Õde kinkis aasta-paar tagasi aiapidaja käsiraamatu. Sealt loen soovitust, kuidas väikeses aias kõige hõlpsamalt saab kahjureid kontrolli all hoida, kui litsud puruks iga teo, kes ette juhtub, tapad iga kärsaka jne.

Ma kandsin kõik iisopipõõsa alla talvituma kogunenud teod ämbriga õrnalt kompostihunniku taha enelaheki varju…

Nüüd nägin maasikapeenart puhastades ära ka kärsakad. Suur meenutas õielõikajat, aga oli nii suur, et täpsema määramisega jäin hätta. Väike peaks olema üks kõrvkärsakatest.

Esiotsa nägin ainult suurt, kes vudis piki maasikapeenra puidust äärt. Varsti hakkas teisest servast talle vastu astuma väiksem, see kõrvkärsakas siis, kes vist märkas suurt, põikas lauaserva varju ja jäi ootele. Suurem rühkis edasi, aga kui väiksega kohakuti jõudis, tegi isevärki paigalhüppe. Kas katsus hirmutada? Väike püsis liikumatuna. Siis juba oma fotokaga neid segasin.

Jälle üllatus, mis imetegudega loodus hakkama on saanud – kärsakad on ju väga kaunid elukad ja need kaks kõrvu andsid hästi võrrelda, kui erinevalt loodus neid vorminud on.

Mu silmale mitte nii ilusad, kuigi huvitavad on ka lutikad (üleeile oli neid üheainsa mädarõika tipus vist kolm liiki) ja põnevust pakub muidugi keegi (pole veel näinud), kes elab me köömnepeenra läheduses, käib august väljas ja pistab köömnepealseid.

Ja nii edasi.

***

Eks järeldus sellest kõigest ole üks – õiget aiapidajat minust ei saa. Sügisel jäid meil kõik varred ja rootsud peenardele püsti, et elukatel oleks talvitumispaikasid. Mingil hetkel murulaugu õievarsi murdsin, aga siis hakkas sealt välja tulema imestunud lepatriinusid, mispeale jäi seegi pooleli.

Tulemuseks on peale putukate ka murulaugu isekülv – palju tillukesi murulaukusid peenra serval.

Püsti jäid madalad päevalilled, keda meil eelmisel sügisel aias palju õitses, ja ilmselt on see kõik aia liigirikkust kasvatanud. Mingi loogika võiks ju selles olla, et kui on rohkem taimede-aiaviljade sööjaid, siis peaks olema ka nende sööjate sööjaid, aga eks elu näita, kas see paika peab.

Lepatriinude rohkust märkasin juba eelmisel aastal ja tänavu on ka linde me aias justkui rohkem kui tavaliselt. Näiteks on uustulnukad üks leevikeste paar, keda näeb kuuri ümbruses liikumas kogu aeg. Võimalik, et just päevalilled oma seemnetega neid mingil ajal meelitasid, aga oma poegi peaksid nad toitma putukatega…

Ühed elukad said sel nädalal siiski otsa ka minu käe läbi, aga mu ajend ei olnud “aeda kahjuritest tühjendada”. Lihtsalt maakirbud olid vallutanud aedmonarda, kes on kasvama pandud mu ema auks. Kui seda märkasin, siis nad ikka kohe ka tuhka said.

Aga selles ma kindel ei ole, et maasikasaagi pärast midagi niisugust ette võtaks, kuigi maasikaid süüa meeldib mulle väga.

***

Ühe naljaka raamatu ostsin alles hiljuti. Mitte selleks, et teada saada, keda kuidas “laiaks litsuda”, vaid liikide määramise ja taimehaiguste äratundmise mõttes. See uus taimekahjurite ja -haiguste käsiraamat on tõlgitud inglise keelest.

Märkasin tõlkijate seas tuttavaid nimesid, tänu kellele tundus raamat usaldusväärne. Tegelikult ongi see ilmselt hea taimehaiguste määraja ja ka selle selgitaja, kes just taimedel tegutsenud on. Naljakas on aga see, et sisukorrast saab lugeda kahjurite loetelu, kus mu meelest on pea kõik, kes üleüldse aias elavad. Ka vihmaussid, ritsikad ja tirtsud, kimalased jne. Kõik, kes iialgi on kordki mõnda taime või vilja hammustanud.

Äkki just tänu tõlkijatele on vastavates tekstiosades asja leevendatud. Umbes nii, et see ja see võib mõnikord taimelehtede servi narmendama süüa küll, aga tegelikult on ta aiapidajale hoopis kasulik teiste putukate sööjana.

(Ehkki seegi taas… nagu koosneks maailm olevustest, kes on kas kahjulikud või kasulikud, mingit kolmandat võimalust pole olemas.)

Näiteks kuldnokad on haljasalade “kahjustajad, kuna nad nokivad muru, jättes järele augud ning kitkutud rohututid”. Oma suureks üllatuseks leidsin, et ka me aia uustulnukad on seal kirjas – leevikesed talve teises pooles ja kevadel nimelt söövad pungasid. Koledad kahjurid!

Vihmausside “süüks” on pandud see, et nad “tekitavad maapinnale oma väljaheidetega segatud mullakuhilaid”. Kimalased “võivad vahetevahel süüa mõne lille õiekrooni alusele auke /…/ siis, kui nad otsivad õiepõhjast nektarit”…

Kaljo Voolma, kes on maaülikoolis metsaputukate asjatundja, rõhutab tihti, et kuuse-kooreürask pole kahjur, vaid metsas elav liik, kes võib teatud arvukuse korral kahjustada metsa.

Äkki Inglismaal, kus on teine kliima ja kombed, ongi kõiki aiaelukaid arvukalt. Aga keset Eesti elu tundub selline liikide massiline tembeldamine kahjuriteks ikka veider ja võõras. Nii isekas.

***

Inglaste raamatus on koer ja kass ka taimekahjurid – käivad peenardel oma häda tegemas ja ilupõõsaste peale jalga tõstmas. Aga täiesti välja jäetud on lambad, kelle nutikust varakevadel üles leida kõik, mis vähegi tärkab, ma kirjeldada võiks. Tänavu esimest kevadet me aeda see veidi hulkuja lambakari enam ei juhtunud.

Ka kord Vigala Sassilt saadud lauk on seega jäänud seekord kärpimata, kasvab kogu oma hiilguses ja esimest kevadet näeme ilmselt ta õitsemist.

Postitatud Saturday, May 14th, 2011 kell 2:19 am kategooria Loodus.