Mu nn teokursus kippus vahepeal luhta minema. Aias, kõrvitsa-aluses kohtasin küll veel üht pisikest tigu, aga tema oli taas ilma kojata. Tasapisi oli ta selga hakanud tekkima tumedam kiht (nahk siis?) ja ta sarnanes juba küllatki kojata teoga ehk nälkjaga.

Mõtlesin, et oma suure soovi näha, mis kojaga teo pojal munast tulles siis ikkagi seljas on või selga kasvab, peangi selleks korraks maha matma.

Mune on seal kõrvitsa-aluses veel vaid üksikuid.

Need kadusid ära ka mu lillepotist, kuhu ekstra mõned munad olin tõstnud. Kahtlustasin kurvastusega, et keegi on äkki neid hoopis söönud.

***

Pühapäeval sain Raelas kaks “kärbest” korraga.

Kõigepealt nägin veel aias oleva kõrvitsa peal ühte pisikest, aga juba veidi suuremaks kasvanud kojata tigu peesitamas. Kindlalt nälkjas mis nälkjas. Kui vaatan oma pildiseeriat, kus ilmselt sama pesakonna tüübikesed 1., 4. ja 12. kuupäeval, on kasvamine olnud ikka väga tubli.

Muidugi vaatasin ka kõrvitsa-alust, kus rohujuurtel hakkas silma paar imelikku muna moodi asja – kuigi samasuguse pärliliku, veidi läbipaistva olemisega, ei olnud nad päris munad. Samas ei olnud need ka untsu läinud munad, vaid täiesti elusad, läikivad ja veidi niisked asjad.

Luup oli muidugi Raplasse jäänud. Püüdsin ühe neist sõrmeotsale ja tegin pilti. Alles kaadrit suurendades sain aru, et see nüüd mu unistus ongi. Just nii ta ilmselt sealt munast tuleb – peaaegu läbipaistev keha, mille ümber peaaegu läbipaistev kojakujuline kiht. Ma ei saanudki aru, kas tal olid ikka juba kombitsad olemas.

***

Samal õhtul vaatasin ka oma lillepotti ja nüüd oli äkki sealgi väikesi ümmargusi olendeid, natuke omadega kaugemale jõudnud kui aias pildistatu.

On niisiis oma silmaga nähtud, et tigu sünnib, koda seljas.

Ka kojaga teopoeg on käbe liikuja, demonstreeris mulle täna potis olija, kelle pildistamiseks sealt korraks välja noppisin.

Ainult seda ei tea, kas kojaga teo munast jääb samamoodi maha munakest, nagu tundus olevat kojata tigudel, neil nälkjatel. Või on see munakest kuidagi juba kojaga ühendatud või tarvitab väike teopoeg selle ise ära.

***

Õnneks on Merike Pärnust mind natuke tigude asjus õpetanud. Kui jääks lootma ainult raamatutele-internetile, oleks häda käes. Leiab detailseid õpetusi, kuidas tigusid tappa, neist lahti saada. Teine rida puudutab tigude söömist. Väga vähe on sellest, kuidas nad täpselt arenevad ja missugune on nende eluring. No räägin praegu eestikeelsest materjalist.

Natuke on arenemisest ka, põhiliselt, kui “metsik palju” mune juurde võib tulla. Aga sellegi kohta on mitut moodi juttu.

Leidsin, et üks tigu muneb üle 100 muna, üks nälkjas mitusada.

Nälkjas koorub 2–3 nädala möödudes, kojaga teopojad kuu kuni pooleteise pärast.

Teisal on, et teod ja nälkjad kooruvad kahe kuni nelja kuu möödudes.

Pooleteise-kahe kuuga on koorunud tibikesed suguküpsed.

Ühes kohas on, et nälkjad kooruvad kevadel, täiskasvanuks saavad sügiseks ja septembris on suguküpsed. Teisal on, et teod kurameerivad ära ja siis terve suvi poetavad oma mune väikeste kuhilatena siia ja sinna.

Talve elavad üle hilissügisel munetud munad ja maasse-mujale peitu pugenud täiskasvanud, eriti just kojaga teod. Nälkjad täiskasvanuna võivad talvel kergemini otsa saada, aga see-eest on neil mune rohkem.

Kuidagi nii. Enamik juttudest lõpeb tõdemusega, et kohe, kui koorutakse, hakkab kahjustamine pihta ja inimesel sellega hirmus mure kaela saadud.

No kole lugu küll. Kurb ja naljakas.

PILTIDEL on kõigepealt nälkjas, esimesel 4. septembri oma, imelik asi taguotsa küljes, ja teisel 12. septembril pildistatu – päris suur juba.

Kolmandal ja neljandal pildil on kojaga teo poeg. Esimesel see õige pisike ja teisel lillepoti oma.

Käisin korra linna peal. Kohtasin Olegi, tavaliselt lihtsalt teretame või noomib ta, et liiga palju autoga sõidan. Seekord pea sissejuhatuseta soovis: “Tehke partei.”

Mina vastu, et ega ikka ei tee.

“Aga mitte kedagi ei ole võimalik valida, kõik on oma margi täis teinud,” seletas tema.

Pakkusin talle mõne poliitiku, kes minu arvates teeb sisulist tööd ja pole “kõigi” alla lahterdatavad. “No aga hääled saavad ikka endale need teised,” ütles Oleg.

Ta väheke ka iseloomustas “neid teisi”, ma seda ei vahenda.

Pakkusin n-ö tunde järgi, et seekord on võib-olla rohkem üksikkandidaate, neile ikka otse häält anda saab, aga Olegile see meeldis vähe.

Mulle tundus üksikute suurem tulek tegelikult loogiline, erakondlikke ärategemisi on nii palju, et mõned tõsisemad tegijad võivad tahta end distantseerida. Kuigi – nad vist samas on just nimelt selle seltskonna seas, kes oma erakonda maha ei jäta…

Oleg arutas, et võimalik oleks valimistele mitte minna, aga ta niimoodi lihtsalt loobuda ei tahaks. Et tema meelest tuleks sisse seada valimiste ametlik prügikast, kuhu saaks oma hääle pista need, kes kandidaatide hulgast kedagi valida ei taha. Et siis ta on vähemalt oma meelsust avaldada saanud ja koguneksid prügikastihääled, mis ühtlasi iseloomustavad olukorda riigis.

“Kui sa parteid ei tee, siis vähemalt sellest kirjuta,” soovis ta.

Kodus vaatasin järele, millal need valimised siis on. Riigikogu valitakse järgmise aasta 6. märtsil ja presidenti järgmise aasta augustis.

Arvata võib, et näha-kuulda saab veel nii mõndagi inetut poliitikute elust.

***

Poliitilised kähmlused, mille kajastused avalikku ruumi jõuavad, head asjad ei ole ja heidavad asjaosalistele varju ka siis, kui pealmised kihid maha võtta. Pealmiste kihtide all mõtlen ajakirjanduslikku serveeringut-garneeringut ja ka seda võimendust, mis on võimalik, kui asja allikaks on olnud poliitilised konkurendid.

Aga seda on mu meelest võimalik võtta ka nii, et väga hea, et see on kõigil silme ees.

Keegi poliitikuks, riigimeheks ei sünni, selleks peab kasvama. Kähmluskajastused vast näitavad, kusmaal asjaga oleme.

Minu meelest oleks halvem, kui käiks teesklus ja me ei teakski, mis tegelikult sünnib.

Kõik on rohkem silme ees, kuna Eesti on nii väike. Peaaegu kõik tunnevad peaaegu kõiki ja pole distantsi, nii et Eesti elust saab vahel paremini aru hoopis kusagil välismaal olles. Kui ära käia pole võimalik, peaks selle distantsi, mingi analüüsipinna, võib-olla tekitama iseenda peas. Et oled küll nina vastu lina, aga tervikut ka ära ei unusta.

Selline teooria.

***

Hiljuti oli siis see Valgevene skandaal me asjuriga, kes ise tagasi astus. Kui pildid Delfis esimest korda ilmusid, ehmatasid need selles mõttes, et kord oli juhust kuulda, kuidas Valgevenes need asjad käivad.

Skandaalil, mis tookord oli seotud ühe teise riigi diplomaadiga, olid enam-vähem samad tunnused, see oli täielikult ja sihilikult produtseeritud lugu.

Mu esimene reaktsioon oligi, et uskumatu, kui samamoodi see käib, ja et kui tohutult vähe võimalust on inimesel, kes sihtmärgiks, ennast kaitsta – lumepall veereb tal üle pea.

Taas meenub see, kuidas me mitu aastat tagasi Valgevenes käies vaatasime õhtuti hotellis kohalikku televisiooni. Üks kauem seal olija hoiatas, et esimesel päeval on naljakas, teisel hakkad kuulama ja kolmandal usud. Me ikka jõudsime sinna kolmandasse päeva välja.

Kui kohalike käest küsisin näiteks pensionäride hea elu kohta – said tasuta kaupasid isegi, oli neil nalja palju. Ehk teisisõnul on teadlikult sihitud propaganda väga ohtlik asi.

See tõde võib väga lühikese ajaga minna meelest, kui elad riigis, kus nii pompoosseid propagandaettevõtmisi enam ei korraldata.

Sellelt pinnalt on lihtne ütelda, et Eestis on hea elada, ja lihtne põhjendada oma hoolimist sellest me riigist koos ta poliitikutega, kes tekitavad üksteisele skandaale.

PILT, mis tundus teemaga sobivat, on tehtud 2007. aastal Varbola linnusel, kui seal mängiti Andres Ehini “Volquin Varbola all ehk saatuslik kihlvedu”, lavastas Jaan Urvet ja kunstnik oli Reet Nurmsalu.

Eelmisel korral kirjutasin, et avastasin me aiast kõrvitsa alt heledad munad ja tekkis uudishimu vaadata, kes neist kooruvad.

Kes tulla võivad, sain teada ruttu, kui üks mu tarkadest vanematest õdedest, bioloog, külas käis ja munad teo munadeks määras.

Hendrik, kes on kodus kasvatanud tigusid, soovitas munad purki pista. Muidu olevat vähe lootust midagi näha, sest koorujad plagavat kohe laiali.

Seda teha veel ei jõudnud, kuigi märkasin, et uhke ilus munahunnik jääb kogu aeg väiksemaks. Eile noppisin sealt sõrme otsa ühe justkui muna, mis isemoodi nurklik. Siis selguski, et kobamisi läks asi täppi – sõrme otsas olija keeras end lahti ja hakkas “astuma”.

Võimatult tibatilluke tigu oli, nii väike, et peaaegu ei näegi! Aga täiesti teo moodi, ka kombitsad ja silmad olemas. Selles on Hendrikul õigus, et väga kiire sibamine käis.

Mul oli suur huvi näha, missugune on embrüonaalne kojaalge, mis koorujal teol juba olemas pidi olema, aga tundus, et vähemalt väljaspool keha midagi sellist polnud. Kehas sees oli midagi pruunikat (taguotsa pool) ja midagi rohelist (eespool).

Juhul, kui see ikka tõesti on kojaga teo liik (on ju ka kojata teod, nälkjad), peaks need väikesed elukad, kes munadest kooruvad umbes kahe nädalaga, endale nüüd hoolega kodasid kasvatama, enne kui kusagile pinnasesse vms talvituma jäävad.

Ka pildile jäänu ilmselt siis järgmisel kevadel hakkab me aias ringi laskma ja hoolitsema selle eest, et lille-, salati- jne lehed oleks ilusasti augulised ja maasikate küljed korralikult ära nätsutatud…

Kõrvitsaaluses on osa munadest veel alles. Umbes seitse-kaheksa neist on mul nüüd köögis akna peal spetsiaalselt sisustatud lillepotis. Hankisin ka luubi, et, kui veab, koorujaid täpsemini uurida. Aga ei tea, mis sest välja tulla võib. Äkki jahe ilm kuidagi on jõudnud mune juba kahjustada, äkki jääb neil toas niiskusest väheks. Elame-näeme.

Piltidel on:

munad, mis leitud kõrvitsa alt;

teopoeg koos asjaga, mis minu meelest on see, mis ta munast alles jäi;

teopoeg ise;

poeg ja üks veel koorumata munadest;

katse saada poeg ja muna pildile koos tikutopsiga. See päriselt ei õnnestunud – suuruse vahe tikutopsiga on nii suur, et kogu kaadrit korraga mu objektiiv teravaks ei suutnud ajada.Aga vähemalt saab mõõtusid aimata.