Liiga kurb aasta
January 2nd, 2012
Rapla hakk.
Kassid saavad jälle rahus elada. Seekord läks nii, et isegi Kribu/Päike, kes on muidu vana rahu ise, võttis aastavahetuse paugutamiste peale saba selga.
Asi lõppes sellega, et uue aasta esimese tunni veetsime köögis kušetil Kribu ja Kuuga, kes mul süles ja külje all. Kusjuures ma neile jutustamas imelikest inimestest, kes on endale pähe võtnud, et kole paugutamine on ilus ja lõbus – Kribu tõstmas aeg-ajalt pead, et vahtida mulle ainiti silma sisse, nagu ta teeb, kui mingi jutt pole küllalt selge, ja Kuu jälgimas Kribut, kelle reaktsioone ta usaldab olukordades, kus ise seisukohta võtta ei oska.
Eriti vastikud on kasside jaoks raketid, mis enne pauku vilistavad.
Nii julgeks neid rääkida pole võimalik, kui Juhan Saar kunagi rääkis oma koera, kes nt äikesemürina peale haukus, aga igatahes ei pidanud nad pabistades voodi all kükitama.
***
Ei olnud väga mõnus aasta, eriti, kui mõtelda viimaste kuude peale. Liiga kurb.
Sest asi on nii seatud, et inimesed, kellest hoolid, lihtsalt ühel ajal surevad ära. Kui seda juhtub nii järjepanu… Kõigepealt läks Jaan, kes oli meist kõigist noorem, täiesti ootamatult Tõnu. Siis istusime peielauas Tallinna Botaanikaaias maasik-guajaavipuu all ja jätsime Andresega headaega.
Siis läks mees, keda Vigalas ikka Selja Kutiks hüüti…
No ei keera aega lukku, ei peata, ei suuda säilitada hetke. Leppida ka ei taha ja siis tammudki ühe koha peal ja otsid lepituskohta, seda võtit või seletust iseenda jaoks.
Marguse isa loeb kokku oma sõpru, kes veel alles… Meie loeme veel neid, kes lahkunud, aga mingil hetkel saavad minejad ülekaalu.
***
Vananemise oskus on vist see, millest üritan rääkida. Ma üldse ei imesta, kui vanemad inimesed muutuvad pahuraks ja rahulolematuteks. See kurbus, et pead alalõpmata oma sõpru saatma viimsele teekonnale, muudabki pahuraks. Nooremad tavaliselt ei viitsi kuulata pikki jutte sellest, mis on kunagi olnud. Siis valad oma kurbuse miskisse… ei ole telesaadetega või hindadega rahul või midagi sellist.
Pahurus või tõsidus iseenesest võib muidugi ka petlik olla. Mingil hetkeajendil hiljuti juhtusin poes vaatama inimeste nägusid… On ju teada, et teatud eas muutub inimese näonahk lõdvemaks. Üks puht füüsiline tulemus on, et suunurgad vajuvad allapoole.
Ma ei tea, mida selle teadmisega peale hakata, aga vähemalt sel vaatlemise päeval avastasin, et enamikul, nooremad kaasa arvatud, ongi suunurgad allapoole – justkui suur hulk mossitajaid, aga tegelikult täiesti normaalses olekus inimesed.
***
Igasuguseid abstraktseid juttusid on minejate kohta. Hiljuti kusagilt noppisin, et nad teevad uutele tulijatele ruumi, vahetavad oma füüsilise oleku mentaalse vastu. Võib-olla ühel hetkel siis lihtsalt hakkad igatsema nende sekka.
Kui Andrest saatsime, siis kirikuõpetaja kuidagi kõuehäälselt ütles talle lõpuks, et nüüd PEAD sa põrmuks saama. Mul muidugi käivitus kohe see, et mis käsutamine see olgu – midagi ei PEA, vaid ta ise teab, kuidas seal teisel pool edasi olla.
Aga kurb on ikka. Vist peaks tegema vahe vahele ja endale ütlema, et nii, nüüd see aasta lõppes ja nemad jäävad selle aasta sisse. Kõik siiajääjad alustasid uut.