Blogi avalehel

Skeptikutele keelatud

October 10th, 2009
Jõutud on Ülemiste järveni.

Jõutud on Ülemiste järveni.

Skeptikud võtavad oma kodulehel selle kallal, et nii kui nn vitsamehed enda meelest jälle maa-aluse jõe leiavad, nii kohe ajakirjandus sellest kuulutab. Asjatundjate käest midagi ei küsita ja nii ei saagi avalikkus teada, et kõiki on ninapidi veetud ja maa-aluseid jõgesid pole olemas.

Aga nüüd on üks asjatundja kirjutanud uue, Nabala peatüki Eestimaa ürglooduse raamatusse ja üsna hiljuti on Nabala karstiala Eesti suurima karstialana kantud Eesti Looduse Infosüsteemi. Säält leiab ka maa-alused jõed ehk salajõed.

Kes ei usu, lugegu Internetist:

http://loodus.keskkonnainfo.ee/w5/index.php?option=loadarticle&task=view&contid=1479945809&obj=yrg

Nabala karsti olemasolu selle kandeni polnud Eestis justkui olemaski, jutt käis vaid riikliku tähtsusega lubjakivimaardlast…

***

Üleeile olin koos “ei tea mis vitsameestega” metsas. Tunnistasin hetke, kui pendlimees Rein Hanstein jõudis piki uut maa-alust jõge käies Ülemiste järveni. Paekihtide vahel voolav vesi on ta hinnangul järve jõudes nelja meetri sügavusel kaheksa meetri laiuselt.

Hanstein jõudis sinna, alustades Luige kandist, kus avastas vooluvee kunagi kuivaks jäänud (ilmselt siis Männiku karjääri tõttu) järve alt. See tähendab, et ta alustas maa-aluse jõe asukoha tuvastamisega paigast, mis jääb Ülemistest kuue-seitsme kilomeetri kaugusele. Ja alustades ta ju ei teadnud, kuhu välja jõuab.

Ülemiste ümber on nad Ants Taliojaga ka varem tuure teinud ning tuvastanud, et järvega on ühenduses 13 maa-alust jõge. Siis ei olnud teada, kust need alguse saavad. Nüüdne avastus oli esimene märk, et Nabala piirkond on Ülemistega ühenduses. Nabalasse kaevandusi planeerides on karta…

Tähtsa avastuse puhul pildistasin kõik üles ja Ants Talioja tegi seda tseremooniat, et kas komisjon (Rein Hanstein ja mina niisiis) on nõus, kui ristiks avastatu Raudalu maa-aluseks jõeks.

Nad aimasid tegelikult seda avastust ette. Pendliga nimelt seitset kilomeetrit ühe päevaga läbi ei käi, nii et nad kahekesi olid varem juba mitu päeva sama rada käinud. Mulle anti “kohaletulekukäsk”, kui käia oli veel paar kilomeetrit ja suund viitas juba üsna üheselt Ülemistele…

Mul pole pädevust, et geoloogidega vaielda. Aga Rein Hansteini on päris huvitav vaadata, kui ta, pendel pihus, maa-alust vooluvett pidi käib. Ta teeb ju kaasa kõik looklemised. See tähendab, et olgu padrik, liigvesi või läbimatuna tunduv mülgas – säält ta läheb otse läbi, kui pendel tahab.

Päris elus nägi see välja siis nii, et Rein Hanstein käis pendliga eespool ja meie Ants Taliojaga jupp maad tagapool ta kannul, otsides astumiskohti jne. Sügisene mets ümberringi.

***

Pärast hakkas Antsul kripeldama, et maa-aluse jõe suubumiskoht sai selgeks, aga täpsem alguspunkt on veel teadmata. Et kas Hansteinil veel natuke aega oleks…

Nii sõitsime alguse juurde tagasi, Luigele kuivanud järve juurde. Pendel näitas, et me maa-aluse jõe säng tuli võpsiku poolt.

Sealt läbi pressides leidsime end äkki Männiku rabas. “Äkki” ütlen seepärast, et vaatepilt oli ootamatu see on rabaosa, kust on tulekahju üle käinud.

Ma pole varem juhtunud mitu aastat hiljem rabapõlengu paika. Seal on lõputult põlenud-kuivanud männitüvesid püsti ja pikali – selline hall ja harali pilt. Pinnakate on juba taastunud ja kasvab noori mände, aga risu-räsu on meeletult. Kõige kummalisem, et aeg-ajalt hakkab ikka veel ninna põlengulõhn.

Põlenud rabas.

Põlenud rabas.

Peaks justkui rõõmustama, et vaat mis kõik siin tärkab ja taastub. Aga hävingu märgid on veel liiga nähtavad. Oli isemoodi teravalt kahju sellest rabamännikust.

See kurbus kleepus külge ei antud ju aega mõtelda. Tempo oli peal, nii et me marssisime otse läbi selle kaose. Kuni hakkasime kuulma püssipaukusid ja automaadivalanguid.

Edasi minna ei tohtinud, näitas ka polügooni piir kollaste postidega.

Pärast kaardilt vaadates selgus, et olime punktis, kust Raku järv, me maa-aluse jõe oletatav alguspunkt, jäi vaid mõnesaja meetri kaugusele polügooniala sisse.

***

Ma olen neil retkedel, mida oleme varemgi koos teinud, mänginud seda mängu, et tsiteerin vahel oponente, kuidas maa-alused jõed on tühijutt. Tean, mis järgneb – mu retkekaaslased vaatavad mind oma teadjameeste nägudega, on pisut muigvel olekuga ja tihti ei ütle vastu ühtegi sõna. On vait, kõmbivad edasi ja on nii absoluutselt kindlad omas teadmises.

3 vastus “Skeptikutele keelatud”

  1. Sass:

    Nüüd siis selge, et Ülemiste on karstijärv. Loodetav kaevandajate paradiis, Nabala maardla, linnulennult vaid 13-15 km kaugusel! Asi hakkab kaevandajate jaoks tõsiseks minema! Küllap jõuab nii mõnigi jõgi Nabala karstialani. Paradiisist võib saada hukatus ka Ülemistele. Angerja jõe voolusuuna muutmine 1967.a. on selle kõrval “poisike”.

  2. lauri:

    Mis tähendab “skeptikutele keelatud”? Kas siinse blogi näol on tegu ainult pendeldajate ususekti liikmetele lubatud kohaga? Palun siis ka vastavalt toimida ja see keskkond parooli alla panna, et ainult pendliusku pühitsetud saaksid siin kummardamas käia.

    Ja see, et mees pendliga mööda maad jalutab, ei tähenda veel seda, et tema jalajälgedes maapinna all jõgi peaks voolama.
    Ja ärgu muretsetagu, veest Ülemiste nii ehk naa kuivaks ei jää. Selle eest hoolitseb inimese loodud täiendav veehaardesüsteem – Vaskjala-Ülemiste kanal koos Soodla ja Paunküla veehoidlatega.

  3. Viio Aitsam:

    Tere, Lauri. Ärge nüüd riielge. Asi ei ole ju keelus tegelikult. Ega ka mitte nimelt “pendeldajates”. Peale selle, et olen pendlimeest näinud Nabala-Ülemiste piirkonnas maa-aluseid jõgesid otsimas, olen näinud ka soomlaste georadariga tehtud mõõtmiste andmeid, mis kinnitavad maa-aluste voolusängide võimalikkust sealsamas.
    Imestama paneb ainult see, kuidas osa hüdrogeoloogidest seda kategooriliselt ei tunnista.
    Lubjakivi kaevandajate huvi ressurss kätte saada on nii suur, et Nabala karstiala olemasolugi oli eelmise aastani lihtsalt maha vaikitud, samas hüdrogeoloogid, kes karsti põhjalikumalt tunnevad, hoiavad hinge kinni ja räägivad, et mingil juhul ei tohi niisugusel alal karjääre avada.
    Eelmisel aastal õnnestus neil siis Nabala karstiala Eesti looduse infosüsteemis avalikustada ja muu hulgas on kirjelduses mainitud ka salajõgesid.
    Pealkiri… no ei saanud kiusatusele vastu panna… Ma enda arvates pole tohutu innuga üritanud kõiki veenda, et kõik, mida pendlimees Rein Hanstein räägib, on lõplik tõde ja muud ei tohi maailmas olla. Skeptikud on minust palju rohkem oma energiat raisanud selleks, et väita, kuidas see kõik lõplik vale on.

Jäta vastus