Eilne päev tõi siiakantigi kõleda tuule ja rahehood. Me aed Raelas on paksult kaetud värviliste vahtralehtedega. Tänu vanade vahtrate alleele on vaher seal valdav puuliik ja igal kevadel idaneb neid massiliselt nii lille- kui muil peenardel ja marjapõõsaste all.

Kord kirjeldasin Matile pilti, kuidas pärast me surma kattub terve aed tiheda vahtrametsaga. Mati pakkus, et keegi saab sinna siis vahtramahlatehase teha ja võibolla saab rikkaks.

Peale muu oli eile eredat päikest ja see tekitas isevärki kiledat kontrasti – kollased, hele- ja tumepunased, pruunikirjud vahtralehed kiiskasid ilma käes ja nende taustal omakorda aia õitsejaid, keda on praegu väga palju.

Ei räägi ainult päevalilledest, kes meil on allameetrimehed, spetsiaalselt hangitud just madalad päevalilled, kellel palju õisi otsas. Floksid, maapirn, saialill, aster, iisop jms õitsevad praegu ilmselt samuti veel igal pool.

Tormiliselt on teist korda õitsema hakanud aga ka punane raudrohi, kes sai kevadel aeda toodud Marguse ema auks. Ta täiesti kuivas ja koltus juba pärast esimest õitsemist, enne kui jälle õied lahti lõi. Tohutult õisi on ka lõvilõugadel. Pärast istutamist nad õitsesid ja lõpetasid ja jätsid mulje, et selleks korraks on kõik – nüüd on uusi õisi väga palju rohkem kui esimesel õitsemisel.

Kui käisin naabri aia taga, läbi traatvõrgu naabri koeraga nunnutamas (meil on selline tava kujunenud, ta keerab oma külje ja kaela vastu võrkaeda, et ulataksid teda kaelarihma alt sügama), märkasin, et aiaäärsed nõgesed lokkavad õitseda.

See on ilmselt tavapärane muidugi.

Peenarde õied pildistasin liik haaval üles, välja arvatud kollane redis, kes jäi meelega õitsema – katsetan järgmisel kevadel külvi oma seemnest.

Piltidel on niisiis maasikas, hernes ja põlduba. Maasikapeenralt leidsin alles hiljuti kaks suurt, punast marja. Nn teise vooru hernekaun ilmselt enam ei küpse, aga põlduba kasvatab kaunasid hoolega.

Aeduba koltub – külm on teinud oma töö.

Külm on peletanud kusagile peitu nüüd ka teopojad, keda sai aeda jäetud kõrvitsa pealt vahtida. Natuke uurisin seal pinnast, aga nähtaval polnud õieti kedagi. Ainult üks väike vihmauss, kes oli end rohujuurte vahele kokku kerinud. Üks ämblik, kahjuks ei tea nimetust, oli ka, aga tema alles jalutas ringi.

Meil on paljud varred-kõrred aias püsti – ei kavatsegi neid enne kevadet koristada. Kes kus just talvitub, ei tea, aga oletan, et vähemalt murulaugu kuivanud õievartes on ehk lepatriinud, sinna neid vähemalt ühel ajal kogunes.

Õpetuste järgi tuleks kuivanud varred koristada, et kahjureist lahti saada. Meil jäävad need püsti juba mitmendat aastat ja aia tühjaks söömist pole märganud. Loodan ikka, et sääl tukub nii ühtesid kui teisi ja et n-ö looduslik tasakaal säilib.

Postitatud Wednesday, October 13th, 2010 kell 8:34 am kategooria Loodus.