Kiritigu.

Oli kontsert vanas mõisahoones. Sümpaatne, tavapäratult vabas vormistuses, selles mõttes ka, et uksed-aknad pärani – kes vahepeal jalutada tahtis, see lihtsalt läks ja jalutas. Ja lapsed saalisid ruumi ja õue vahet.

Istusin terrassil, peaaegu akna all, kuhu kostis kõik, mida sees tehti.

Silmanurgast fikseerisin, kuidas väikesed tüdrukud jooksevad saali sisse, ühel peos väike tigu. Tean neid suht tillukesi tigusid. Kui satud nendega vastakuti, ei tõmbu nad kotta, vaid tegutsevad vilkalt edasi. Kui kevadel käisin teeäärsest rohust nurmenukke toomas, vaatas neid seal iga kõrre tagant vastu.

Aga nüüd tüdrukud varsti jälle terrassil – ju keegi nad tagasi kupatas. Ootamatult visati tigu sinnasamasse kiviplaatidele. Ma automaatselt sööstsin appi, aga enam ei jõudnud, sest väike king jõudis teo enne lömastada.

“Mida sa tegid, sa tapsid ta nüüd ära!” tuli mul suust välja. Tüdrukud vaatasid mind veidi ehmunult. Korjasin teo koos purustatud kojaga üles ja viisin põõsasse.

Tüdrukud panid jooksu.

Kontsert kestis edasi ja lapsed mängisid edasi. Vaatasin, et laps, keda ma niimoodi ehmatasin, oli kuidagi eriti aktiivne. Mulle tundus, et ta just nii reageeris mu ütlemisele.

Varsti nad kadusid kusagile seal suures mõisaõues.

Minul hakkas kripeldama. Et nojah, mu spontaanne käitumine, kuna mul endal looduse liikide suhtes see teravdatud hoolimine. Aga arvan ka mäletavat, kui kole tunne oli, kui lapsepõlves mõni täiskasvanu midagi ette heitis. Oleksin pidanud pikemalt seletama…

Ja kas must üldse aru saadi? Pole ju välistatud, et selle tüdruku kodus aias hävitatakse tigusid. Ma ütlen, et tappa ei tohi, aga kui sageli seda teadvustamist on, et tigu on elusolend? Et Eestis on vähemalt 60 eri liiki kojaga maismaatigusid? Jne.

***

Aegajalt tuleb ette olukordi (tavaliselt mitte nii äkilisi), kus mõtled, kas ütelda või mitte. Tihti mul jääb ütlemata. Näiteks hiljuti juhtusin kõndima keset Raplat kõnniteel ja mu ees läksid noored emad titekärudega.

Tänavune uus liik ühes mu oma lillepeenras - tulinelk.

Raplas on kihvtilt palju noori emasid ja see teeb uhkeks – elame paigas, kus inimesed tunnevad end hästi, kus tahetakse kodu rajada ja peret luua.

Äkki üks kõnniteel kõndivatest emadest võttis paberi seest mingi näksi hambusse ja pakendi viskas täiesti endastmõistetava liigutusega ühe eramaja ilusasti korras õuele lillepeenarde vahele. Rapla vanas osas on vanad puitelamud hästi kõnnitee ligi.

Mul jälle jahmatus ja see laialivalguv imelik tunne. Ühelt poolt, et kuidas ma lähen lapse emale, keda ju võtad kui täiskasvanut, moraali lugema. Teisalt: kui tema ema pole talle õpetanud, et ei loobita prahti maha, teiste lillepeenrasse, on täiesti tõenäoline, et ka tema oma lapsele, kes seal vankris, seda kunagi ei õpeta siin ilusas Raplas… Mida siis peale hakata?

Kui meie õuele loobitaks, õiendaksin kohe. Aga miks ma siis selle tubli naise või mehe eest, kes oma õuet nii ilusasti korras hoiab, aga pole juhtumisi lähedal, õiendada ei taha?

***

Mõni aeg tagasi sõitsime Jänedalt Kose poole, teel killustik ja liikluspiirang 30 km tunnis. Alavere ristmiku lähedal tuli vastu auto, mis jäi teepervele seisma. Sealt kargas välja üks poiss ja hakkas nagu end tee ääres asjale seadma.

Tolle Jänedal käimise üks saake - hallrästa pojad Jäneda pargis.

Nii palju nägime veel enne ärakeeramist, et poiss otsustas ringi ja läks hoopis liikluspiirangu märgi juurde, toetas ennast selle otsa ja hakkas pihta.

Demonstratsioonesinemine autos olijatele. Küllap teemeestel oli vastik seda märki pärast oma autosse tõsta…

Kas oleksime pidanud peatuma, tagasi minema, purjakil noorukitele sõnu peale lugema? Pool tunnet räägib, et jah, tegelikult oleks pidanud…

***

See ütlemine on ju tuntud, et ära taha muuta asju, mida sa muuta ei saa, ja muuda neid, mida saad. Mina ei tea, kas need kolm juhtumit liigitada esimeste või teiste “asjade” sekka?

Eks asi ole temperamendis ka. Eile sain ise telefoni teel ühe mehe käest võtta nii et tolmas – enda pattude eest, kõikide ajakirjanike pattude eest, poliitikute ja vist ka globaliseeruva maailma pattude eest.

Aga see polnud klassikaline moraalilugemine, vaid inimesel oli vaja oma pahameel välja valada ja ta valis, et minu pähe.

Mul ikka silme ees need kaks moraalijutlust, mis kogetud ammu, n-ö nooruse rännakutel. Kui Dagestani pealinna teemajas, tšaihanaas häbistas üks võhivõõras mees mu sõpra selle eest, et ta oma tüdrukul ehk minul suitsetada lubas; kui Kamtšatka rännakul luges võõras mees mu sõbrale moraali, et mehel ei sobi habemetüükas lõuaga ringi käia, eriti veel, kui naine kõrval…

Dagestani mees ja Kamtšatka mees oleksid ilmselt mõlemad sekkunud – vähemalt Kose kandi poisil pääsu poleks olnud.