Hästi kehv pilt, aga tundub, et just see sobib - see on midagi hea ja kurja tundmise puust, hetk Silveri ja teiste hiljutisest tantsuetendusest.

Ma ei salli kahte sõna – “tervishoiureform” ja “haldusreform”.

Tervishoiureform seostub ikka ja jälle sellega, kuidas inimesele, kes valu pärast ühele jalale enam toetada ei saanud, öeldi, et enne diagnoosi panna ei saa, kui käib taga Mustamäel ära jalga pildistamas. Põhimõtteliselt jalutult, autotult ja 60 kilomeetri kauguselt.

Haldusreform seostub limpsavate keeltega. Need on võimunäljas inimeste suus. Süsteem on suudetud sinnani viia, et peaaegu kogu otsustusõigus on Tallinnas riigi rahakoti otsas. Nüüd oleks vaja maal veel tuuseldada, valdade arvu nii väikeseks viia, et saaks veel rohkem kontrolli, raha, võimu enda kätte.

Väga tülikas ju, kui pead arvestama rohkem kui 200 omavalitsusega, ja tunnistama, et neil ka on õigusi, nad kipuvad vaidlema, segama… Parem neile kaela saata näiteks riigikontroll ja võimendada pilti, kui hädad, kui rumalad, kui omakasupüüdlikud nad seal maal on – vaata, rahvas, imesta, ja ole selle poolt, et parimad otsustajad su elu üle istuvad pealinnas.

Tervishoiureformi kohta veel näide, mis hakkas hiljuti silma ühest Praxise vanast väljaandest, kus selle reformi seisu hinnati (kas mäletate ikka, kes Rootsi eeskujul Eesti tervishoiusüsteemi ümberkorraldusi kavandama hakkas?) kusagil 2000. aastate keskel: “Eestis on valdkondi, kus ravimite kasutus on (ikka veel! – need on minu sõnad siia vahele) põhjendamatult väike. Näiteks valuvaigistite kasutamine jääb pea 6-kordselt maha Põhjamaadest…”

Kui ma oleks reformija, oleks mul hea meel, et eestlased ei söö kahe suupoolega tablette sisse sellises koguses nagu rootslased…

***

Ilmselt liialdan, aga mõnikord tundub, et poliitiline elu on ikka väga kõverpeeglisse nihkunud. Ma ei mõtle siin üldse peaministri kõnemaneeri või seda, kuidas presidendiproua iga liigutus avalikus ruumis reaktsioone tekitab. See on just kihvt.

Mõtlen seda, kuidas… No näiteks sobiks vahest üks väga värske asi Riigikogus, kus arutati seadusemuudatust, millega plaan vähendada seda ringi, kes praegu erimärgistatud sooduskütust kasutab. Laias laastus: metsandus, ehitus, mäendus jne seda enam ei tohi kasutada ja ainult põllumeestele see jääb.

Kui selliseid äkilisi muudatusi tehakse, tasub alati kahtlustada Brüsselit, et seal on miski uus direktiiv, mis niisuguseid samme sunnib tegema. Otsisin eelnõu seletuskirjast põhjendust. Ja mis seal tegelikult on! Must-valgel on, et direktiivi järgi on küll võimalik lubada kõikides nendes valdkondades seda erikütust kasutada, aga probleem on hoopis selles, et maksu- ja tolliametil on sellega liiga palju kontrollimistööd. Peab reide tegema jne.

Ühesõnaga tuleb poolel majandusel tekitada keeruline olukord selleks, et maksu-ja tolliamet saaks kokkuhoidu teha!

Garneering on, et tegelikult nii lai sooduskütuse saajate ring toob kaasa laialt võimalusi nihverdada (parem keelata!) ja et ega kuskil pole üteldud, et me peame kõike seda lubama, mida direktiiv lubab (!!).

Sellised ajendid! Ja siis me ratsionaalne tubli rahandusminister Riigikogu ees kasutab veel, rääkides, miks metsandusest erikütus välja võtta tuleb, mõtteuitu, kui koledad tegelikult on metsamasinate tekitatud rööpad pinnases, kuidas see on üks koledamaid pilte üldse me looduses…

No vaat. Ja sellepärast hakake täishinnaga kütust ostma, pahad!

***

Väljendid, mis rahva nimel tegutsemist märgivad, on devalveerunud, ei ole tõsiseltvõetavad ja on ka ära ähmastunud. Mõtlen näiteks seda juttu, kuidas inimesed peavad vallamajast teenust saama. Põhimõtteliselt on sellega öeldud, et ma pean oma vallamajast saama omavalitsemise teenust. Mis pagan see on? Ma tahan oma vallamaja usaldada, mitte sealt mingit standarditesse pakitud kaupa saada.

Tuleks kusagile kaugele sõita. Mitte selleks, et kaugemal parem, vaid selleks, et paremini näha – usun, et paljud inimesed on reisidel kogenud, kuidas kaugelt vaadates Eesti elu hoopis selgemalt kätte paistab.

Kusagil Vaiksel ookeanil istud ookeanilaeva pardal, vaatad neid kahemeetriseid laineid ja vaalaskalu ja…

Võrgendivennad on nukkuma minemas.

Kui maailma liigid hääletaks, jääks sõnaõigus putukatele või lülijalgsetele, keda on kõige rohkem. Vist võiks ütelda ka nii, et iga Eestimaal elava eestlase kohta on maailmas üks putukaliik.

Ime siis pole, et kõiki, kes nendest ette satuvad, ära ei tunne. Aga… no ei tea. Näiteks väitest, et võiks ikka teada, kas sind hammustavad kihulased või hoopis tillukesed habesääsklased, keda tänavu palju liikumas, saab liikuda edasi mõlemas suunas. Saab ütelda, et võikski teada (kas või selle järgi, et habesääsklase hammustus on mu meelest hoopis kibedam), saab ütelda, et maailmas on tähtsamaid asju.

Käisin eile Raela aias ringi, fotokas näpus, tegelikult, et toominga-võrgendikoi nukkumist pildistada, aga ette sattus veel igasuguseid.

Väga ilus oli üks nukukest, millest keegi oli juba välja roninud. See oli väikese arukase rullikeeratud lehe vahel. Keegi oli muidugi lehte ka muginud.

***

Aga nädal tagasi tulime ühel õhtul teatrist ja sattusime Rapla lähistel autoga ühepäevakuliste pilve. Tundus, et neid oli paksult üle kilomeetri ulatuses. Lartsatasid vastu autoaknaklaasi nii tihedasti, et tekkis hetk, kus teed enam ei näinud. Ja olukord oli nii ootamatu, et kiiruse mahavõtt võttis ikka aega.

Kui inimene ka nii saaks, et jätab ühe, olgu ilusa või koleda kesta maha, ja lahkub hoopis kellegi teisena...

“Ühepäevakuline” on tegelikult vale sõna, ametlikult on ta ühepäevikuline, aga minu meelest pole see õnnestunud nimetus, kuna seostub päeviku, mitte päevaga. Kõnekeeli on neid hüütud ka ühepäevaliblikateks, aga liblikad nad pole.

Kunagi lugesin ühest loodusraamatust nende elust ja see avaldas sügavat muljet – elavad vees mitu aastat, vahetades sagedasti kesta. Lõpuks tuleb sealt välja tiibadega valmik oma elu ainsaks lennuks.

Eriti võimas, inimese seisukohalt kole traagiline, on ette kujutada ühepäevikuliste liike, kes veedavad vastsena enamiku oma elust veekogu põhjamudas.

No sai ka luuletusi kirjutatud omal ajal (“Olen ühepäevakuline, algusest saadik klammerdund su käisesse, omataoliste oiutu pillerkaar pilliroo kohal…” jne.).

Eri tekstides on natuke erinevad andmed, aga üldjoontes siis nii, et neid on Eestis leitud 42 liiki kümnest sugukonnast.

Veekogudes elades vahetavad nad mitme aasta vältel kesta mitukümmend korda. Kui ükskord tullakse kestast välja valmikuna, kellel tiivad, kestub ta ainsa teadaoleva putukana veel üks kord. Kirjutatud on, et “kest lõhkeb seljal asuvat pikiõmblust pidi ja mahajäävast kestast väljub uus tiivuline”… Esimene tiibadega olek on siis eel- ja teine päris valmik, kes on sigimisvõimeline. Ei söö, ei joo, vaid ainult pulmad ja pärast seda ots käes.

Isemoodi “täis” tunne on teada, et ühepäevikulised on ürgsed, öeldud on ka, et ürgtiibsed putukad. See kuidagi seostub mingi kõlapildiga, mida kõrvad aimavad, aga täpselt kirjeldada ei oska. Mingi isevärki ruum siin Maal, kus pole veel ühtegi inimese välja mõeldud müra… mismoodi siis ilm võis kosta?

***

Ma ei hakanud pildistama me auto nina, mis oli täis neid vaeseid tiivulisi, kestapidi kleepunud pleki külge. Kui nende ürgsusele mõtlen, siis muidugi hakkab miski taju liigutama varvaste juures. See on see hiljutine Tartu ülikooli teadusuudis internetist, et teadlased on avastanud, kuidas maakoore sees pragudes elavad ümarussid, kes saavad hakkama vähese hapnikuga, taluvad külmumist ja taas ülessulamist jne.

Tänu oma tigude elu lähivaatlustele olen saanud targemaks sellest, kui mitmekesine on mullaelu. Pilt on selline, et kogu pinnas ja, nagu nüüd selgub, ka selle sügav sisemus, kihiseb elusolenditest.

Aga sellele ei tohi väga palju keskenduda. Oma naha kogemus on, et kui keskendud, siis tahaks ju neid kõiki alles hoida. Tuleks selgeks õppida õhus käimine.

***

Kui viimati tegin peenart, tormas sealt üks ämblik, suur kera seljas, täpselt sinna, kuhu mina oma rehaga tahtsin minna. Kera, nagu aru olen saanud, on ta ehitatud paun, millesse ta on pakkinud oma munad. Seda pauna kannab siis kaasas.

Üritasin teda teise suunda suunata, aga nii õnnetult, et munade paun sattus ühte kohta ja ämblik ise kaugemale. Kuna olin äparduse põhjustaja, tõstsin ta selle kera juurde. Haaras korraga krauhti mitme koivaga oma munad kõhu alla – kõige tähtsam asi ju sel hetkel.

***

Mõned eile toominga otsas alles sõid.

Ja siis need võrgendikoid, meil toomingate otsas tutsuti, aga üle tee heinamaal on mitu toomingat täielikult lehetuks söödud.

Omad võrgendikoid – õnneks vähe, on meil ka õunapuude ja isegi kreegipuu otsas. Enam-vähem kõik ühesugused, aga toominga omad on kõige priskemad.

Lugesin Eesti Loodusest, et need koid tegutsevad ühes rütmis – kui sööma, siis kõik, kui nukkuma, siis kõik jne. Eile oli juba päris palju valgeid, võrguniidiga kobarasse kleebitud nukkusid näha. Osa röövikuist sehkendas veel ja sättis end teiste kõrvale. Mõned veel ka sõid, ent paistab, et kohe-kohe on seal toomingatel siiski vaikus majas.