Vihmaussimullal kasvatatud kohvi pakk.

Kohv sai just valmis ja see on asi, mida tasub rõhutada. Sest niisugust kohvi ei joo praegu Eestis vist mitte keegi teine. Nagu aru sain, oli see ainuke kohviubade pakk, mille mu õde Mehhikost kaasa tõi. Kuna olen ta ainuke tuttav, kes joob kodus ubadest jahvatatud (jahvatan neid nõukaaegse Straumega) kohvi, maandus see pakk siia meile.

Eriliseks teeb oad see, et need on pärit vihmaussifarmist ehk siis see kohv on kasvatatud sada protsenti mullal, mille on tootnud vihmaussid.

Ei riski väga detailseks minna, aga kui õigesti olen aru saanud, käib see umbes nii, et vihmauss ajab endale igasugust orgaanikat, bioloogilisi jäätmeid sisse, ja asi, mis välja tuleb, on biohuumus, muld, millele vihmauss on seedides lisanud kasulikke aineid.

Kohv on kasvanud sel mullal (vermikompostil) ilma väetisteta, kuna tänu vihmaussile on see muld nagunii juba väga hea.

Mu õde ütleb asja kohta, mille vihmauss välja ajab, ka vihmausside sitt.

***

Kui jahvatan nn tavalist kohvi, poest ostetud Araabikat näiteks, on köök kohvilõhna täis ja kohv ise on juues ka hoopis mõnusama, erksama maitsega kui valmisjahvatatud pakikohv.

Kui jahvatan vihmaussikohvi, siis samasuguseid suuri lõhnapilvesid õhku ei lenda ja kohvi maitse on ka teistsugune. Ei oska teistmoodi ütelda, kui et see kohv on mahlakam ja kohvimaitse on justkui selle maitse “põhjas”, samal ajal kui poeleti ubadest tehtud kohvi maitse on maitse “pealispinnal”.

See kohv on ühesõnaga parem.

Aga väga headel asjadel on alati ka üks suur miinus muidugi. Kui oled neid kord saanud, võib kergesti juhtuda, et kehvemat enam ei taha.

Tõtt öelda on mul köögikapis mitu nutsakat kohviubadega, mis on tundunud mitte küllalt head. Nüüd on kergelt oht, et nutsakaid tuleb juurde.

Meil seebi- ja tuletikuvarusid ei ole, aga kui euro ajal mingi kitsikus kätte peaks tulema, oleks mul vähemalt kohviube mõnda aega võtta.

Peale kohvioanutsakate on seal kapis ühed teised nutsakad veel – krõbuskid, mille me hellitatud kassid on ära põlanud. Kitsikuse korral on siis neil ka omad tagavarad võtta.

***

Teised kaks selle jutu tegelast.

Lugesin eile me oma Targu talitast õpetust, kuidas käituda, kui ei taha, et kassid jõulupuu ära rüüstavad. Eriliselt jäi meelde soovitus kuusk natuke varem tuppa tuua ja jätta ta mõneks ajaks sinna ilma eheteta seisma, kusjuures tuleb nägu teha, nagu oleks see üks täiesti tähtsusetu asi.

Ajas itsitama, sest täpselt nii see ongi – kui oled ise millestki väga õhinas, siis kohe kassid on ka ninapidi juures.

Ostsin eile meile ühe uue teki, mis 100% lambavill ja imetlesin seda hoolega, et nii kerge ja soe.

Kassid olid kohe kohal ka imetlemas. Kuu jäi natuke tagasihoidlikumaks ja ainult nühkis natuke oma nägu vastu tekki. Päike-Kribu seevastu hakkas seda isemoodi pika hambaga hammustama. Võttis siit ja sealt ja minu meelest üritas pisut oma süljega tekki ka niisutada. Kui selle ära keelasin, siis hakati teki peal niisama maotama ja püherdama. Selles on esimene mees muidugi Kuu.

Kui Päike püherdab, siis ta tõmbab käpad konksu, vist, et need ette ei jääks. Kui Kuu püherdab, siis tema venitab ennast niimoodi välja pikaks soolikaks, et kõik harali varbad on ka hästi pikad ja peenikesed.