seda protsessi mis tahes sekkumine.

Täiesti hetkeajel ostsin täna hunniku lõnga. Tundus, et on õige aeg kududa.

Kui lumi ära sulab, on maailm nähtavasti ilusam.