Talvised teod ja võõras elukas
January 6th, 2011
Alles oli kookonisse pakitud...
Aeg läheb. Tänavu talvel nii tundubki, et puht füüsiliselt ei saa ajaga kaasas käia, lumi takistab. Siinkandis on seda ikkagi 77 sentimeetrit, Eesti rekord.
Ei ole juba mõnda aega väga pikki autosõitusid ette võtnud, kuigi Revo räägib, et mu Volkswagenil ikkagi peaks olema konks, mis tuleb pagasniku põhja alt, kus igasuguseid autovidinaid, üles otsida. Kui häda käes, keeratavat see autole külge. Pelgan praegusel ajal lumme jäämist rohkem kui libedust.
Kuigi pühapäeval sõit läbi Tõrma küla hangede õnnestus.
***
Aastavahetusel ilmus me korterisse uus elukas. Nagu olen mitu korda kirjutanud, on mul aknalaual lillepott sügisel munast koorunud tigudega ja muu mullaelustikuga, mis siiamaani pakub üllatusi.
Teod jäidki siia talve üle elama. Pritsin potti vett, et muld ja teod ära ei kuivaks, mis tähendab, et pea iga päev vaatan nad korra üle.
Enne aastavahetust ühe sellise vaatluse ajal põrkas äkiliselt mullast välja väike pruun junnike, selline oksaraoke, kes natuke koogutas ja jäi siis püstiasendis keset potti seisma nagu kivikuju. Selline imelik, paljude lülidega ja igal lülil pisikesed jalad küljes.
Kui teda puudutasin, siis mingitki reaktsiooni polnud. Aga salaja ta ikkagi ennast upitas ja kõigutas vahepeal.
Sääsklane oli selle asja sees.
Mul muidugi seepeale väike mure tigude pärast, et kuidas uustulnuk jupp nendega klapib. Tigudel oli parasjagu aktiivsuse aeg (see vaheldub poti saviseinal kükitamisega) ja juba varsti oli neist suurem jupi juures ning jupp oli end talle imelikult koja otsa kukutanud. Tigu näis olevat hämmingus, jäi liikumatult paigale pikaks ajaks.
Käitusin nagu inimestel kombeks, st et sekkusin otsemaid ja tõstsin jupi spinatilehe peal teise potti üle. Ta oli nagu halvatu seal lehe peal, aga teise poti kohal tegi kiire vongelduse ja kukutas end sinna mulda. Ainult ülemine pool jäi, taas liikumatult, nähtavale.
No ja 1. jaanuari hommikul, kui talle pilgu peale viskasin, oli jupikese ots lahti ja asi ise seest tühi. Aknal passis aga pikkade koibadega elukas, kes vististi sääriksääsklane. Seesama, keda suureks sääseks hüütakse.
Oli terve päeva nähtaval (kui temaga rääkisin, siis liigutas ühte koiba, ilmselt siis õhk kuidagi liikus…) ja nüüdseks on end kusagile peitnud. Nii palju neist ei tea, et oskaks täpsemalt midagi oletada. Vist ei ole nende elu valmikuna pikk.
***
Kogu ettevõtmine tekitab mus veidi süümekat – ei ole ilus, kui inimene looduse asjadesse niimoodi sekkub, et sealt peotäie endale koju vahtida toob. Oli ka äpardus, mistõttu veel eriti põdesin. Nimelt avastasin ühel hommikul, et meie kass Kuu, kelle trajektoor ühte lemmikmagamispaika viib teopoti juurest mööda, oli sinna ilmselt sisse astunud. Poti peal olnud katteloor oli maha vajutatud. Ja nii õnnetult, et suurema teo hoolega ehitatud koda oli eest katki läinud. Tigu oli nagu alasti, ei saanud end tervenisti kotta peita.
Lõpuks mätsis ta oma koja suudme kuidagimoodi kinni ja jäi pikaks ajaks ühele kohale liikumatult pidama. Mul siis need vaevused, et nonii, toon ta tuppa ja ei suuda ära hoida õnnetusi.
Ta remontis aga oma koja ära. Esialgu oli juurde kasvatatud kojaosa ja vana koja vahel murdekoht veel väga nähtav, aga nüüdseks on seegi ära silutud.
Potis on paar vana tühja teokoda, et teod oma koja ehituseks kaltsiumi saaks. Pärast õnnetust panin sinna ka veidi peeneks hõõrutud munakoort ja tabasin hetki, mil tigu sealt suure suuga midagi saigi.
***
Looduses elavad teod ilmselt on praegu kuskil pinnases, taimevarte vahel või pragudes lume all oma kodadesse tõmbunud ja ootavad kevadet. Meie kaks tigu, kel soojust, toitu ja niiskust jätkub, kasutavad eriolukorda ära, et aina suuremaks kasvada.
See käib umbes nii, et teatud aja on nad aktiivsed ja sebivad ringi, söövad nii hoolega, et poest ostetud spinati- või salatilehtedesse tekivad suured augud. Olen neid näinud ka kurgiviilu kraapimas (tigude keel meenutavat riivi), mille põhilised sööjad (süüakse muide n-ö tilgatumaks) on pigem mullast ilmuvad imepisikesed putukad.
Aktiivsel ajal lastakse ringi ja vitsutatakse toitu.
Mingil hetkel tuleb aeg, mil tardutakse savipoti siseseina külge. See on kuidagi seotud nende koja ehitamise tööga. Selles olekus on koja otsa ehitatud pikk jupp juurde, mis on aga täielikult läbipaistev, ilmselt veel väga habras. Sellega passitakse seal neli-viis päeva ühe koha peal. Kui teod jälle liikvel, on värske kojaosa muutnud värvi, on ilmselt “valmis saanud” ja koja suudme ümber on rõnga moodi asi, see huul, nagu teotundjad ütlevad.
***
Kiidan nüüd vahepeal Marti, kes on seni olnud ainuke inimene peale Marguse ja mu bioloogist õe, kes on tigude elukommete suhtes tõelist huvi üles näidanud. Muu hulgas ka, et talle olevat täielik üllatus tigude võime oma kodasid remontida.
Tavaliselt, kui oma tuttavatele prooviks mainin midagi tigudest, ei paku see kellelegi pinget. Juttu jätkatakse kohast, kuhu see jäi enne tigude mainimist. Teod on nagu tühi koht! Vähemalt üks me tuttav mees paneb või jooksu, kui küsin, kas tahab tigu ka näha. (Ja talle seda pakkuda on seetõttu muidugi mõnus.)
Kui mul oleks mikroskoop ja teaksin rohkem hooghännalistest, keda siin mullas hulgim, oleks vist arusaamatus veel suurem – neid ju inimene tavaelus üldse ei näe ega tea. Täitsa võõrad asjad, kui võrrelda näiteks Savisaarega, euroga või Riigikontrolli jutuga, kuidas vallavalitsus peaks hakkama inimeste prügikottide sisu üle kontrollima.