Kas rebane muutub linnas targemaks või lollimaks...

Päris huvitav oli jahimeeste konverents, kus käis jutt, mismoodi eri riikides jahindus korraldatud on. Ühes mõttes oli päris õudne.

Peakõneleja oli belglane Yves Lecocq, kes on FACE peasekretär ja FACE on siis EL jahindusorganisatsioonide assotsiatsioon.

Üks me jahimaakorraldaja küsis Lecocqilt, miks Kesk-Euroopa riikides jahimehi nii vähe on, kui võrrelda rahvaarvuga. Siis kuulsimegi, et eestlased peaksid olema õnnelikud.

Lecocq rääkis umbes nii, et jahimeeste arv sõltub palju sellest, kusmaal ühiskond omadega on, kuidas ta jahindusse suhtub. Et mõnes Euroopa riigis piisab sul, jahipüss seljas, kusagil korraks liikuda, ja oled kohe mõrtsukaks kuulutatud. Mõnes teises riigis, nagu näiteks Austrias, ja just Austria maapiirkondades, peetakse aga jahimeest tähtsaks tegelaseks, kes hoiab metsloomade hulka tasakaalus ja ühtlasi põldudele tekitatud kahjustusi normaalsetes piirides.

Eestlased peaks Lecocqi järgi õnnelikud olema sellepärast, et siin on side maapiirkondadega veel alles ehk teisisõnu: inimesed saavad veel aru seostest. Sama on näiteks Põhjamaades. Aga Saksamaal, Hollandis, Belgias, kus linnastunud on umbes 80 protsenti rahvastikust, seda arusaamist enam valdavalt alles ei ole.

Mõistmatuse pinnalt tekivad näiteks loomakaitseliikumised, mis ei luba ühtegi looma tappa, liikumised, kes loobivad kasukates naisi munadega ja vabastavad karusloomakasvanduste loomi, kes teatavasti looduses võivad tekitada suure segaduse.

***

Elades siin õnnelike maal, hakkab ju silma, et ega meilgi seoste tajumisega kõik enam nii väga korras ei ole. On ju teada linnastumise hädad, aga see üleütlemine konverentsisaalis, et Euroopas linnastumine nii valdav on, tekitas isevärki õudse tunde.

Maailma mastaap jääb paratamatult liiga üldiseks. Euroopa mõõt, kui pealegi oled seal, Saksamaal, Prantsusmaal, Hollandis jne, ise käinud, toob asja lähemale.

Kui pärast jahimees Tiiduga Rapla poole sõitsime, tundus mulle asju sõnastades täpne, et see õudus on terav kahjutunne selle üle, kuidas mu (ja me kõigi) liik järjest lollimaks muutub.

***

Kodus otsisin internetist, kui tähtsaks lollistumist linnastumisest rääkides on peetud. Esmapilgul tundus, et mitte kõige tähtsamaks. Rohkem on juttu linna halbadest mõjudest inimese kehale – õhusaaste, müra, vähese füüsilisese aktiivsuse ja ebatervisliku toitumise tõttu.

Silma torkas üks võimalik maalt linna pagemise ajend. Demograaf Ago Teder on Äripäevas linnastumisest rääkides ütelnud, et “nn Brežnevi laste põlvkonna käitumises on selgesti äratuntav vajadus “ligineda massidele” ja “mõelda hulgana”. (See iseenesest on ju ka väga jube ütlemine.)

Päris palju kõneldakse slummidest, kõikidest sedalaadi hädadest.

Puht keskkonna mõttes aga näiteks:

•Linnade alla jääb üha rohkem viljakat pinnast.

•Linn on kontsentreeritult saasta (õhku, vette) allikas ja prügi tootja.

•Linna toitmiseks on vaja kontsentreeritult autosid, ronge, laevu jne, remonditud teid.

•Inimeste jäätmed koondavad omakorda linde-loomi, vareseid, kajakaid, rotte, rebaseid jt (Ameerikas pesukarusid).

•Linn saastab ka lindude-loomade elu, neilgi on kopsud tahmast mustad ja saast võib tekitada geneetilisi muutusi.

•Linna reoveehulgad mõjutavad veekogude elustikku.

•Linna materjalid (telliskivi, betoon jms) peegeldavad päikesekiirgust, valgust-soojust ja saastunud õhu tõttu tekib kasvuhoone-efekt, mistõttu tekib nn linna kliima, mis on veidi soojem kui maal. Sajab rohkem.

•Suured linnuparved ööbivad eriti talvel linnas, kus on soojem. Tuvid ja koduhiired on soojuse tõttu aasta ringi sigimisvõimelised.

•Ja nii edasi mõjusid, mis kõik tegelikult ju iseloomustavad üht ebaloomulikku kooslust...

***

Yves Lecocq rääkis kormoranijahist eri riikides ja kuidagi pillas, et kütitud lindudega pole ju midagi peale hakata. Veidi hiljem soomlane Visa Eronen ütles, et soomlased-rootslased söövad kormorani ja “on päris hea”.

Erinevus on seegi, et Põhjamaades kütitakse metsloomi peamiselt liha saamiseks. Vastand sellele on trofeejaht ehk et saaks võimsamaid sarvi, kihvu, nahkasid.

Kui neile erinevustele peale vaadata, tundub ju, et soomlased on (praegu veel?) targemad…

Aga linnastumine kogu aeg kestab ja süveneb. Kujutledes selle taustal lolluse-tarkuse vahekorda, tuleb silme ette kole pilt lolluse kuhjumisest määrani, mis tekitab täieliku segaduse. Inimene, kes ise ei tea, kuidas looduses asjad käivad, võib seal linnas ühel hetkel nälga jääda. Mälu on rikutud, kogemus unustatud, teadmisi pole – kas läheb siis metsa ja alustab taas targaks saamist koriluse-küttimisega…

Aleksei Turovski on “puhtaks koriluseks” nimetanud toidu ostmist suurtes poodides. Kui selle järgi võtta, siis suur hulk inimesi ongi juba alguses tagasi…

Iseasi muidugi, mille algus see on…

Draamateatri mehed.

Pühapäeva õhtul draamateatrist tulles… ma väga liigutatud-puudutatud ei olnud, kui välja arvata, et laval olijad mängisid väga hästi. See oli siis “Umb ehk Hirmus veretöö Läänemerel”, Priit Pedajas.

Kui kohe pärast etendust püüdsin välja mõtelda, milles asi, tundus mulje järgi, et vahest mu jaoks jäigi puudu vaid üks rõhutus, mingi võimendus, pauk, plahvatus, mis põhjendanuks ära, miks laevas olevate meeste keelepaelad äkki lahti läksid, nii et enne justkui suureks saladuseks, rääkimatuks tabuks tituleeritud juhtumised ikkagi pikalt-laialt, viimse nüansini välja räägiti.

Igatahes miski segas ja see väljendub tavapäraselt nii, et etenduse ajal ajab nihelema, tool muutub ebamugavaks ja jalad väsivad. Seekord väga nihverdada ei saanud, sest täpselt selja taga istus Lea Tormis, keda segada ei tahtnud… Mul oli meeles ta jutt, kuidas kõiki etendusi enam ei vaata, kuidas vahel on tunne, et kõik on nähtud jne. Üritasin paigal püsida ja seda ebamugavam oli istuda…

Aga autos oli tagasi Raplasse sõites kaks meest, kes tegid selgeks, milline suurepärane tükk oli just nähtud. Meeste unistustest ja luhtunud unistustest. Meestest, kellest igaüks avanes oma loo kaudu, mida sääl laval jutustas.

“Nad olid ju laevas!” imestasid mu sõidukaaslased, Margus ja Kusti siis, mu mõistmatust, kui seda pauku, plahvatust või muud sellist, mida olin oodanud, üritasin kirjeldada.

Nad olid väga ühel meelel, arutasid üksipulgi seda etendust ja mu meelest oli nende jutus veidi rohkem unistuste väikest peegeldust-virvendust, sellist pisikest personaalset vaevutajutavat nukrust, kui lavalt nägi…

Loobusin vaidlemast ja võtsin hoiaku, et olgu ta siis meeste värk, millest ma nagunii puht füsioloogiliselt lõpuni aru ei saa.

***

See oli see pinnatuisuga hilisõhtu, kui sõitsid mööda lagedat asfalti, igaks juhuks ettevaatlikult küll, aga ühtlases tempos, ja sattusid siis äkitselt valgesse pilve, mis tuli maad ligi hoides ühtlase voona hiilides üle maantee äärde kuhjatud valli ja pahvatus teel suureks ja laiaks. Kui pilvest välja said, oli ilm nii selge, et võis vaadata sel talvel liiga harva nähtud tähistaevast.

Mu sõidukaaslastel jätkus jutt, ma üritasin mõtelda, millal viimati naiste lugusid kuulsin. Neid unistuste ja luhtunud unistuste lugusid, mida kuulates tajud õhus seda valu, nukrust ja inimese elamise isu, näed kooriku alt inimest.

Vähemalt tunne oli, et see taju on ikkagi rohkem seotud rääkimata lugudega, ütlemata sõnadega, sellega, mis kooriku sisse on ära pakitud ja “riiulisse” laotud.

Kui neid asju ikka luhtunud unistusteks üldse nimetada saab.

Ja millest need naised unistavad üldse?

***

Tean täpselt, et unistan lume sulamisest. Ikka 24 tundi on igas päevas ja alles veebruar ja näiteks tänaval käies ei torma ma ju kuskile. Aga naha vahel on kole kannatamatus ja kui EMHI lumekaart Eesti peal juba heledaid laike näitab – kõige heledam on praegu Saaremaal, Vilsandi ja Sõrve kandis, tekitab see ikka väga suuri lootusi.

Saaks jalad vastu musta mulda, saaks ilma nuusutada, saaks laiutada.

Linnulistis alles hiljuti tuli üle Eesti teateid tihaste laulust, et hakkas pihta… Täna laulis Tallinnas musträstas. Arne kirjutab looduskalendris seepeale, et varane kevad see pole, vaid märgid kevade ootusest. Kust ta teab, et just nii… Äkki Läänemaa sügisene seapõrn (see “esimene kolmandik paks ja edasi pikk peenike soolikas”) näitas ikkagi varajast kevadet…

Mati Martinson kirjutab oma Sõrve linnujaama päevaraamatus, et Soome merikotkas Hilkka, kes sealkandis talvitus, on keeranud kodu poole tagasi ja mere pealt läheneb kevad.

See, et Aafrika riikides keeb mäss, tekitab eelaimdust, mis hea ei ole.

Aga kui jälgida valimiskirgede avatumat-suletumat tormi, mis me Eesti elulaval… Kas muide teate, et Eesti kroon maksevahendina on vaid ajutiselt peatatud ja taastub kohe, kui taastub iseseisev Eesti riik (see on iseseisvuspartei deklaratsioonist)…

Avastasin, et nüüd, kui erakondade poolt tuleb teateid-pressiteateid aktiivsemalt kui tavaliselt, hakkab ikka väga hästi silma, kes räägib asjast ja kes süüdistab teisi.

Täna üht inimest, kes internetis võtta saab, üritasin lohutada (ega ei oska tegelikult) ja sellest, noh, lohutamissõnade otsimisest, jäi mällu pilt, kuidas internet on ikkagi üks plaat, jooneline ilm, kus palju tarkust küll, aga raamid on ümber. Tähtsam tundub ikka see, et vaadake, mehed, kuidas kevad tuleb.