Hingede aeg
November 6th, 2011
Mu põllumehest vanaisa oli uskunud, et saab kondivalust lahti, kui kannab taskus kaasas kastanimuna.
Sügis on nii hea aeg, et siia kirjutamine unub ära. Oktoober on kõige parem puhkusekuu.
Täna vaatasin kahtlustusega luikede saalimist taeva all – oleks parem, kui lumi veel ei tuleks. Mu poolest võikski pikalt jätkuda see hall ja niiske, raagu kippuv ja tuuline… Aga ikka plusskraadidega peaks see kõik olema. Lumest on pikaks ajaks villand.
Käisin vaatamas, kuidas Harjumaal metsafirma ja külarahvas kokku leppisid, mis piirini hiiepaiga lähedal raiet tehakse. Seal oligi tänast esimest luigeparve kuulda.
Kokkulepe sündis… lahkelt. Kui tõepoolest kõik nii lähebki, nagu jutt käis, on olemas vaata et esimene näide, kuidas ka asju saab ajada. Saabki nii, et sõja kuulutamine jääb ära.
Korraks oli juttu ka, kuidas hiies käituda. Et kuidas on öeldud, et midagi puutuda ei tohi, niita ei tohi. Üks meestest nagu vaidles vastu, et niitma peaks.
Mu meelest see väga loomulik ei ole, et on olemas tahtmine kehtestada kõikide hiite jaoks ühtsed karmid reeglid. See ei peaks käima reglementide alusel, vaid peaks tuginema sellel, mis inimeses sees on, kui ta hiies käib.
Muidu tuleb välja, nagu umbes see jutt oli, kui ühes… inimeste grupis üritati sõnastada, mis asi on põliseestlane. Et see on, kellel olemas suitsusaun…
Loodusesse uskumine ise tekitab reeglid inimese enda sees.
Komistasin seal tolle hiiepaiga jalamil rohus olevate tigude otsa – tohutult kiritigude kodasid, hunnikute viisi. Aga tühjad. Mõne sees väikesed noored teod, kes ilmselt talvitumas.
Rõõmustasin, kui mu toatigude järglased väikeses akvaariumis (väga väikesed teod) märkasid mulda talvituma minna, plats oli täiesti puhas. Erinevalt eelmisest aastast hoian neid köögis akna peal, kus õhk jahedam kui ruumis sees.
Eile juhtusin vaatama, kuidas olukord on – kõik vahtisid reas ümber vana kurgiviilu.
***
Mitu päeva on tegelikult imelik tunne. Nägin öösel vastu neljapäeva unes imelikku olendit. Kui ema unne tuleb, tunnen ta kohaloleku eelkõige ära tunde järgi. Aga see nüüd ilmus nii, et kõigepealt nägin teda ennast üsna lähedalt. Nagu tegelane Kreutzwaldi jutus “Puulane ja tohtlane”, justkui tükkidest kokku pandud, aga uneelus elus.
Mäletan, kuidas mõtlesin, et pelgust ta ei tekita. “Kes sina siis nüüd oled?” küsisin unes. Ta ei vastanud, vaid kahjuks kadus. Ainult kummaline tunne jäi, mis ärkvelolekus ka tugevalt meeles.
***
Lugesin, et peale mardi- ja kadrisantide olid vanasti olemas ka hingesandid, kes perest peresse käisid. Komme olevat eriti moes olnud Mulgimaal. Saartel olevat nad ka olnud, kuid erinevalt mandrist oli seal kantud loomamaske, kuna hinged loomade ja lindudena välja ilmuvat.
Enamasti on hingede ajal vaikust peetud, kuid mõnel pool hoopis tantsitud ja lauldud.
See kõik näitab suurt mitmekesisust.
Kui kujutada füüsiliselt ette sidet eelmiste põlvkondadega, peaks Eesti kohal olema hiigelsuur sasipundar, sest inimesed on nii palju liikunud ja kolinud. Oletagem, et ühes külas elavad mulkide, saarlaste, kesk-eestlaste järeltulijad ja selle paiga järeltulijad, kus hingede ajal vanasti tantsu vihuti. Ja nad otsustavad taas järgima hakata vanu kombeid. Korraldajaks saab tantsuvihtuja, kes hakkab neljapäevaõhtuti hingede auks organiseerima tantsupidusid…
Metsakonsulent Aadu Raudla ühes Metsalehe arvamusloos julgustas metsaomanikke, et olge ise legendide loojad ja istutage puid, mille ümber lapselapselapse- jne lapsed kunagi tulevikus on ja suguvõsas liikuvaid juttusid puu istutajast ja muist asjust räägivad.
Kõik tavad ju ajas muutuvad ja kui üritame täpselt järgida aastasadade tagust, võib see kujuneda lihtsalt mänguks.
Mardisandiks käimist kujutan ette ka mänguna. Aga hiied, tundub, on paigad, mida saavad tänapäeva inimestega siduda tegelikud, päris tunded, päris sidemed ja päris kombed. Mis vormis täpselt see kõik avaldub, ei saa olla kõige tähtsam asi, vormi ülemäärane tähtsustamine muudab hiies käimise mänguks.