Käib katusele kukkunud tamme saagimine.

Käisime üle pika aja Mardi juures. See oli ette kokku lepitud ja Mart võttis kätte meid üllatada mitmekäigulise lõunasöögiga. Igaks juhuks ei ürita detaile loetleda, sääl oli nii palju nüansse, kus ja mismoodi olid läbi praetud supi koostisosad, töödeldud prae juurde käivad köögiviljad jne.

Mart kirjeldas kõiki oma toidutegemistoiminguid õhinal ja pani i-le punkti peale veel kohviga, mida me tõesti ka polnud varem maitsnud. Nimelt kohv, milles vee asemel õunamahl ja vist kuulus asja juurde veidi soodat, mis mahla hapu maitse ära võttis.

Selline gurmaanlik paraad.

Aga me sõidu eesmärk polnud mitte ainult süüa. Mart oli märku andnud, et muu hulgas oleks natuke abi vaja, et lahti saagida oja-äärne tammepuu, mis tugeva tuulega murdus ja võrapidi lauda katusele kukkus.

Oletan, et just niiskuse tõttu see tammega juhtus.

Abistamine ise seisnes selles, et Mart vehkis saega keskel puu kallal ja meie seisime vajalikus kauguses teine teisel pool teda. Mul polnud midagi õpetada, sest tean saagimisest vähe. Margus, kes kunagi on töötanud metsavahina, katsus üle saemürina hõigata, kust tema meelest kõigepealt tuleks ohutuse mõttes tüve küljest oksad ära saagida. Neist õpetustest isepea Mart ei teinud välja karvavõrdki.

Saeleht jäi kaks korda ikka puusse kinni ka, aga lõpuks sai ta kõige ohtlikumast seisust maa ja taeva vahel rippuva puuga jagu.

Siis hakkas see, mida ta juba enne oli vaikselt maininud. Et nii kõva väega tammepuu, et selle auks igal juhul tuleb tuua vereohver.

Mardi jutu järgi olevat sensitiividest naised selle puu juures pikali kukkunud, kui ta talus külas käisid. “Just naistele mõjus sedasi,” ütles Mart oma iseloomuliku tooniga, mida võiks nimetada tooniks “usu, siis usud”.

Sellise vägeva tamme pärast tuleb niisiis lammas tappa ja mina seda rituaali pildistagu.

Mispeale Mart kuulis, et minust ei saa pildistajat ei mingilgi juhul.

***

Kõõlusin Mardi köögiviljamaal ja kasvuhoones – kõik, mis tal kasvab, on märksa suurem kui asjad meil Raela aias. Aga vähemalt korra kuulsin määgimist. Üle kõige muidugi šamaanitrumm ja sellest ei pääsenud aia kaugeimas nurgaski, kus tal kasvab mädarõikamets.

Mõtlesin, et siin nüüd siis olen omadega: just sõin lambapraadi gurmaanlike lisanditega ja kuskiltki ei kostnud kategoorilist ei-d. Aga seda, et praele peab eelnema lambatapp, ei taha tunnistada.

Mu pea oli õlul, aga tunde järgi justkui liivasse peidetud.

Üritasin sedapidi ka mõtelda, et tamme väge ju tunnistan ja tammele ohverdamist kui akti iseenesest ka. Olen valmis uskuma sedagi, et puu vägi võib jalust rabada.

Aga tappu vaadata ei taha. Ja selle ühe hetkega ei suutnud lepitada seegi, kui proovisin kujutleda, mida siis Mart tundma peab, kui oma lambakarja loomadest tapule minejaid valib ja neile noa kõrri pistab.

Võib-olla on see asi, millest ei peaks rääkima. Asjad on, nagu on.

***

Siin on reas Mardi koerad, kukk ja ainuke kana.

Kui käis looma nülgimine, oli kõik juba teisiti. Mardi kaks koera ootasid reas oma noosi ja ka ta ainus kana koos kukega hoidsid nülgimise ligi. Midagi oli kogu aeg nokkida.

Ainult pulstunud karvaga laudakass pidi oma huve väljendama lauda irvakil aknal kiiresti edasi-tagasi käies ja kasukat piitade vastu sügades. Ta nimelt pelgab koerte tsooni sattumist.

Mart tegi veel ühe käigu tamme juurde ja trummi kõmin käis taevani. Ma olen hästi kahevahel, kas kirjutada, kuidas ta end enne seda verega kokku määris.

Kui need sensitiivsed naised seal oleks olnud… No ei tea, kuhu tamme vägi läheb, kui puu on jalalt maas ja saag teda juba jupitab.

Siin ta õue tammik.

Mardi õue peal kasvavad vanad tammed suure grupina ja harvendatud metsas on pea kogu järelkasv tammedest. Ta jutt selle juurde käib nii, et kui inimesed poleks nii lollid ja hoolimatud oma lageraietega, oleks Eestis hoopis rohkem tammikuid. Mart on paljude inimtegude suhtes hästi kriitiline.

Ma täiesti usun, et sääl ta talus, kus kõik on oma kätega tehtud, on ärkvel hingusi ja jõudusid, mis muudavad kogu õhu hästi elavaks. Aga see on asi, mida ei saa lahterdada. Ei ole ilus või kole, hea või halb. On see, mis on. Kui seda sõnastan, näib, et sõna “on” selles kontekstis ka must-valgel kirja panduna kuidagi kajab ja kõmiseb.