Vahtra-noolöölase röövik, kes praegu me aias kastanilehti vitsutab.

Eile tegid sookured häält. See käib ikka alati vastu nahka. Tõmbab taeva lahti ja hingamisruumi suuremaks. Muidugi meenutab, et varsti sügis käes jne.

Põualiblikad ei pea mingit häält tegema, et inimeste emotsioone kütta. Piisab sellest, kui nad kusagil hulgakesi koos lendavad.

Paari nädala eest pistsin nina Matsalu luhta. Tänavu liikumisluba ei küsinudki, sest eelmisel aastal sai villand sealsest suurest sagimisest – küll turistid, küll poisid mingite sääreväristajatega, peale selle heinategijad nagunii. Mõtlesin, et on aeg otsida uus koht, mis turismikaartidest väljas…

Aga igatsemine ikka käib ja seal luhatee otsas kasvasid siis luigelilled ja metsik parv heledaid liblikaid lendas nende kohal. Valged luigelilled on punasetriibulised, punaste tolmukatega – selline ilus-ilus pilt oli kokku.

Veel ilusam muidugi seetõttu, et luigelilled on mu lapsepõlvelilled – Vigala jões kõrkjates oli neid hulgim. Kõrkjatest tegime paate, kümneid ja kümneid sai teele saadetud… Ja luhas jäi ju vaatepildi taha veel mu armas Neidsaare mägi…

Luhaservast tagasi tulles jäi silm roopasse, mille küljel mulla peal samad liblikad kümnete kaupa reas, niiskust hankimas ilmselt, joomas. Tulijad ajasid olijaid lendu või end lehvitama, kogu aeg oli keegi liikvel. Jälle ilus ja kurb pilt – tiivulised miskipärast teevad nukraks.

***

Mõni päev hiljem Raela aias sagisid siis samuti valged liblikad. Tere, põualiblikad, olin ütlemas, aga siis nägin, et hoopis maisemad tegelased tulid. Heledad küll, aga hoopis tuhmjad kapsaliblikad. Inimese saamahimu hakkas kohe tööle. Ei midagi igavikulist või nukrat, vaid otsemaid meeles “minu kapsad”.

Nüüd igatsemiste asemel nopin me väga väikese kapsamaa pealt kapsausse. Nad on kavalad tüübid, hästi välja mõeldud kohastumisega. Kohe, kui kapsalehte liigutad, laseb kapsauss end peenikese võrguniidi otsa rippu. Sealt hakkab varsti kiiresti tagasi sibama toidu juurde. Isegi mulla peale kukkuvad ussid oskavad tohutu kiirusega kapsa peale tagasi ronida.

Tigudega sai sel suvel aed ära jagatud – jäid naadistikud, kus nende koht. Kapsaussidega kaupa ei tee. Ma muidugi ei tea, kas usside ja pisikeste valgete munade ärakorjamisest kasu on. Vähemalt praegu on plats peaaegu tühi.

Kapsaisu tegelikult pole mind innustanud, vaid pigem see, et omakasvatatud taimed. Ma olen nagu nende poolt, kui ussile ütlen, et aitab naljast.

Eile õhtul avastasin aga ühe kapsalehe alt korralikult ritta laotud kollaste munade pundi. Vaatasin õhtul järele ja leidsin oma üllatuseks, et vististi on need nüüd siis põualiblikate munad. Ei teadnud ju, et nemadki on kahjurite nimekirjas. Teistel on põualiblikate röövikud lodjapuud lehtedest paljaks söönud… vaat sulle emotsioonid ja magus nukrus.

***

Kui kõik tänavu selgeks õpitud aiategelased kokku lugeda, tuleb pikk rida, nii palju erinevaid putukaid meil varem pole olnud.

Hiljuti sain Viive Rosenbergilt näiteks teada, et need, kes naabri varjulisel põllul kartulilehed pitsiliseks söövad, on rohulutikad, kes päeval on põõsas peidus ja öösiti käivad pugimas.

Meie aia kakrapõõsas olid Viive Rosenbergi hinnangul mustad oa lehetäid. Neid ma noppima ei hakanud, sest loodus tegutses ise – sealsamas ronis kümneid lepatriinusid, kes täisid sõid.

Viimane õppimisobjekt oli siis vahtra-noolöölase röövik, nagu sain täna teada tänu veebinaistele. Vahtra-noolöölane kahtlemata on lendaja, selline ööliblika moodi karune. Ma olen kogenud küll ööliblikate lennu emotsiooni, seda nakatavat hullust, aga eile seda üht imeilusat karvast junnikest vaadates polnud nagu mingit tunnet. Kuigi väikest hobukastanit, kelle lehte röövik suure suuga sõi, olen hoidnud ja poputanud, ei tormanud röövikut ära korjama. Mõte käis kuidagi nii, et huvitav, kui palju see üks karvane süüa vajab. Vähemalt eile jäigi ta edasi sööma.

***

Loomade-lindude puhul on minu teada kokku lepitud, et neid enam ei liigitata kahjulikeks ja kasulikeks. (Kuigi vahetevahel tundub, et see inimesekeskne jaotamine on jälle peale tungimas.)

Putukate seas on kahjurite vägi alles ja sama kehtib taimede kohta. Kui lugeda põllumeeste tekste, et keda kõike põllult tõrjuda on vaja, on need enamasti ju tegelikult kõige tavalisemad looduse liigid. Mida rohkem neid tõrjuda, seda enam peavad nad keskkonnatingimustele ringi kohanema, seda elujõulisemaks ja vintskemaks nad muutuvad.

Meil on aias suur kassitapu-uputus ja murusse on ilmunud kakrad, raudrohi… liigid, kes tänavu veel justkui eriti tungivalt levivad. Kas põllumehed on oma taimemürkidega needki taimed niimoodi ära karastanud, et nad on saanud võimsa elujõu. Üks asi, et tõrjutavad võivad muutuda resistentseteks ehk mürgid neile enam ei mõju. Mu meelest peaks kaasnema teatav võimendatud vintskus, mida neil looduses, kui inimene vahele ei sudiks, ei oleks. Kui käisin hiljuti Roundupiga pritsitud põllul, mürgist punasel, õnnetul, kuivaval, hakkasid näiteks silma lopsakad rohelised kassitapupuhmad.

Samad muutused on ju käimas putukate ilmas. Külli Hiiesaar maaülikoolist on ühes kirjutises toonud ära putukate n-ö rekordid – kõige suurem, kõige kiirem jne. Muu hulgas kirjutab ta seal 1989. aasta andmete põhjal, et putukamürkide suhtes resistentsete putukate rida juhib virsiku lehetäi, kes on muutunud resistentseks 71 erisuguse sünteetilise putukamürgi suhtes. Teisel kohal on kapsakoi 51 ja kolmandal kartulimardikas 37 erisuguse mürgiga…

Lõpuks on nii, et inimene tõrjub ja tõrjub kahjureid ja kahjustajaid, kes muutuvad aina võimsamateks ja võimsamateks, vallutavad lõpuks mitte ainult inimeste põllud ja aiad, vaid hõivavad ka looduses parimad platsid…