Nõidus ja maagia
July 20th, 2011
Minuga juhtus täna selline "nõidus", et kirjutasin oma lugu ja äkki kukkus kuklasse see elukas (pildil ähvardab taguotsaga). Kas tuli eile aiast kaasa ja istus öö läbi... juustes?
Tahaks jagada kummalist muljet. Olen seda mitu korda üritanud sõnastada, aga ikka pole välja tulnud. Samas see meelest ära ei lähe. Seda enam, et jumala teema, õieti küsimus, mis mehhanism paneb inimest jumalat uskuma, on aeg-ajalt tundunud põnev.
See hiljuti oli päevakorral, kui Andrus Kivirähk avaldas Õpetajate Lehes arvamust, et Tallinna ei peaks rajama luterlikku kooli. Veebikommentaatorid vitsutasid teda selle eest korralikult. Nii ägeda vihaga!
Siis juhtusin kuulama üht Vikerraadio Ööülikooli saadet, kus Mare Kõiva rääkis nõidusest ja maagiast. Muu hulgas oli juttu ka piiblist ja esimese eestikeelse piibli pinnal pärimusest, nagu olnuks seda peetud nõiaraamatuks.
Et seal olevat olnud kirjas ka Moosese kuues ja seitsmes raamat (muidu on neid viis), mis sisaldanudki loitsusid, nõiasõnu, ravimisõpetusi jne, ning et ühel ajal olevat eestlased neid piibliraamatuid lausa peitnud, kuna levis kuuldus, et kirikuõpetajad korjavad nõiaraamatuid rahva käest ära.
Puht visuaalselt näitas asja piibli trükk musta ja punase kirjaga – need just olevatki nõiaraamatu värvid.
Mulle tundus, et seal kusagil on peidus seesama asi, mis on mind huvitanud. Käisin mitu päeva ringi, see tunne erk, ja üritasin seda kõrvalt vaadata. Mingi erilise õhinaga, sest asi tundus ja tundub tähtis. Ikka ju räägitakse, kuidas eestlased kunagi hirmus hea meelega olevat kristluse omaks võtnud ja ma pole sellest aru saanud. Hoopis teine iva on asjal, kui see omaksvõtt käinuks alusel, mille nimi on… nõidus ja maagia!
Kui katoliku kirikus ladina keeli palvet loeti (hästi ilus keel, millest kunagi vaimustuses olin, kui seda pisut õppisin), mida mu esiema siis mõtles?
Miks osa rahvapärimusest üles korjatud ja kirja pandud nõidumissõnade järel ikka “aamen” on üteldud?
***
Näiteks Mikk armastab rääkida, kuidas iidamast-aadamast saati eestlased kristlusega sõbrad on, kuidas see kaupmeeste kaudu siia jõudis ammu enne ristisõdasid. Ma kujutlen seda ette kuidagi nii, et võõras kaupmees tuli ja jutustas mingil videvikuhetkel näiteks lugu, kuidas kusagil kaugel Egiptimaal üks mees nägi põlevat kibuvitsapõõsast ja põõsa seest hakkas temaga rääkima üks hääl, mis jagas talle käskusid… ja mis sellest kõigest siis juhtus…
Arvata ju võib, et jutustaja ümber kogunes kuulajate hulk ja seda põnevat lugu prooviti pärast teistele ümber jutustada. Aga kas see, et tolles jutustuses kõik karistada said, kes käskusid ei kuulanud, said tapetud ja mürgitatud, oleks siinse kuulaja pannud kikivarvul käima ja taeva poole palvetama… See paneb ikka kahtlema.
Ilmselt ju käis siin kaupmehi igast ilmakaarest ja eks igaühel võisid olla omad jutud.
Ühesõnaga – otse ristimiseks näiteks või kirikus käimiseks pidi vähemalt alguses vist ikka olema mingi väljastpoolt sund.
***
Seda on tegelikult väga palju arutatud ja täielik selgus pole võimalik. Kui isegi arheoloogid on mitut meelt risti kujutise asjus, mille on vanadest kalmetest leidnud, ei kaeva kusagilt välja ühest seletust, mis toimus sajandeid tagasi me esivanemate meeltes.
Ka aruteludes on ju kallutused – kord on eestlaste mittekristlus üheselt nõukogude-aegse ajuloputuse tulemus, kord igiaegse omausu saladusliku püsimise vili. Kuskil (ei mäleta enam, kus) oli hiljuti veel mõttekäik, et paganlik eestlane, kes oma paganluse üle uhkust tunneb, ei tea ise ka, et see tuleb tal rumalusest ja… vist oli nõukogulik ajuloputus ka veel otsa pandud.
***
Nõidus ja maagia on vist küll, millega saaks eestlase ära petta. Nõidus on asi, mida ei peagi seletada saama ja inimene ei pea nii väga pingutama seletuste-sõnastuste pärast – saab tajuda, tunda, rohkemat haarata ja ise end maast lahti lasta.
Võib-olla me esivanemad mõtlesid, et see kaupmeeste räägitud jumal on nõid.
Mulle meeldis, kuidas Val hiljuti loodusaja listis oma jumalast (ta küll ütles, et seda ta jumalaks ei nimeta, vaid selleks, millesse ta usub) rääkis. See on tal päike ja kuu, aastaajad, udu, kastemärg hommik, põldlõokese laul…
Minuga on umbes samad lood, aga ega ma seda pikalt vaadeldud tunnet, Ööülikooli saate muljet seekord ära küll ei seletanud. Seal on midagi veel.
July 27th, 2011 at 11:54 pm
+ Rahu. Kui lubate, ma esitaksin oma mõtiskluse. Antud teemaga seostub mulle küsimus eestipärasest ristiusust. See on olemas. Milline see on? Ainult aimdus on. Mõned väga huvitavad tähelepanekud. Eevald Saag ütles, et Tartu Teoloogia Akadeemia on nõidade ülikool. Uku Masing pühendas oma doktoritöö oma esiisade, Valgu ja Raiküla nõidadele, surematuile südameile ja ülestõusvaile kehile. Nad olid nõiad selle sõna kõige õigemas tähenduses. Mitte volbriöö nõiakesed. Eestlased on nõidrahvas ja kangemaid neist võib pidada tee näitajateks. Eevald ja Uku olid kristlased ja olid nõiad. Siit võib-olla saaks edasi minna – kristlane ja nõid ei välista teineteist, saab ja ollakse need mõlemad samaaegselt, neil polegi vahet. Eenok Haamer, selle nõidade ülikooli juht, õpetab, et tollane eestlaste usk, ütleme siis, et maausk (mitte see, mida tänapäeval nimetatakse maausuks, kus loodust mu arust püütakse teha kummardamise objektiks) ja kristlus alguses jooksid kõrvuti, hiljem sulandusid teineteise sisse, nii et võimatu oleks praegu hakata viljelema Eestimaal nn puhast kristlust ja nn puhast maausku. Kahjuks seda üritatakse ja tagajärjeks ma arvan on see, et eestlane saab olema sisemiselt veel rohkem lõhki. Õige on see, et praegusele nn ametlikule kristlusele peaks ja võib end vastandada, sest see ei toida õige toiduga eestlast, kuid teha seda läbi praeguse maausu – see on enesetapp.
Eestlaste ugri-mugri mõtteviis ja maailm erinevad väga palju indogermaanlaste, aarialaste, slaavlaste maailmast. Nende kaudu aga on tulnud kristlus meile, läbi nende mõtlemise. Nende mõtlemise jaoks, ma arvan, pole eestlane veel siiani saanud õigeks ja tubliks kristlaseks. Meie kristlust on alavääristatud ja kahjuks pole paljud tahtnud olla alaväärtuslike seas, vaid püüdnud uskuda nii, nagu seda viljelevad kas sakslased või venelased või ameeriklased jne. Nõidade ülikooli vilistlane Kalle Gaston, kes loobus pastori ametist, oli (ja nähtavasti on) väga löödud kristliku kiriku nõiatappudest. Mu arust ta palus nende nõidade järeltulijate käest andeks omal ajal. Ja need nõiad olid kõige tavalisemad eestlastest kristlased, mitte erilised maausku ja nõidust harrastavad paganad.
Eestlasest kristlane tundus saksa pastorile pagan ja nõid saksa tähenduses, tähendab see, kes on kuradiga lepingu teinud. Saksalse jaoks oli (ja võib-olla on) kurat suur ja hirmus, eestlasele oli (ja nähtavasti on) kurat vanapagan, vanatühi (tühi selle sõna tähenduses), kes on rumal, tobu, kellest on isegi kahju. Sellistelt inimestelt peabki piibli ära võtma, sest need kasutavad seda ju nõidumiseks. Kasutavad seda oma paganlikes palvetes, mida härrased nimetasid loitsudeks ehk nõidumiseks. Mare Kõiva raamat, mis kannab nime “Eesti loitsud”, peaks tegelikult kandma nime “Eesti palved”. Eestlane ei kummardanud loodust, ükski rahvas ajaloos pole kummardanud kujusid. Kujud olid sümbolid. Isegi Jahvel oli kuju. Kujude keeld kümnes käsus tähendas algselt, et Jahvet tohib kummardada ainult Jeruusalemmas, st et teistes pühamutes olevad Jahve kujud kuulutati ametliku kiriku poolt ebajumalateks ja kummardamine ebajumalate kummardamiseks. Eestlase jaoks oli loodus kaaslaseks, kellega elatakse koos. Sellest ka looduse austamine – puu ja kivi ja muld on ju vanem kui mina. Mina sünnin ja suren, aga puu püsib endiselt.
Seoses Moosese põõsa ja blogis nimetatud Val’iga võiks siin arutleda sedasi. Põõsas on loodus, selles on Jumal, Jumalat saab kirjeldada läbi looduse (Jumalat ei pea kirjeldama kristliku kiriku dogmaatika järgi – see jäägu neile, kes sellest head meelt tunnevad, kasvõi iseenda lõbuks). Jahve ütles Moosesele, et võtku jalatsid jalast, sest pind, kus viibid, on püha. Loodus on püha ja sellesse tuleb aukartusega suhtuda, sest looduses eestlane kohtub oma Jumalaga – kui vaja, siis ka hiies. Vagade eestlaste religioosne luule on kõik seotud loodusega. Eestlane ei igatse taevast Jeruusalemma (seda saab ju teha ainult linnas elav jeruusalemlane), ta igatseb olla loodusega üks, saada nii avaraks, et poleks enam vahet tema ja ümbritseva loodu vahel. Selline võis olla kristlasest eestlane ja sakslasest pastor temast aru ei saanud ning vastupidi. Eestlased pesid ristimisvee maha. On võimalik, kõigi teiste seletuste kõrval, et nad juba olid ristitud. Ja austusest oma ristimise vastu, ma pesen maha vägivallaakti.
Jeesuses on vägi. Selle taipas eestlane ära, mitte seetõttu, et nägi vägivallatsevaid röövrüütleid, vaid kui nõid. Ja ta tegi Jeesusest eestlase, nii nagu röövrüütlid olid ta teinud röövrüütliks. See oli kahe täiesti erineva maailma kokkupõrge, kus võtjana väljus suurem ja tugevam – ja sealt maalt on eestlane sisemiselt lõhki ja aru ei saa, kuidas peaks siis õieti olema ja kes ta õieti selline on. Nõid ei lubata olla ja kristlus, mida pakutakse, ei toida, ei anna väge. Just väge, väge elamiseks, kirikutes aga püütakse läänlaste moel pakkuda üksnes seletusi, konstruktsioone (mis nähtavasti läänlast toidab ja väge annab). Eestlaste filosoofia on ussisõnad, tõelised ussisõnad, mitte tuletatud või välja mõeldud. Kes seda küll hindaks?
Austusega Orenti. +