Kogu aeg mõtlesin, et see ilus uus latt-aed, mille Marguselt sünnipäevaks sain, meeldib mulle nii hirmsasti, kuna tekitab eraldatust, turvatunnet jne. Hiljuti avastasin, et üks funktsioon on asjal veel – võimaldab varjuda.

Varem poleks seda juhtunud, et seisan aia piiril ja valge-toonekurg kõnnib üle suure lagedaks niidetud ühistupõllu mulle otse peale. Nüüd nii just oli, ta ei märganudki, et ühe aiaposti taga seisan.

Tuli ja koukis põllust toitu. Vahtisin teda ikka pikka aega ja sain isegi sutike maad temaga piki aeda kaasa kõndida.

Lihtsalt niisama, isegi mitte pildistamise pärast.

Vist seetõttu, et nii sageli tuleb kõik nähtu ära sõnastada, kirjutiseks vormistada, näib vahel olevat eriline mõnu muljeid ainult meeltesse võtta.

Juulikuust üks selline on kohtumine vihase lauluritsikaga. Õhtupoolikul, kui pärast kuuma ilma juba hingata sai ja igast suunast see siristamine pihta hakkas. Ma olin kaua tahtnud näha, mismoodi ritsikad puu otsas laulavad. Nüüd lõpuks õnnestus üks neist tõepoolest leida noore kuuse võrast.

Ritsikas seisis oksal, justkui pea õlgade vahel, ja see mulje tekkis sellest, et ta kuidagi tõstis oma seljal olevaid asju, nähtavasti siis kattetiibu. Heli tulevat sellest, et ta nende kattetiibade alapooli teineteise vastu hõõrub.

Naljakas oli see, et kui ta oli juba piisavalt pikka aega ja hästi valjusti seal ära pläristanud, jäi korraks vait, et vihase näoga kiirustada mööda oksa teise koha peale. Seal virutas jälle tiivad ülespoole, et pläristada. Siis taas korraks vaikus ja tagasi marssimine.

Põhjust vihane olla ilmselt oli ka, sest naaberkuusel käis samasugune plärin pluss kümned ritsikad veel ümberringi.

Korraks nägin ka õunapuu otsas laulvat ritsikat, aga nad on väga ettevaatlikud ja pigem vaikivad kohe, kui nende lähedusse juhtuda. Avastasin, et hämaras on kõige suurem lootus puu otsas olevat ritsikat näha, kui vaadata võra alt üles vastu taevast. Sest ühel hetkel ta liigutab end niikuinii, kui käib edasi-tagasi marssimine.

***

Aga nukrust on õhus, jah. Ilm on veel toonekurgi täis, kuid väga lähedal on päev, mil nad äkki, lompsti!, on kõik lahkunud. Siis sügis ei ole enam kaugel.

Nüüdki juba õhtuti, kui on pime, aga poed veel lahti ja inimesed Rapla vahel liikvel, on õhus seda isevärki sügismeeleolu, mis paneb kõik sordiini alla, pehmendab nurki, meeldib mulle tohutult.

***

Reedel koristasin saaki ja võtsin ära esimese, kõige suurema suvekõrvitsa. Kattelooritüki alt, mille peal kõrvits kasvas, avastasin korralikult ritta pandud väikeste munade virna – heledad ja suhteliselt suured.

Nüüd on üks ümmargune kivi kõrvitsa asemel, mind ikka huvitab, mis tegelased sealt lõpuks välja tulevad.

Ja ühel päeval, see oli vihmade vahepeal, oli äkki, vast ainult poolteise päevaga, tekkinud ühele peenrale imelik, lopsakas ja juba päris kõrge taim. Täpselt samasse kohta, kus kasvab Vigala Sassi käest saadud lauk (ei tea täpset nimetust). Sass andis mugulad jutuga, et see on asi, mis elujõudu annab. Meil on ta käsi käinud nii, et igal kevadel, kui taim juba parasjagu pikk, tulevad lähedal peetavad lambad ja ampsavad laugu madalaks. Siis ta veel kasvab suuremaks, kuid suve keskel kaob ära.

Nüüd aga see ootamatu kahar tundmatu… Täpselt samal ajal jutustas mu õde, kuidas tema aeda ilmus taas ambroosia, ohtlik võõrliik, mille levimist on seostatud seemnetega, mis on sattunud poes müüdavate linnutoitude seemnete sekka.

Muidugi olin elevil, sest kirjeldus justkui klappis, aga ambroosia ta pole ja liik on seniajani määramata. Paar samasugust pisikest kasvab peenarde vahel veel, kuid selle ühe tohutu elujõud pärineb ilmselt Sassi laugust – muud seletust justkui polegi.

***

Loodusmehed imestasid hirmsasti, kui leidsid Maalehe veebist Saaremaa signaalvähkide loo kommentaaridest suhtumise, et las see suurem, elujõulisem ja keskkonnale vastupidavam vähk levib Eestis, ongi hea. Et see võõrliik me kohaliku vähiliigi võib loodusest välja tõrjuda, ei lähe korda.

Keegi imestajaist nentis, et vaat sulle loodusharidust.

Mulle tundub, et vahepeal oli üldine ettekujutus loodusest elutervem, langes kokku ajaga, kui oli rõhutuses, et pole olemas kasulikke ja kahjulikke liike, vaid igaühel neist on koosluses oma koht.

Nüüd on jälle mingi hierarhia tekkinud ja minu meelest aitab sellele kaasa projektielu – teatud liigid on üle-, teised alatähtsustatud – vastavalt sellele, kuidas raha on.

Lisaks inimilma uued ideaalid ja jutt, et tugevam, ilusam ja edukam jääb ellu.

Võõrliigid on tugevamad ja edukamad, sest neile on sisse kodeeritud asuala laiendaja agressiivsus. See toimub looduses niikuinii (ka valge-toonekurg saabus Eestisse alles 150 aastat tagasi), aga kui inimene asja korraldama hakkab (on ju kahtlus, et Saaremaa signaalvähkki on meelega me loodusesse paljunema lastud), istub ta lõpuks ise selle supi sees.

Ambroosia võib kohata vastuseisu, ent ilmselt mitte enne, kui ta vastupidava umbrohuna on hõivanud me põllud. Signaalvähk… ei tea, kas siis tuleb ta kiitjaile aru pähe, kui ta on suutnud pöördumatult veekogudes kooslusi muuta nii selle kaudu, mida sööb, kui nende kaudu, kes temast endast toituvad. Tolku mõistuse ärkamisest siis muidugi enam pole.

PILTIDEL on vahepeal õpitud uued “omad” liigid, kes peaks olema marjalutikas (ülemine) ja roheline haisulutikas (alumine).