Head asjad
September 19th, 2011
Pärast ooperit põhuteatris - sakiliste servadega auk, läbi mille laval toimuvat nägi, tähistas ühtlasi suhetesse tekkinud "auku".
Headest asjadest on raskem kirjutada kui kehvadest. Justkui sõnu on vähem ja need, mis olemas, kipuvad olema liiga “ära tarvitatud”. Nooh, hundiajaloo uurija Ilmar Rootsi ütles eile Lihulas (Matsalu loodusfilmide festivali huntide päev), et on leidnud üle viiesaja sõna ja väljendi, mis kõik hunti tähistavad. Ei usu, et ühegi süüta rohusööja nimetusel nii palju sünonüüme oleks.
Oht paneb tööle mõtte, fantaasia ja mitte ainult: uuringudki näitavat, et karjas, kus hunt on käinud, paraneb sigivus. Vanasõnad näitavad, et me esivanemad seda märkasid. Mulle meeldib, et üks hundiloitsusid, mis vanadest aegadest säilinud, on just Vigalast, mu sünnipaigast. Loitsuga loeti, et “metsapeni” karja rahule jätaks, ei kuulutatud talle hukku. Ei öeldud, et teid tapetakse kõiki ära, kui veel ühe mullika murrate.
***
Tulime eile öösel ühelt isevärki lustlikult pulmapeolt. Vahtisin roolis olles teeääri ja mõtlesin põtradele, et algasid jaht ja jooksuaeg, mis neid teistmoodi liikuma panevad kui tavaliselt. Ilmar Rootsi jutust jäi kirvendavalt meelde, kuidas ajaloos on hunti niimoodi vihatud (mitte Eestis), et kutsikaid nüliti elusalt või murti nende jalad… Metsloomadele mõteldes pean end sundima, et ei kujutleks jahi üksikasju.
Ei tulnud põtrasid teele, vaid üks kass ja veel üks, vist rebane, oli liikumas.
Pulmamaja jäi meist lõbutsema ja kui sellele tagantjärele niimoodi pauhti vaadata, siis ongi olukord, kus sõnu justkui ei jätku ja olemasolevaid ei taha väga pruukida.
Viljandi pärimusmuusika ait oli täis noori ja kõiki ning kõike puudutavat heatahtlikkust. Meeldis, kuidas noored naised seal riides olid. Need hõlstid, vestid ja seelikud ja silmahakkavalt detaile, mis pärit vist kuskilt 1930.–1940. aastatest, no ajast, kui minu ema noor oli. Et justkui võimalikult mugavalt, aga tegelikult hästi stiilselt.
Mis sinna näiteks veel oleks sobinud? Kujutan ette, et õue peale pruutpaari ootavasse massi mu ema rebasenahkne muhv salataskutega ja väike must kübar, mis pannakse pähe pärast seda, kui juuksed on täpselt lainesse seatud. Ilmselt ka seest tühja kontsaga botikud oleksid sellesse stiili läinud. Või meeste kalossid. Mitte need, millega aiamaal ja laudas käiakse, vaid need, mis tõmmatakse väljas käies kinga otsa, et kingi pori eest kaitsta.
Vist kõik lapsed olid kaasa võetud ja pulmapidu ise käis paljude rituaalidega. Me tulime ära, kui parasjagu käis ületrumpamine – vaheldumisi peigmehe või pruudi poolt keegi laulis või tantsis, mängis pilli või tegi midagi muud, mida oskas.
***
On selline tunne, et ütlus, nagu iga aja vanad paratamatult jäävad rääkima hukka läinud noortest, ei pea praegu paika. Et oleme mingis sellises ajas… Kui lihtsustatult ütelda, siis põlvkonnad, kellele ühiskonnakorra muutus partsti kaela tuli, justkui alles põevad seda, nende arusaamad ja eetika on nagu üks vana, mitu korda paigatud kuub, mis võib olla küll suurepärane, aga kannab ikkagi kaasas aja taaka. Pealetulijad noored on elutervemad.
See ei tähenda, et pealetulijad head ja vanad halvad. Lihtsalt puht suhtumiste mõttes oleme justkui erandlikus hetkes, kus vanadel oleks võimalik noortelt midagi õppida. Võib-olla just, kuidas ülekahtlustamiseta elada.
***
Ooper tuleb ka kohe meelde – sealt mu tunne, et häid sõnu napib, tegelikult algas. See oli siis Jarek Kasari “Katuselt”, Uku Uusbergi lavastatud ja laval peale nende kahe veel Hannaliina Uusma. Mängiti Tallinnas põhuteatris.
Kuidas kujutlete tavapärast lahendust, kui abielupaar on hakanud teineteisest mööda elama ja mängu tuleb teine mees, kes ses kodus käib, kui nn esimene tööl on? Teadagi, kuidas. Jarekil see katuselt käija toetab naist omakasupüüdmatult, ei taha midagi vastu. Kusjuures ilmselgelt ei ole see lugu ühest armukolmnurgast, vaid ta hoopis laiem sihitus ja mõte lausa voolab lavalt publikusse.
Jareki ooper oli, jah, nagu jätk ta laulule “Minu inimesed”, mida kuulates sa ka lihtsalt muutud sutike paremaks. Ooperiga oli samamoodi. Mingi ühisväli tekib või pääseb ta muusika läbi kestade, mis meist ju paljudel enda ümber ehitatud on. See on soe, heatahtlik, kahtlustusi välistav ja kuidagi üdini inimestesse uskuv ja armastav.
Sõna “armastus” oligi, millega kimpu jäin. Tahtsin Margusele kirjeldada oma tunnet, mida ooper tekitas, aga tundus, et sõna “armastus” on liiga lamedaks nätsutatud.
Mulda pugev vihmauss, kes on endast välja laskmas parandatud mulla tükikesi.
PS. Lõpetuseks ikka saavutustest ka. Kui Üloga kokku saame, küsib ta ikka: “Kuidas olete elanud? Mida olete saavutanud?” Tavaliselt hakkan selle küsimise peale koperdama, aga praegu oleks selge vastus olemas: saavutus on see, et mul õnnestus pildistada sittuvat vihmaussi.
Ma räägiks talle, et see on asi, mis puudutab kõiki inimesi, sest kui vihmauss oma väljaheiteid ei teeks, muutuks me muld aina vaesemaks ja lõpuks sel mullal enam miski ei tahaks kasvada.
Matsalu loodusfilmide festivalil oli vihmaussifilm, kus täpselt näidati, mis ussi sees toimub ja kuidas ta sissesöödud mulda parandab, kuidas mulla happesust vähendab, kuidas toitaineid lisab jne, enne kui see muld tal taguotsast välja tuleb.