Etendusest pilte pole. See siin on üks teine hingamise koht - armas Matsalu luht, pildistatud ühel teisel kevadel.

Alles hiljuti kirjutasin teatritükist, mis meeste sõnul oli tähtis asi meeste unistustest, ent mis mulle erilist muljet ei jätnud. Nüüd tulime teatrist nii, et mina olin kole elevil, aga vähemalt kaks meest ütleb, et sellest pole midagi kõnelda. Ja et mis see selline üldse oli ja miks seda üldse mängiti.

Etendusest on neli päeva möödas ja ma ikka veel tajun selle mõju. Kuidagi selliselt, et saan tänaval kokku tuttava naisega, kes kaebab rahapuudust, korteri kehva kliimat ning veel mõnda häda, ja ma tean täpselt, mis teda aitaks. Kujutlen, kuidas ta end sellest päevast lahti raputab, kuidas ta nii-öelda teise astme peale astub ja maailma hingamise ligi laseb, aga sõnastatud seda ei saa. Soovitan tal minna teatrisse, tema kahtlemas, kas see õnnestuks, aga ma ise juba nii palju selle etenduse hoovustes tagasi…

Jutt käib Martin Alguse ja Ingomar Vihmari “Õitsengust”. Keegi juba pani sellest kirjutades pealkirja “killukesi kolhoosielust”. Ka tutvustuses on kolhoosielu märgitud, aga mulle tundub, et see on lihtsalt märk, millele pole vaja erilist tähtsust anda. See on üks vormistuse tinglik tunnus.

Kahtlustan, et mehed sellega alt läksidki, et hakkasid etenduse esimesest hetkest peale asja mõtestama, ei märganud astuda teisele astmele. Lihtsustatult oleks täpsem vast, et kui tavaliselt jälgid süžeed ja mõtet, mida peale selle tunnetad, siis nüüd tulnuks see järjekord pea peale keerata.

Miski Harriet Toompere ja Ivo Uukkivi mängus haakis mu kohe ära sellele teisele lainele – hästi napilt sõnu, hästi pikad pausid, peaaegu staatiline tavategevus ja tegelikult kaks hinge, tüüpi, kes rabelevad iseendas. Elavad ja on sedasi kõrvu ja kinni, aga pikapeale hakkab neist kestadest pudenema üksikuid tükke, see seestpoolt rabelemine nagu murendab staatilist olekut ja sellest hakkab välja lahvatama, esialgu põgusalt, aga siis aina tormilisemalt päris olemist.

Et käiakse Saksamaal, et ollakse sellest vaimustatud, et sealt sai värvilisi asju jne jäi mu vaate järgi kõik teise, tinglikku plaani, need olid justkui vaid vahendid, mille abil see “kestade” lagunemine käis.

Kõik hakkas kokku mängima. Ka see kontrast, mis tekkis, kui inimsuhteis pidevalt komistav Margus Prangel vahepiltides seisis tardunud kujuna keset rongimürinat ja veiklevat valgust. Tema tegelaskuju ei pääsenud teisiti kui tinglikult (no see sõna sobib siia) surres.

Või Uukkivi esimene roosteshäälne eneseavaldus karaokemängus, mis mu vaates oli jälle vaid vahend selle avanemise tekitamiseks.

Saalis mõned naised naersid suure häälega, millest järeldan, et meesteks, kes aru ei saanud, ja naisteks, kes tajusid, ma publikut jaotada ei tohi. Mulle mõjus asjade käik igatahes nii, et mida elavamaks ja häälekamaks muutus tegevus laval, seda sagedamini oli ses valusaid puudutusi.

Lõpukujund oli lind, kelle tõi lavale Prangel, see hakkas korduma, tekkis nii-öelda vilksatades vaatevälja, kuni kinnistus ja jäi – pääsemine, vabanemine, lahti saamine, päris olemine. Ilmselt siis ka õitseng.

Tegelikult ütlevad tegijad kusagil lavastuse tutvustuses välja, et see pole mõtlemiseks, vaid on tunnetamiseks. Mulle avaldas see niimoodi mõju, et see käik, see kestast välja pääsemise rada jäi mu nahka kinni. Jäi tajusse sedasi, et oskan seda järgi teha ja selleks pole vaja nõukaaja raame.

On võimalik, et kriitikud hakkavad seda lavastust hoopis peksma. Ma olen nõus küll jääma kas või ainsaks kinnitajaks, et seal sündis teatriime. Kes ei usu, vaadaku mu nahka.

***

Lugesin täna üht vahendust teisest asjast, Andres Puustusmaa uuest filmist “Rotilõks”. Ma ka hakkasin sellest kirjutama kohe pärast seda, kui Tallinnas esilinastusel käisime, aga jätsin pooleli. Kusagil selle koha peal, kus jõudsin sinna, et Venemaal kihvte filme teinud Puustusmaal näib olevat Tallinnas kitsas.

Kirjutasin veel nii, et “…mind natuke segas “Rotilõksu” puhul sama asi, mis oli filmiga “Punane elavhõbe” – kusagil filmide lähedal on mingi imelik ärategemise pinge, umbes nii, et vaadake, könnid, tõde, millest teil aimugi pole. Ja see asi ei ole seotud Puustusmaa endaga…”

Draamateatri etenduse valguses tuli jälle see esilinastus meelde, ka filmiväline õhkkond, kus oli kiljatusi ja kallistusi, musitamistki vist ja üldse palju sagimist. Nimetasin selle enda jaoks “pealinna isevärki pingutatud glamuuriks”.

Kui pärast “Õitsengut” nii-öelda vilksamisi selle glamuuri peale vaatan, paistavad inimesed, kes veel rohkem on oma kestadesse peitunud. Nad ainult ei kaitse ennast, vaid on oma kaitsekilbid ka vooderdanud-kaunistanud kihiga, mida seltskond (see on siin kirjas ukumasinglikus mõistes) lugeda oskab…

No ei tea… Aegajalt ootamatud raputused, mis inimese tavatrajektoorilt kõrvale sunnivad, kuluvad ära.

Üks Vigala kask.

Tegime Margusega koostööd: kirjutasin teksti, mille tema eile Rapla kultuurikeskuses keelepäeva puhul koos oma lisandustega ette kandis. Enne kuulsin, et eks pärast pane see või oma blogisse. Panengi siis:

Nüüd, kui Uku Masing on läinud, leidub siin maal vähemalt kahte sorti kadedaid. Ühed ütlevad: ta ikka liialdas. Teised ütlevad: jah, ta liialdas ja tunnistas seda hiljem ka ise, aga on hulk jüngreid, kes tänase päevani ikka ses vales rajas kinni on.

See kadedus tundub olevat pigem nõutus, mis võib tekkida, kui teksti, mis on ruumiline, on loetud pinnapealselt, joonelisena.

Ei ole ju kõige tähtsam, kas Uku Masing on kasutanud sõna “indogermaanlane” või “indoeurooplane”. Ta jutus on tähtis hoopis, et me keel peegeldab me meelt, mis palju erineb kesk-eurooplase meelest.

Nüüd, kui piirid on lahti ja Eesti kuulub Euroopa Liitu, tasub seda kogu aeg meeles pidada. Uku Masing oma halvematel hetkedel leidis, et eestlane on saksa meelest nii läbi imbunud, et oma säält enam ei paista välja. Ta ei teadnud siis, et tuleb aeg, kus Eestisse hakkab saabuma virnade kaupa käsist ja jalust siduvaid käsulaudasid, mis nii keele kui meele poolest pärinevad just sealt, indogermaanlaste aladelt.

Esmapilgul on need ainult paberid ja eeskirjad.

***

“Kui Brüssel avab suu, on Eestis juba see asi tehtud,” ütleb Hiiumaa mees Mati Käär eestlaste ülipüüdlikkuse kohta. Ülipüüdlikkusega paraku kaasneb, et uusi väljendeid, nimetusi ja seoseid tuleb korraga nii palju, et need ei jõua me keelesse sulanduda. Need jäävad kui pidetud klombid siinsesse ellu hulpima. Mida halvemini hoomatav see uus on, seda kaitsetum selle eest näib olevat meel. Kui uued reeglid ja raamid keelest meelesse jõuavad, hakkavad nad seal omasoodu toimetama ja ühel päeval ei tunne me enam ära oma kaasmaalasi.

“Seal ruumis olid juhtumid, kellele me osutasime igakülgset teenust,” ütleb ametnik telesaates Haapsalu lastekodupõlengus hukkunute kohta.

“Kui palju raha siis lõpuks saadi?” küsisin eelmisel aastal ühelt teiselt ametnikult Euroopa liidu abiraha kohta. Ta ei saanud aru! Pärast selgitamist jõudis noormehele asi pärale ja ta vastas: “Selle meetme käigus eraldati rahalisi vahendeid vastavalt toetuskõlbulikuks tunnistatud toetusetaotlustele, aga, jah, ainult abikõlblike kulude katteks.”

Kuulake juttusid, mis käivad PRIA kontoris või selle ukse taga – “mittepaikne objekt”, “vähese tähtsusega abi”, “nõuandetoote rakendamine”.

Eestlane, see ürgdemokraat, kelle meelele on olnud võõras jaotada ümbritsevat maailma tähtsuse järgi kastidesse, on astunud ellu, kus kogu ümbritsev on lahterdatud, reeglistatud, pingeridadesse seatud…

***

Me meel on kaitstum, kui on säilinud side loodusega. Sääl on need keele- ja meelelätted, kus kogu maailm ei ole jaotatud elusaks ja elutuks või soo järgi mees-, nais- ja kesksooliseks. Keeltes, kus sõnadel on sugu, on veel meessoost justkui võimsamad ja tähtsamad sõnad, naissoost nõrgemad ja justkui tähtsusetumad jne.

Kesk-Euroopasse elama sattunud eesti naine keedab kodu kõrval kasvava pärna õitest teed ja kõik ta uued lähikondlased, kes kõnelevad teises keeles, vaatavad teda kui veidrat isevärki inimest.

Meil tasub olla õnnelik, et oskame veel elada koos loodusega ja tunda end ühe osana sellest. Et veel on alles vahetu teadmine looduse seostest. Me ürgloomus ütleb, et kõik on kõigiga võrdsed. Inimene ei ole tiritud sellest välja muud maailma troonima, vaid on selsamas, kus puu, mets, jõgi, kotkas, metssiga. Keegi selles maailmas ei ole tähtsam või tähtsusetum.

Aga juba on meile jõudnud, mis ettekäändega tahes, teadmine, nagu peaks inimene looduse ümber korraldama. Me loobime kohusetruult lennukilt metsloomadele vaktsiini, täidame lepinguid ja vaktsiinitootja rahakotti, ja äkki on see justkui palju tähtsam eestlaste mõistuse häälest. Järgmine samm on hävitada see väga kole kormoran jne.

Et oleme nii alativalmis kaasa minema aktsioonidega, on hoiatav märk me meele muutumisest.

***

Kui kuulame oma keelesugulasi soomlasi, võime näha oma keele ja meele teatud peegeldust. Soome keeles on tänaseni säilinud n-ö pikad sõnaosad, käändelõpud jms, mis kunagi olid olemas ka eesti keeles.

Me oleme soomlastest rohkem ristteede peal ja me kohanemisvõime on karastatum, on sunnitult rohkem välja arenenud. Nii on me keelgi kiiremini muutunud.

Kakskümmend aastat tagasi avatud piirid on meid üle valanud uuega, mis aina meilt kohanemist nõuab.

Kiirelt muutuvas ilmas on eestlanegi aina linlikum, aina vähem loodusega seotud ja sedakaudu muutub me meel aina kaitsetumaks. Mida vähem on kogemuslikkust, seda suurem on oht sattuda rajale, kus me ürgdemokraatide rikas maailm muutub üha must-valgemaks.

Kas rasvatihane oli see punase või kollase kõhuga lind?

Mis huvitavad sinised õied need kevaditi metsaservas suurte südajate lehtede seest ilmuvad?

Ärgem laskem sel juhtuda. Kui muu enam ei aita, lugege Uku Masingu juttu me keelest ja meelest. Kogege seda elavat ruumi ta sõnade ümber, mis on ainult eestlaste jaoks. Säält võite tunda ära iseenda ja me meele aegade taha ulatuvad sidemed.

Mustad "pulgad" kaugete kivide peal on kormoranid, pildistatud Pärnumaal Pulgojal.

Kaks asja on korraga päevakorral. Kui neid kõrvu vaadata, tekitavad need kontrasti ja arusaamatust. Mõtlen allkirjade kogumist metsanduse arengukava vastu ja kormoranimunade hävitamise aktsiooni.

Allkirjade kogumine algas vahetult enne riigikogu valimisi, asja vastu, mida on kahe aasta jooksul mitut moodi hekseldatud, kaasa arvatud kodanikuportaal, mis tõi lausa kolm (!) arvamust. Sealjuures on arengukava tulevikukirjeldus, mis näitab suundumusi. Kava alusel tehakse otsuseid, aga ta ise pole seadus, vaid kokkulepe, kuidas metsade majandamine järgmise kümne aasta jooksul käia võiks. Näiteks lepitakse kokku, kas metsade raiemaht võiks olla natuke suurem või natuke väiksem.

Kui võrrelda seda kormoranimunade hävitamise aktsiooniga (tuli ka päevavalgele Päevalehes enne riigikogu valimisi), siis arengukavaga on ühe pulga peal 2008. aastal tehtud “Kormorani kaitse ja ohjamise tegevuskava”, mille vastu allkirju ei kogutud. Munade hävitamine ise on juba samm edasi, otsene konkreetne tegu, mille paralleel metsanduse arengukava puhul oleks siis näiteks 2012. aastaks kehtestatav raiemahupiir.

Metsanduse arengukava, n-ö visiooni vastuvõtuga iseenesest ei juhtu kohe midagi. Kormoranimunade hävitamise otsuse vastuvõtt tähendab seda, et pooleteise kuu pärast minnakse linnukolooniatesse ja hävitatakse 2600 linnupesas elu (ühes pesakurnas võib olla 3–5 muna).

***

Need kaks asja erinevad põhimõtteliselt. Et puitu kasutada, tuleb puu metsas jalalt maha saagida ja see pole avastus, vaid tegevus, mida on tehtud sajandite vältel. Valik, kas suurem või väiksem raiemaht, ei tähenda valikut metsaga või metsata variandi vahel – mets kasvab Eestis edasi nii või teisiti.

Siin on veel nüanss, et Eestis on teiste metsariikidega võrreldes kõige rohkem kaitsealuseid metsi, kokku 33% kogu metsamaast. Et ettekujutus tekiks, lisan eelmise aasta arvusid. Üldse kokku on meil 2 197 000 hektarit metsamaad. Sellest pinnast on rangelt kaitstud metsa (ei tohi võtta puutikkugi) 9,7%, majandamispiirangutega kaitstud metsa 22,9%, peale selle vääriselupaigad (ohustatud või ohualtide liikide elu- või kasvupaik keset majandusmetsa).

Kui kokku liita kõikide metsade puit, on seda (nimetatakse metsa tagavaraks) 442 miljonit kuupmeetrit. Lisaks on seal 16 miljonit kuupmeetrit jalal seisvaid surnud puid ja 14 miljonit kuupmeetrit lamapuitu. Eesti metsade juurdekasv on keskmiselt 12,1 miljonit kuupmeetrit aastas, kusjuures aktiivsem juurdekasv toimub majandatavates metsades.

Põhimõte on, et aastas võib raiuda metsa juurdekasvu ulatuses. Kuna viimastel aastatel on tegelikult raiutud sellest pool, on arengukavas pakutud, et nüüd võiks lähitulevikus lubada raiuda kogust, mis on keskmisest aasta juurdekasvust suurem. Märgitud on, et maht võiks olla 12–15 miljonit kuupmeetrit aastas ja see on nüüd siis tekitanud protesti, allkirjade kogumise, metsade päästmise aktsiooni.

***

Linnumunade hävitamisega ei ole eestlased tegelenud aastasadu, see on kaasaja nähtus, minu arust võrreldav marutaudivaktsiini lauslaotamisega metsa. Meil on tänu kliimavöötmele ja suhteliselt hõredale inimasustusele säilinud looduse liigirikkus, mida paljudes Euroopa riikides enam pole. See on peen süsteem, kus kõik on kõigiga seotud.

Vaktsiini loopimisega võttis inimene endale õiguse sellesse süsteemi prauhti sekkuda. Järgnes, nagu me kõik teame, rebaste ja kährikute arvukuse hüppeline kasv. Rebased tulevad linna, nende seas on hakanud rohkem levima muud haigused (looduslik reaktsioon suure arvukuse korral).

Kannatavad maas pesitsevad linnud, sest arvukas väikekiskjate vägi tahab ju süüa, ja ilmselt on veel hulk mõjusid, mida keegi hing ei tea. Vaktsineerimisega kaasnes tõesti ka uuring, aga see tähendas siis, et jahimeeste kütitud rebaste-kährikute pealt vaadati, kas loomad ikka olid vaktsiini söönud.

Kormoranimunade hävitamine on samasugune prauhti sekkumine ja kuna tegu on kalasööja linnuga, on see sekkumine mereelustikku, mis on meil hoopis vähem silme ees. Kormoranid on Eesti aladel elanud ka varem, nii et võõrliik ta pole. Taas saabus ta siia ise, mis tähendab, et ilmselt on toimunud mingi muudatus mereelustikus, sinna on tekkinud keegi, keda need linnud söövad. (Ei hakka praegu põhjalikumalt sellest toidulauast kirjutama. “Keegi” all ei mõtle kalurite püütavate kalade noorjärke, vaid liike, peapõhjust, miks tuldi.)

Ma olen aru saanud nii, et kui üks liik liigub uutele elualadele, paljuneb ta esiotsa võimendusega ja mingi aja möödudes arvukus stabiliseerub. Inimesed tavaliselt ei jõua ja ei oska ära oodata looduslikke protsesse, vaid satuvad paanikasse liigi arvukusest otsemaid ja kujutavad ette, et nii jääbki.

Aga tegelikult oleme sealmaal, et ühelt poolt on me teised liigid kormorani avastanud (st, et talle on tekkinud looduslik vaenlane, kajakad ja kotkad) ja teisalt on näha plussid, mis kormorani tulekuga on kaasnenud maismaal.

Üks pluss on see, et kormoran puhastab taimestikust täis kasvanud laidusid ja tekitab nii teistele merelindudele uusi pesitsemisalasid. On olemas näide laiust, kus nad enam ei pesitse, ent kuhu on nüüd saanud taas tulla kajakad, tiirud, hahad, pardid.

Üks nn puhastamisviis on kormoranide väljaheited, aga teine see, et kui oma laiul enam pesamaterjali ei leidu, tassivad nad selle kohale naaberlaidudelt.

Inimesele vähem silma hakkav pool on see, mis toimub mereelustikus. Kalurid on vihased, sest kormoran on kalasööja, aga nad ei näe seda, millega kormoran võib äkki hoopis olla nende abimees. Räägitakse ju ka kormoranist kui mere sanitarist. Siitkaudu võiks ette kujutada, kuidas siis, kui täituks kalurite unistus ja kõik kormoranid saaks otsa, hakkab meres vohama see keegi, kelle pärast nad siia taas ilmusid…

***

Mus tekitab arusaamatust see, et metsakasutus, mis on kokkuleppe küsimus, toob kaasa allkirjade kogumise kampaania, aga kormoranimunade hävitamine, mis on tegelikult ju totaalne sekkumine loodusesse, ei tekita mingit protesti, see rahumeeli las saab teoks!